Palju olulisi komponente, nagu liha ja kala, hangime siiski Eestist. Loomulikult
kuuluvad meie kohalikku ostusedelisse ka aedviljad. Meie peremehe Gesualdo Nava
arvates saab hea roa ka ilma lihata ja nii paluski ta mul edastada sellise
retsepti: Taglierini või tagliatelle (lintjad spagetid) Sool maitse järgi Must
pipar maitse järgi Oliivõli 10 g Sibul 40 g Porgand 50 g Kapsas 50 g Tomat 50 g
Redis 50 g Lehtsalat 10 g Riivitud Parmigiano (Parmesani) juustu 30 g Aedvilju
võib asendada või välja vahetada vastavalt sellele, mis käesoleval hetkel
käepärast on. Valmistamine: Asetame veega täidetud kastruli tulele ja ootame,
kuni vesi hakkab keema. Seejärel lisame soola ja taglierinid/tagliatelled ning
ühe supilusikatäie õli, mis tagab, et pasta ei lähe keetes tükki. Keedame 5--6
minutit ja kurname seejärel läbi sõela. Samal ajal, kui pasta keeb, valmistame
kastme. Parima tulemuse saamiseks peaksid kaste ja pasta valmima üheaegselt.
Soojendame oliivõli pannil, lisame viilutatud sibula ja pruunistame selle
kergelt. Järgmisena lisame porgandi ja praeme, kuni õli omandab kollakas-oranži
tooni. Seejärel lisame pidevalt segades kapsa, tomati ja redise ning kui kõik on
pehmeks muutunud, lõpetame rohelise salatiga. Segame läbi ja maitsestame soola
ning pipraga. Valmis kastmele lisame taglierinid/tagliatelled ja segame läbi.
Lõpetuseks lisame parmesani juustu ning serveerime kohe. "Ma tulin Tallinki
laevaga, sest sellel on parim köök," ütleb mulle kuulus soome kirjandusteadlane.
Ta on mitme laevafirma õhtusöömaaegu pruukinud, neid võrdleva kirjandusteaduse
parimate traditsioonide järgi kõrvutanud ja valinud pakutavate köögikunstiteoste
seast parima. Mai algul toimus EstLine'i Rootsi vahet sõitval reisilaeval Regina
Baltica kokkade, baarmenide ja kelnerite võistlus. Osales seitse Läänemerel
seilavat laevafirmat. Inimesele, kes uuemal ajal pole restoranikultuuriga palju
kokku puutunud ja mäletab endisaegade ülbeid ja ignorantseid kelnereid, oleks
niisuguse võistluse jälgimine iseäranis kasulik: ka koka, baarmeni ja kelneri
amet on oma kutsele pühendunud andeka täismehe töö. Silme ees püsib siiani pilt,
kuidas kolm Viking Line'i soomlast laulsid ja hõiskasid, kui nende mees Timo
Hannukainen baarmenide konkursi võitis. See oli nende team'ile niisugune
sündmus, nagu oleks mees kuu peal ära käinud. Imeline filee Ka kokkade võistluse
võit läks Viking Line'ile. "Kasutatud oli sea välisfileed ja sellega oli imet
tehtud," selgitas žüriiliige Dmitri Demjanov. " Ürtidega kaetud paksud lõigud
säilitasid liha mahlasust, mee- ja balsamikaste sobis liha loomuliku maitsega
suurepäraselt. Lisandiks serveeritud klaasjaks küpsetatud sibul, tomat ja
šampinjon olid poolpehmed, mitte vedelad. " Võitnud roog oli ka kohtunik
Demjanovi vaieldamatu lemmik. Seevastu tekitas temas ühtaegu õudust ja nõutust
võistkond, kes valmistas sea sisefileest kebabi -- hakkliha. Allakirjutanul
õnnestus serveerimiskohtuniku rollis olla pidulikul õhtusöögil, kus pakuti
eelmise aasta võidumenüüd: lihtsad, aga harmoonilised road lõhest ja kanast
sobivate maitselisanditega. Lõhe oli mõistagi Läänemerest, sinna juurde pakutav
vein Californiast: Beaulieu Vineyardi toodetud Chardonnay ja Merlot. Rootslasest
kelneri serveerimiskunsti kallal võinuks ju noridagi: kogu veinipudel valati
võrdselt nelja lauas istuja klaasi ära, hoolimata, et valge vein ju sel moel
klaasis soojaks läheb. Nagu tunnistas kohtunikutööd teinud restorani Egoist
kelner Orm Puks tehti serveerimisvigu igas lauas, aga vahest aetaksegi
ujuvrestoranides lihtsamalt läbi kui maapealsetes. Meie laudkonna meeleolu
kerkis aga Läänemere roogade ja California veini toel jõuliselt. Fennoskandia
gurmaanid väljendasid usku, et restoranide annid lähevad aina paremaks ja
naudinguvõimalustel ei ole mingit piiri. Ja kui mu lauanaabrid veendusid, et ma
veini maitset kirjeldada oskan, kinnitasid nad, et Eesti kuulub erinevalt Lätist
ja Leedust kahtlemata Põhjamaade kultuuriruumi. Sada aastat Soomest maas? "Eesti
on restoraniasjanduses Soomest 100 ja Rootsist 150 aastat maas," kinnitab
konkursi eelõhtul Egoisti chef Demjanov. "No ma armastan muidugi liialdada."
Demjanovi sõnul on eesti ja rootsi või soome restoranikultuuri põhiline erinevus
selles, et Põhjamaad on arenenud rahulikult oma rahvuslikule köögile toetudes.
Isegi kui tuleb moodi vahemereline köök, ühendatakse seda oma
söögitraditsiooniga. Eestis on seevastu areng eklektiline. "Vahel tundub nii, et
restoraniomanik pakub seda, mida kõige odavamalt kätte saab." Põhjamaade kokkade
põhikoolitus on parem, nad saavad hea ülevaate maailma köögist. Teisalt on koka
prestiiž kõrge ja tema töö seeläbi hästi motiveeritud. Konkurents on
halastamatu, mugavad inimesed tippu ei tõuse. Rootsis on moodustatud rahvuslik
kokkade võistkond aastaeelarvega kümmekond miljonit Rootsi krooni ja nad
osalevad kõikvõimalikel erialakonkurssidel. " Rootsi on rikas riik ja nende
juhtmõtteks on, et neile sobib vaid parim. Kokandus on Rootsis suur bisnis, "
kinnitab Demjanov. Ei saa teha head sööki ilma esmaklassilise tooraineta ja just
selles osas on Rootsi meist võimsalt ees. Aasta läbi on saada värskeid seeni ja
marju, aga ka mereande ja ulukeid. "Eesti toorainebaas ei ole suureks hüppeks
kokanduses valmis," ohkab edasipüüdlikkusest pakatav Demjanov. Näiteks Eestis
kasvatatavad lambad on villa-, mitte lihalambad ja seepärast gastronoomilist
väärtust endast ei kujuta. Delikatesside sissevedu piirab omakorda klientuuri
hulk. Demjanovi hinnangul on Eestis heal tasemel pubindus ja tex-mex.
Põhjamaades on nii kokad kui ka baarmenid ja kelnerid koondunud
erialaliitudesse, restoranid võistlevad Michelini restoraniketi tärnide ja
rotissööride gildi kuulumise pärast. Nautimismeelsust toetab ka rahvahulkades
populaarne gastronoomia-ajakirjandus. Et töötasud kõrged ja ametiühingute
järelvalve tugev, tegutseb Põhjamaade restoranides optimaalne tiim: igaüks teab,
mida teeb, ja teeb täie pingega, liigse inimese jaoks köögis kohta ei ole. Mis
puutub restoraniprae hinda, siis peegeldavad need praegu riikide elatustaset:
Rootsis umbes 380 sealset krooni, Soomes keskeltläbi 150 marka ja Eestis 200
krooni. Üheks ülesandeks Estline'i konkursil oli millenniumilaua katmine:
rõhutamaks sündmuse erilisust, asetasid mõned meeskonnad laudadele ka peegleid,
pitse-satse ja klaasskulptuure. Ülekatmine, arvasid professionaalid. Aga vahest
nõuabki millenniumilõpp midagi erilist? Millises lokaalis veedad sa
millenniumiõhtu? Põhjamaades olevat restoranid enamasti kinni -- liiga kallis
aeg, et personali tööl hoida. Tallinnas ei ole aeg tõenäoliselt veel nii kalliks
läinud. Kataloonlane Miguel Torres on Pürenee poolsaare küllap üldtuntuim
veiniheeros, eriti armastatud Põhjamaades, sealhulgas Eestis. 1960. aastatel
hakkas Burgundias veinihariduse saanud noormees isaisade traditsioone
revideerides Penedèsis moodsaid viinamarjasorte juurutama. 1979. aastal valiti
tema esindusvein Gran Coronas Mas La Plana mainekal võistlusel parimaks
Cabernet'-veiniks maailmas. Paraku on sest ajast palju veini kõrist alla
voolanud ja Mas La Plana uuemad aastakäigud ei mõju enam nii vägevana kui varem.
Siiski ei ole suurtootjaks (20 miljonit pudelit aastas) kasvanud Torres leppinud
masstootjaks muutumisega. Oma Tšiili valduste saagist on ta nüüd valmistanud
järjekordse ülivõimsa tippveini Manso de Velasco. See vein on valmistatud
marjadest, mis kasvanud 1904. aastal rajatud viinamarjaaias. Just nii vanad on
ka sealsed viinapuud (tavaliselt on väätide iga umbes 30 aastat), Torrese
esindaja Robert Hunteri sõnul jämedad nagu telefonipostid. Saagikus on madal,
aga mari ülimalt kontsentreeritud. Tulemuseks on vein, mis lõhnab eriti
jõuliselt mustsõstra järele, aroomis võib aimata ka pipart, tubakat, alkoholi ja
isegi sõnnikut. Maitse on 1996. aastakäigu veinil vaatamata pooleteistaastasele
laagerdumisele prantsuse tammes veel väga noor, lausa söövituseni intensiivne.
Veini korpus on täidlane, struktuur pehme, järelmaitses domineerivad massiivsed,
tubakaselt mõrkjad tanniinid. Marjasusele lisaks leidub maitses ka parajal
määral kriiti. Ühesõnaga, jook neile, kes oma raha eest (umbes 300 krooni pudel)
tahavad võimalikult palju maitset saada. Huvilisel tasuks veini kõrvutada
hiljuti meie turule saabunud teise tuntud Tšiili veinitootja Concha y Toro Don
Melchoriga või Tarapaca Gran Reservaga. Don Migueli veelgi auahnem ettevõtmine
on aga samuti 1996. aastal valminud Grans Murales. 1980ndate keskpaigas hakkas
selgeks saama, et vägevaid Cabernet'-veine osatakse valmistada kogu maailmas.
See äratundmine sundis suurt modernisti juurte juurde tagasi pöörduma. Ta võttis
moest läinud ja alahinnatud ajaloolistest sortidest Monastrell, Garnacha, Garró
ja Samsó tillukesed istikud, kasvatas need potis viinapuudeks ja istutas
suurepärase pinnasega veinipõllule Priorato ja Penedèsi vahel. Seal, 14.
sajandil rajatud kloostri müüri varjus, valmib vein, mida on valmistatud 11 700
pudelit ning mis veinimeistri kinnitust mööda jääb mällu oma varjamatu
isikupäraga. Eestisse jätkus erilisust vaid paarkümmend pudelit, aga arvestades
ligi tuhande kroonini küündivat hinda, ongi see mõeldud vaid suurtele fännidele.
Aroomis leidub mustsõstart, pipart, tüümiani ja mitmeid ürte. Maitses on esimene
mulje magusus, mida täiendab tugev piprane õhetus (14% alkoholi) ja tubakane
mõrkjus. Maitsepinge sünnib vürtsi ja magususe vahel, mitte happesuse toel nagu
tavaliselt. Kuigi nooruse karmus ei luba veini küpsete päevade elegantsi kohta
oletusi teha, on tegu ilmselgelt auahne veiniga, mille maitsepalett juba praegu
külluslik. Don Miguel on tipptegijate hulgas tagasi. Hasso Krull. "Jazz:
nelikümmend luuletust". Tallinn. Vagabund, 1998. 54 lk. Hoolimata sellest, et
Hasso Krull on 80ndate keskpaigast peale meie kultuuripilti mõjutanud peamiselt
kui kriitik, esseist, tutvustaja ja valgustaja, on ta loomingu keskmeks ikkagi
luule. Hasso esimene, Max Harnooni nime all ilmunud kogu "Must-valge" (1986)
sisaldas hapraid dekadentlikke ja tihti väga naljakaid luuletusi. Paar aastat
hiljem ilmunud "Pihlakate meri" seisab teistest Hasso kogudest hoopis eraldi.
Selles on palju arbujaliku vormiga ja ootamatute riimide ning siiretega
impressionistlikke värsse. Kolmas kogu "Luuletused 1987--1991" on omamoodi
reaktsioon "Pihlakate mere" lõpetatud täiusele. Seal rinnastatakse erinevatesse
stiiliregistritesse kuuluvaid fraase, luuletused kubisevad tsitaatidest ja
lausete tagant pole enam aimata selge sõnumiga terviklikku lausujat. Nende
luuletuste loomisega samal ajal kandusid Hasso huvid fin de siecle'i
dekadentidelt poststrukturalistidele, kelle käsitused keskmeta subjektist ja
intertekstuaalsusest teda kahtlemata inspireerisid. Ometigi ei hüljanud ta
päriselt ka dekadentide maailma. Sadomasohhistlikku poeemi "Swinburne" (1995),
mis meenutab mõnd deliirset episoodi Joyce'i "Ulyssesest", tulekski lugeda kui
dekadentliku poeedi sisemonoloogi. Hasso saateluuletused Toomas Kalve fotodele
raamatus "Kaalud" (1997) on seevastu hoopis selginenumad ja meditatiivsemad --
katsed minna piltide sisse ning asjade eneste juurde. Hasso 90. aastate luule
pole olnud kerge lugemine. Luuletaja on sageli teadlikult hoolitsenud selle
eest, et ta tekst ei väljendaks terviklikku tunnet ega võtaks ümmargust ilmet.
Dissonantsete kujundite loogilise seostamisega jääb lugeja enamasti jänni. Seda
kõike korvab aga alati aimdus, et nende luuletuste mõistmine on siiski kusagil
käeulatuses -- et kui veel puurida, siis langeb kõik oma kohale. Hasso on kunagi
kirjutanud "Grammatilise luule manifesti", mida võib tõlgendada kui pürgimust
luule poole, mis midagi vahetult ei tähistaks, vaid seisaks koos ainult
grammatikast. Selle elementideks oleksid lausekulg, fraaside põimumine ja
põkkumine. Säärane luule meenutab muidugi muusikat, kuid mitte harmoonilist
muusikat nagu sümbolistlike poeetide kõlamaalingud, vaid atonaalset muusikat.
Äsja ilmunud kuues luuleraamat "Jazz" on ülesehituselt seda sorti seriaalne ja
terviklik kogu, nagu 90ndatel on olnud Kivisildniku "Dawa vita" ja Kesküla
"Vabariigi laulud". Juba Hasso esikkogu oivaline nimiluuletus näib jazzist
inspireeritud: Uues kogus lähtuvad aga kõik nelikümmend luuletust mõnest jazzi
suurkujust. Hasso on Vikerkaares kirjutanud: " Kahekümnendal sajandil on
läänemaailmas valitsenud korraga kaks muusikat. Üks neist on akadeemiline
modernism Teine on afroameerika muusika, sisuliselt samuti teatav modernism,
kuid hoopis plahvatuslikuma tekke ja levikuga Afroameerika muusika suurim,
mahukaim ja võimalusterohkeim vool on jazz. " Jazzluule on pika traditsiooniga
žanr, mis tekkis juba enne sõda, kuid saavutas haripunkti umbes samal ajal kui
jazzki, so 50ndate lõpul, 60ndate algul. Tollal korraldasid biitnikud
jazz-kohvikutes muusika saatel luulelugemisi, milles püüti tabada jazzile
iseloomulikku spontaansust. Tollase New Yorgi elev atmosfäär ongi jäänud üheks
viimaseks loomingulise keemise kõrgpunktiks sel sajandil, millesarnast hiljem
nähtud ei ole. Hasso põlvkonna autoritest on beat-generatsiooni vaimusugulane
meil veel näiteks Peeter Sauter. Teekond prantsuse dekadentide juurest ameerika
jazzini ei ole midagi ebaloomulikku. Jazzi hakati Prantsusmaal tõsise kunstina
hindama varemgi kui Ühendriikides. Eksistentsialistide silmis olid elu põletavad
ja sageli uimastite küüsis geniaalsed neegermuusikud omamoodi poétes maudits,
oma meeli süstemaatiliselt hävitanud dekantlike poeetide uuskehastused. Jazz oli
midagi rohkemat kui lihtsalt üks musitseerimisviis. Kui enne sõda sümboliseeris
saksofoniga neeger paljude õpetatud meeste silmis Õhtumaa allakäiku, siis
sõjajärgses Euroopas hakkas ta tähistama pigem vabanemist lämmatavast
konventsioonide koorikust. Kuid 40ndatel jõudis jazz juba ise nii rafineeritud
väljendusviisideni, mis ei jäänud mingis mõttes maha muust kõrgmodernistlikust
kunstist. Tänaseks on jazz muutunud üpris vähemuslikuks muusikaks (kui just
mitte lugeda jazzi alla acid-jazzi jm klubimuusikat). Et ka luule on üpris
vähemuslik kunstiliik, siis peaks jazz-luule viitama millelegi ülivähemuslikule.
Õnneks on Hasso luuletused loetavad ka ilma muusikasaateta ja enamik luuletusi
on nauditavad isegi siis, kui seda inspireerinud jazzmuusikust kuulnudki ei
olda. (Hasso on oma luuletused pühendanud peamiselt Charlie Parkeri põlvkonna
muusikutele, kuigi sekka on sattunud ka koguni mõned rock- ja rap-mehed. Mul on
mingi kuulamismulje vähem kui kolmandiku Hasso mainitud tegelaste muusikast, ent
tubli veerand on mulle nimedenagi tundmatud.) Need luuletused ei ole seega
katsed tõlkida muusikat teise meediumisse, vaid iseseisvad improvisatoorsed
arendused. Neil on mõistagi palju suurem sarnasus jazz-luulega kui
jazz-muusikaga. Võrreldagu näiteks katkendeid tänapäeva ühe olulisema ameerika
luuletaja Rita Dove'i luuletusest, mis on inspireeritud Billie Holidayst, ja
Hasso luuletust, mis on pühendatud Dinah Washingtonile, ning mõlemat teksti
omakorda lauljataride häälega: Billie Holiday kõrbenud hääles oli sama palju
varjundeid kui helke, kurb kandelaaber sileda klaveri taustal, gardeenia, ta
signatuur selle räsitud näo all ... (Rita Dove, "Kanaarilind", tlk Hasso Krull)
gardeeniad õitsevad ja nende lõhn on nii täpselt ühtemoodi kui ta tuleb vaesuse
sügavalt südamest ja keerab külje päikese poole mis keerab külje saksofoni poole
... (Hasso Krull, "Dinah Washington"). MÄRT VÄLJATAGA Hasso Krull. "Jazz:
nelikümmend luuletust". Tallinn. Vagabund, 1998. 54 lk. Seost jazziga ma Hasso
Krulli luuletustel ei näe: pean lausa mitu korda vaatama pealkirju -- muusikute
nimesid -- algul uskumata, et keegi võib niimoodi jazzmuusikat kirjeldada. Eks
igaüks võta kunsti vastu erinevalt, kuid jazz ja "Jazz" on nagu kaks eri
planeeti, kus ka elanikud on erikujulised. Ja kui nad satuksid siia, siis
tulnuka esmamuljed jazzist võiksid ju niisugused olla. Kuid ka sel juhul tuleks
täpsustada -- kirjutamiskoht: Tartu ("pikutan ... see lükkab asju natuke edasi
... nii läheb õhtugi vaikselt mööda ..." lk 34) või kusagil maal Põhjamaal; aeg:
hilissügis või talv. Ehk teiste sõnadega: autori jahe raskemeelne maailm on
luules, jazz aga põhiliselt vaid pealkirjades (vahel harva on sama
pealkirjanime, või sõna saksofon, leida ka tekstis). Kujundid on raamatus
üldsõnalised, täpsustused ja detailid puuduvad. See on, jah, lihtsalt selline
luule, kuid jazzi puhul on just detailid need, mis teda žanriliselt eristavad
kõigest muust. Jazzis, erinevalt "Jazzist", on igale noodile/sõnale antud alati
eriline, täpsustatud karakter. Jazz koosneb, kirjapildis vaadatuna, täiesti
tavalistest nootidest; mängitult on need aga õigest helikõrgusest
väljalibistatud; kõla on määritud: lisatud on isikupärane ragin ja
vaevumärgatavad valenoodid. NOODIPILDI HARILIKUD RüTMID on esituses hüplema
pandud, nihutatud, teravate rõhkudega hakitud ... Kas saaks "Jazzi" jazziks teha
eteldes (või räppides)? Kindlasti, kuid nii saaks igat teksti. Ikkagi autori asi
oleks sõnade ja rütmide valikuga oma jazzluule oigama ja gruuvima panna. Mitmed
jazzivõtted, näiteks riff, võiks anda selleks inspiratsiooni. Jazzi peetakse
kõigist kunstidest parimaks ameerika vaimu väljendajaks. Kõik ameerikalik on aga
alati hästi konkreetne, detailselt ja äratuntavalt määratletud ajas, ning eriti
ruumis; lausa numbriliselt lõpuniminev: mitte, et annan talle natuke raha (lk
49), vaid, näiteks, et annan 4 dollarit ja 35 senti. Kuid raamatus valitseb
üldisus; näiteks päikest, ühte sagedamini esinevat kujundit, pole kunagi
lähemalt iseloomustatud; ühesõnalisena mõjub päike kui lapsejoonis varre otsas,
kui mitte-eriti-vajalik liiklusmärk kuskil põlluteel; ta pole vinguse suurlinna
kõrvetav subtroopiline päike, vaid selline, mis lahkelt valgustab meile välja
need "pisikesed pardipojad, kes tulevad pats-pats" (lk 46). Luulekujundid
"Jazzis" on leplikud, hästikasvatatud ja häbelikud (seda muljet ei kõiguta ka
erandlikud kodunurka kusemine (lk 47) ja "oma vittude pehmetel patjadel"
hüppamine (lk 29). Kuid jazz -- väliselt on ta lodev, käitumiselt väljakutsuv,
kohati labanegi: sündis ta ju lõbumajas ja kasvas üles kõrtsis. SISEMISELT ON
JAZZ aga väga pingestatud: soolos täpselt reegleid ja meetodeid jälgiv; nagu
malepartii alguses: kombinatsioonidest ning paljudest ettevalmistatud nippidest
valiv. Nii ei vastandu jazzi vorm mitte ainult "Jazzi" tekstile, vaid ka autori
avaldusele eessõnas (eessõna oleks võinud küll trükkimata jätta!), kus ta
ilmselt õigustab oma sihitust, hõredust ja kergekäelisust: "jazzmuusikaga seob
improviseerimise vabadus: ükski tekst pole olnud ette planeeritud, luuletus võib
korduvalt muuta suunda ...". Sellest nähtub ta tegelik jazzi-kaugus: luuletaja
tunnistab oma usku improvisatsiooni-müüti. Asi on aga nii, et kuigi
noodistamata, on jazzisoolo kulg ette ära määratletud; ta koosneb nii laenatud
kui ka oma, kuid igal juhul hästi-läbiproovitud elementidest (vabam, nn
spontaanne improvisatsioon on erand, mis ei mahugi hästi jazzi sisse: avangard
ja Keith Jarretti sooloesinemised; aga neid muusikuid ju raamatus pole). Oleks
võinud pigem lähtuda ühest palast (ja vahel plaadist), mitte (peaaegu) alati
vaid esineja nimest. Ning pole vahet luulelaadil eri muusikunimede all: näib,
nagu oleks enamik pealkirju paigutatud juhuslikult -- kuid, minugipoolest, võib
ju ka nii teha! (vahel siiski on väline põhjendus: John Lewis, "iga pisimgi
detail", lk 40). JA MA EI NäE, nagu väidetud lk 20, mingit välist sarnasust
moonil ja tromboonil ... Kuid võibolla olen hoopis mina teiselt planeedilt, või
olen liiga raskemeelne neid lullasid nautimaks, või kritiseerin liiga
kergekäeliselt. Või tahan teab mis avastuslikust (kuigi ju võiks, eks!). Ning
kirjutan liiga esmamulje põhjal: kui rohkem üle lugeda, tulevad mitmed kujundid
juba tuttavatena vastu ja hakkavad isegi meeldima. Muusikat võib küll proovida
sõnadesse panna! REIN RANNAP Joachim E. Berendt. "Jazziraamat". Vagabund. Kena
kõigiti, et ta meil nüüd olemas on. Kes jazzist vähegi hoolib, hakkab Berendti
paksu köidet riiulist tihtigi alla tõstma ning on võimalus, et ta ühtegi muud
asjakohast teabeallikat oma elu jooksul ei vajagi. Oleme hoidunud
"alternatiivteooriatest", mida kõikjal hulgaliselt võrsunud, antakse raamatu 13.
leheküljel teada. See tähendab? Oleme püüdnud aktsepteerida selliseid
seisukohti, mis rahvusvahelises jazzikriitikas üldiselt aktsepteeritud.
"Jazziraamat" töötab kõige paremini kui heauskselt suletud süsteem, korrastatud
valik siseinformatsiooni, mis välismaailma umbusklike pilkude eest kaitstud.
Berendti raamat tahab olla ammendav sissejuhatus jazzmuusikasse, seega ei midagi
ambitsioonikat. Kuid probleem saab lihtne: jazz ise on liiga ambitsioonikas,
suurejooneline, ega kannata kadudeta välja seesugust alalhoidlikku
käsitluslaadi. Nii sünnibki siia hulk skemaatilisi lihtsustusi ja
"objektiivseid" tühiväiteid. Esimene, mida ma pärast raamatu kättevõtmist mõneti
kiuslikult otsisin, oli märksõna acid jazz. Mitte et ma nonde helide fänn
oleksin, kuid ühele liiga hästi korrastatud jazziajaloole kuluks seesugune
kontseptuaalne defekt ära -- jazz kui elektrooniline stilisatsioon, kui
staatiline surnud punkt, kui hype, noriv küsimärk ühe pika arengu lõpus. Ma
muidugi ei leidnud seda märksõna. Berendti hierarhilises käsitluses ei välju
jazz maailma seesugusel moel. Temale on pop jazzist alati alam muusikaliik ja
temast igavesti sõltuv. Just nagu valged selles vallas on alati sõltuvad mustast
muusikast. Mul pole lihtsalt leheruumi, et ühe ja teise mõttekäigu mõttetust
teile pikalt tõestada. Ei ka ka lammutada raamatus ikka-jälle korduvat
veendumust, nagu tähendaks diskomuusika helikunsti surma. Tuleb lihtsalt tähele
panna, et Berendti arusaam mustast kultuurist näib liiga piiratud olevat, ja
vahest on see jazzitraditsiooni probleem üldisemalt. Me teame nüüd, et Berendti
kurdetud-kardetud "funk'i staatiline ja skemaatiline jäikus" võibki suuresti
olla tema essents. Et must muusika ei pruugi olla sujuvalt svingiv, vaid võib
olla ka robotlikult monotoonne -- juba Miles Davis üritas ketserlikult selles
suunas, veel enne hiphop'i, techno ja house'i trende. Siin see on -- kui jazz on
teile pigem kogum küsimusi kui vastuseid, siis jõuab teieni tasapisi teadmine,
kui paljusid raamatuid, kui mitmeid teooriaid ja kontrateooriaid teil selle
muusika tarbeks veel vaja läheb. Berendti esitluses on iga jazzistiili areng nö
konstruktiivne -- mistahes kriisi mistahes uuendus ka esile ei kutsunud, nüüd on
kõik konfliktid ometi kenasti leevendatud ajaloo järgmises faasis. Ei ühtegi
lünka, ei ühtegi küsimärki, teatepulk lihtsalt antakse edasi ning esialgne trots
laheneb leplikkuseks. Ja ometi ma ei usu, et kogu maailma muusika omavahel nõnda
hästi läbi saaks -- üks väljenduslaad ründab ja tühistab teist, teine tõrjub
kolmandat ja kolmas neljandat. 20. sajandi muusika on salvestatud muusika ning
selle üks tagajärg on ju see, et plaadistatud helid (erinevalt mängitud
nootidest) ei kao, vaid ringlevad üha muutuvates seostes edasi. Miks me peaksime
siis leppima nende "üldiselt aktsepteeritud seisukohtadega"? Ma loen
muusikutest, keda imetlen -- Bird, Coltrane, Miles, Coleman, Braxton jne --,
ning tahan teada, miks kõlavad nad ikka ja üha erandlikult, mitte normatiivselt.
Berendt ei ütle. Tema dialektiline meetod ei jäta hüperboolideks ruumi. Siin ja
seal hoiatab ta kriitikutest kaasaegseid liiga radikaalsete mõttearenduste eest,
kuid tegelikult vajab tänane jazz optimaalsete kõrvutuste asemel just nimelt
seda -- noid salatud "alternatiivteooriaid", võimalikult pööraseid ja
kaugelehaaravaid, olgu või bluffivaid väljamõeldisi. TÕNIS KAHU Suede "Head
Music" (Nude) Kui nad üheksakümne teisel tulid, oli neil kaelas kivi "The Best
New Band In Britain". Napid kaks aastat hiljem pakuti neile juba puhtsüdamlikku
abi hauaaugu kaevamiseks. Suede'i muusikaline liider Bernard Butler oli minekil
ning korraga oldi hirmul, kas temast järelejääv kamp ikka on midagi enamat kui
lihtsalt kaks keskpärast pillimehe-jobu pluss üks ülekaaluline
Bowie-olla-tahtja, kelle ülimaks võimeks on kirjutada laulutekste bensiini ja
asfaldi maailmas ekslevatest noorheidikutest. Neid kahtlejaid võis mõista.
Suede'il oli hetkeks toss väljas. Kuid siis nad tulid, elusignaalid. Läilavõitu
singlite ehmatavalt radikaalsed b-pooled. Esimesed katsetused uue
poisskitarristi Richard Oakesiga. Sugudevahelise seksisümboli Neil Codlingi
maabumine. "Trash" ja "Saturday Night". Maailmakuulsus? Kui võtta aluseks Eesti
kloonide The Syne ja Shade (nüüd Claire's Birthday) edu, siis, niivõrd/kuivõrd.
Suede oli korraga ühe mehe naljanumber ja teise mehe ohvrikivi. Uus plaat "Head
Music" on põhimõtteliselt sama super nagu bändi viimatine b-poolte kogumik
"Sci-Fi Lullabies". Ja Suede on väheseid bände, kelle puhul selline asi tähendab
ainult head. Brett Anderson kireb tõsises mõttes elu eest. Asfalt, bensiin ja
kanged narkootikumid on platsis. Taluvuse piiril digitaalne, dekadentsi magusat
lõhna eritav elitaarne rämpstoit. See ei ole kerglane, ülespuhutud, moodne
plaat. Siit ei tule -- pagan, vannuks vahelduseks? -- mitte ühtegi globaalset
pophitti-raadiomulli. Aga siin on kuivainet, ballasti, kui te mõistate, mida ma
öelda tahan. See on tummine muusika. Kui ta sinu sisikonnast ükskord lahkub,
haarab ta kaasa kogu kõntsa, mida teel on kohanud. Ma arvan, et Suede on nagu
Jethro Tull, ainult et 20 aastat hiljem. Ta on MEIE bänd. Ta ei muutu, usun,
mitte iial. Need õndsad, kel antud ajas kinni jääda, ostavad aastal 2020 Suede'i
25. albumi ja kiidavad seda taevani. Kuid ka siis teavad ja mäletavad nad, vanad
mehed, et oma säravaima plaadi tegi see legendaarne rocki dinosaurus aastal
1999. ERIK MORNA ABC "The Lexicon Of Love" (Mercury, 1982) " Ma olen punkar.
Olen alati olnud ja jään selleks alati, " andis Sheffieldi popgrupi ABC
juhtlaulja Martin Fry enesest teada. Jätke see lause meelde ja vaadake siis tema
siledat seitlit ja kiiskavat ülikonda. Vaadake teda plaadiümbrisel, seismas
melodramaatiliselt teatrilaval, püstol punase eesriide suunas sihitud, daam
punases ta käele langenud. Uskuge või ei, selline nägi välja võitnud punk. Ja
just sedamoodi, olgu kiidetud produtsent Trevor Horn, ta kõlas --
orkestrihelidest õitsele hellitatud sünteetiline camp-bluus, illusoorne
läik-funk, mis justkui Hugo Bossi parfüümi higistanuks ... Punk oli, jah,
võitnud, kuid mitte nii, nagu 70ndatel kujutletud. Mitte lärmakatest rünnakutest
barrikaadidele ei sündinud uus ja parem maailm. Hoopis siidist haardega
paleepööre sai teoks, putš; nii-öelda seestpoolt. Punk oli 70ndatel lammutanud
laiali kogu staaride salapära ning nüüd tähendas toonane do-it-yourself-loosung
lihtsalt seda, et igaüks võis enese lavale, esiplaanile, romantilistesse
poosidesse paigutada, kui ta vaid valdab õigeid sõnu ja kostüüme, armuleksikoni
romantilist ABCd. "The Lexicon Of Love" on tegelikult pigem essee popmuusikast
kui lihast-verest pop ise -- tema allikaks on küllap teadlikult Prantsuse
kultuuriteoreetiku Roland Barthes'i kirjutatud armutunnete analüüsid, juba
sõnastatud, tardunud, fikseeritud kirg. Kirg, mis tõeliselt kaunis -- täiusliku
inimese teadlik valik. Tunne, mis liigutav ja leevendav, aga eeskätt loetav ja
läbipaistev. TÕNIS KAHU Electronic "Twisted Tenderness" (EMI) Kõigepealt meenub,
et, aijah, Johnny Marr oli ju see maailma parim suupillimängija grupist The The.
Ning et Bernard Sumnerit tunneme Joy Divisioni novaatorliku kidra- ja
klafkamehena. Arthur Baker, electro-muusika messias, sünnitas kunagi sellised
loomad nagu "Blue Monday" ja "Confusion". Ülejäänud nende meestega seotud natuke
kuulsamad nimed ei tule miskipärast meelde. Electronicu ajaloos esmakordselt ei
alustanud Bernard ja Johnny lugude kirjutamist arvutusmasina klõbinal, vaid
võtsid ja plõnnisid oma kitarre. Eelmiste albumite steriilsete sound'ide fännid
kindlasti ehmuvad, umbes nii, nagu ehmus esmakordselt suurlinna sattunud
tallinlane. Kui teil on vähe aega, kuulake plaadi nimilugu ning fantaseerige oma
rikutuse piirides sinna- ja siiapoole seda ideaalse popmuusika telgjoont. ERIK
MORNA The Lilac Time "Looking For A Day In The Night" (Cooking Vinyl) Lilac Time
oli 80ndate lõpu, 90ndate alguse üks huvitavamaid briti indie-pop bände, kelle
juhiks Duran Durani algkoosseisu kuulunud Stephen Duffy. Nüüd, kaheksa aastat
pärast lagunemist, on nad teinud comeback'i, mis tõenäoliselt jääb enamikel
Stone Rosiesi + Charlatansi fännidel märkamata. Uus album on kõige paremas
mõttes tüüpiline Lilac Time. Siirad meloodiad, melanhoolne esituslaad ja
elektrilis-akustiline folkinstrumentaarium sünnitavad kauneid popharmooniaid,
mis poleks häbiks ka näiteks Irving Berlinile endale. Saab näha, kui pikaks
perioodiks Lilac Time seekord esinema-plaadistama jääb. KOIT RAUDSEPP Gus Gus
"This Is Normal" (4AD) Islandi saarevabariigis elab inimesi umbes sama palju kui
Tallinnas eestlasi, kuid rahvusvaheliselt tunnustatud muusikuid rohkem kui kogu
Baltikumis kokku. Reykjavikis pidavat iga nagamann mingis bändis mängima, neist
tervelt üheksa (!) lõid kunagi ka grupi Gus Gus. Nende teine album annab käe nii
edetabelipopile kui ka underground tantsubiidile. Taavi Eelmaa näo ja figuuriga
laulja Daniel Agusti hooleks jääb pophittide ("Ladyshave") kuuldavale toomine,
paar nädalat tagasi bändist lahkunud Hafdis Huld aga teeb häält
tumedatoonilistes trip-hop bassikeerdudes. Lisagem veel täiesti kobedad
vokaal-house rütmid ja äärmiselt eklektilisele ning üsnagi innovatiivsele
islandi heliplaadile ongi kõrv peale pandud. KOIT RAUDSEPP Erinevad esitajad
"Elton John And Tim Rice's Aida" (Rocket) Daamid ja härrad! Lugupeetud valged ja
mustad! Noored ja vanad! Lõpuks ometi on meil midagi ühist. Ja see miski kõlab
vähem poeetiliselt kui teadmine, et soontes vulisev veri on kõigil punane: Elton
John ja Tim Rice on ühe lipu (loe: uksemati) alla saanud Stingi ja Lenny
Kravitzi, Tina Turneri ja Spice Girlsi, Shania Twaini ja Janet Jacksoni, ja
paljud teised ja paljud teised, ning üheskoos kannavad nad ette Johni ja Rice'i
kirja pandud uut Aidat. Sellisel moel, nagu homne päev oleks parem ja
muinasjutulisem kui eilne või tänane. Korporatiivne naeratus on investeering!
Saluut! Tegelikult on albumi sisu Elton Johni soovis maailmale üha kinnitada, et
kokaiin pole tema ninaauke kümme aastat külastanud. Mõned ei usu ju seda siiani
ja ostavad seepärast iga tema plaadistatud liigutuse. Arvates, et see žest
näitab ka kuulumist eliiti. SIIM NESTOR Vinicius Cantuária "Tucumã" (Verve)
Vinicius Cantuária on popstaar, kelle esimene karjäär möödus 70-80ndate
Brasiilias. Nüüd elab ta New Yorgis. Loomulikult koosneb tema plaat põhiliselt
minimalistlikest, kuid moodsakõlalistest bossanovadest. Cantuária on kohati ehk
liialt traditsioonikindel, tema võitluskaaslane, Brasiilias kasvanud ameeriklane
Arto Lindsay näiteks läheb tavaliselt kaugemale. Kuid ka siin on piisavalt
ootamatusi, mis ei lase laulja soojalt monotoonsel häälel liiga uinutavalt
mõjuda; aeg-ajalt tuleb mängu kummalisi sämplinguid ja imelikke rütmimustreid.
Plaadil teevad lisaks Lindsayle kaasa näiteks Laurie Anderson, Sean Lennon, Bill
Frisell ja Nana Vasconcelos. Minu arvates parim lugu on cover Brasiilia suure
staari Caetano Veloso loost "Aracaju", aga ka muu materjal esindab suurepäraselt
ühte tundelist ja elegantselt meeltlahutavat traditsiooni. TÕNU KAALEP Kimmo
Pohjonen "Kielo" (Zen Master/ Rockadillo) Mul on hea meel, et mul kästi seda
plaati kuulata. Ma ei oleks seda ise teinud. Miks ma peaks kuulama
lõõtsamuusikat, mille tüütuksmuutmisele lugematud eesti taidlejad on nii palju
aega pühendanud? Või mis see soome humppa parem on? Ümbrisel on nimelt
sokuhabeme ja soome tüüpnäoga noormees lõõtspilliga. Rinneradio juhi Tapani
Rinne produtseeritud plaat on aga nii kaugel meie tavaettekujutusest akordioni-
või bajaanimuusikast kui eales võimalik. Ma ei usu praeguseni, et kõik seal
kõlavad helid on konstrueeritud akordioni abil; või kui, siis on akordion lisaks
muule tõesti hea löökpill. Pohjonen loob stuudiotehnoloogia abiga massiivseid
helikogumeid, keerulisi rütmipartiisid, agressiivset dünaamikat, laulab ja
hõigub lisaks. See on tõeline Neljanda maailma muusika, erinevaid kultuure
Indiast Lapimaani ühendavad helid, moodsa mõtlemise väljendumine
traditsioonilise pilli (kuri)tarvitamise kaudu; kohati aga lihtsalt pöörane ja
ekstaatiline tantsumuusika. Ja mitte midagi halvemas, Kadaka turu mõttes
soomepärast, uskuge mind! TÕNU KAALEP Reef "Rides" (S2) Rock olla surnud. Klišee
muidugi ja küllap tarbetu pealegi, kuid mõte iseenesest on innustav. Juba rocki
hauatagune elu peaks midagi väärt olema. Aga rock, näe imet, olla elus ja ei
sure iial, ütleb Reef. Ja mängib siis toda rocki stiilipuhta, alalhoidliku
nelinurksusega nagu mõni diksiländbänd oma muusikat kuskil jazz-festivali
avakontserdil veel enne, kui publikum baarist pärale on jõudnud. Minagi ei
teadnud Reefist suuremat, enne kui arvustuskohustus seekord meie teed risti
paigutas. Ja siis? OK, siin on lugusid, mis teistest enam ... jne. Kuid kui rock
oleks elus, ei teaks sellest plaadist keegi midagi. TÕNIS KAHU Armand Van Helden
"2 Future 4 U" (ffrr) Eelmisel CD-l vihaseid breike ja biite kaifinud
hipphopparid peavad Hollandi nimega newyorklase uue plaadi second hand'i viima,
sest Van Helden on jälle oma parimas -- funky house -- elemendis. Paarile üsna
keskpärasele palale vaatamata on teos siiski ootuspäraselt suurepärane. Nii
hip-hopi kui ka speed garage'i periood on jäänud ajalukku ja aasta ühed paremad
vokaal-house palad "You Don't Know Me" ja "Flowerz" tõestavad, et legendaarse
"Witchdoctor" hiti teinud mees näitab jälle, mis on tema õige pale ning tõeline
sisu. KOIT RAUDSEPP Catatonia "Equally Cursed And Blessed" (Blanco Y Negro)
Walesi viisiku Catatonia eelmises albumis "International Velvet" ei näinud keegi
esialgu midagi head. Nende tulevikuks kuulutati elavalt matmist indie-rahva
südameasjana. Läks teisiti. Albumilt pudenes välja hitt-singel hitt-singli järel
ning Catatonia kiikuv ja jõuliselt unelev rock sai residendiks igas kolmandas
peres. Uue albumi menus ei kahtle vist ükski plaadiärimees. Orkestreeritud,
meloodiaid tulvil, eksperimendivaba, hoogne ja pehme pop, mis hoiab ohjes vanu
fänne ja tirib juurde pikaldase reageeringuga noori-vanu. Paaris kohas kuulsin
Rootsi diskoneidu Emiliat ja country & western'isse eksinud Björki, kuid
läbivalt ja valdavalt on "Equally Cursed And Blessed" äravahetamiseni sarnane
Catatoniaga. SIIM NESTOR Melky Sedeck "Sister & Brother" (MCA) Õde Melky ja
vend Sedecki vanemad sündisid Haiitil. Nende vanem vend on Wyclef Jean -- see
üks sellest supertriost The Fugees. Nõnda võib ette kujutada, et nad annavad
endast kõik, et The Fugeesist võimalikult teistsugune välja kosta. Kuid DNA pole
kerge vastane. Iga Melky Sedecki debüütalbumi "Sister & Brother"
gruuviotsingu, sämplingu kõla ja algupära ning rütmilahenduse kohta tuleb öelda
The Fugees, The Fugees, The Fugees ... kuni huulemusklid kasvavad jämedamaks kui
biitseps. Pealmise kihi alt läbipaistvad erinevused ... ze-fjudziisiga ei räägi
samuti nende kasuks: Skandinaavia maiguga produtsendi-töö ja laenuvõtud ooperist
/ klassikalisest muusikast, mille abil on loodud žanr -- nagu räägib pressiteade
-- hip soul opera. SIIM NESTOR Desert Eagle Discs "The Eagle Has Landed" (BMG)
Desert Eagle Discsi trip-hopist ja hip-hopist, bluusist ja Sadest koosnev briti
soul on selline on-ja-ei-ole-ka-muusika. Liiga etteaimatav ja selge, et nende
maandumine tähendaks uut värsket aega briti soulile. Kohati ülemäära lapsik,
veidi reetlikult rõõmus ja end trenditeadlikult tumedate toonidega ehtiv
reklaami-muusika, mistõttu ei saa neid Massive Attacki ja Portisheadi vaevadega
võistlema panna. Urbaansust taga-ajav, mitte urbaansusest nõretav, et olla see
ehtne. Kuid samal ajal -- päris hea. SIIM NESTOR Hitiga "My Name Is" kuulsaks
saanud Eminem läks keset kontserti kaklema pealtvaatajaga. Detroidi linnast
pärit valge räppar, ristinimega Marshall Mather, hüppas möödunud nädalavahetusel
San Francisco kontserdil ootamatult lavalt maha publiku hulka ja hakkas tümitama
fänni, kes teda esinemise alguses õrritanud oli. Peagi kargasid ligi ka Eminemi
turvamehed ja õnnetu norija tagumist jätkati üheskoos. Päev varem tegid Eminemi
kontserdil erikülalistena kaasa tema plaadiprodutsent ja vaimne isa Dr. Dre,
funk-legend George Clinton ja filmikuulsus Dustin Hoffman, kes muuseas mängis
lavashow's Enimeni ema. Vägivalla ja uimastite teemasid armastava Eminemi
kohtusse kaebamist plaanib lisaks peksasaanud kontserdikülastajale 24aastase
räpptähe ema Debbie, kes on leidnud sellele alust hiti "My Name Is" riimireas "I
just found out my mom does more dope than I do" ("Sain just teada, et mu ema
pruugib rohkem uimasteid kui mina"). Eminemi on rünnanud ka Ameerika suurim
muusikatööstuse väljaanne Billboard, kes keeldus müümast pinda tema albumi "The
Slim Shady LP" reklaamiks ning pühendas terve arvamuste lehekülje Eminemi
materdamiseks. Pea 30 aastat peale lagunemist ilmutab The Beatles uue singli
seniavaldamata looga. Kolm elusolevat liiget - Sir Paul McCartney, George
Harrison ja Ringo Starr - otsustasid väikeplaadina välja anda laulu, mis
salvestati aastal 1968 "Yellow Submarine" sessioonide ajal. The Beatles pole
veel avaldanud loo pealkirja ega täpset ilmumisaega. Esialgse info kohaselt
peaks singelplaat ilmuma sügisel. Senitundmatu pala autorid on Lennon ja
McCartney, laulab John Lennon ja lugu ei kavatseta üle kohendada. David Bowie
komponeeris muusika sügisel ilmuvale ulmeteemalisele videomängule "Omikron: The
Nomad Soul", kus tema virtuaalne kujutis Boz on üks mängu peategelastest ja koos
ansambliga võib kohata teda esinemas ka Omikron City tänavatel. Äsja Berkley
Muusikakolledzhilt doktori aukraadi saanud David Bowie on valmis kirjutanud 100
uut laulu ning on hetkel neist uut albumit moodustamas. Nägin unes, et
jaapanlased ostsid ära ajalehe, kus ma töötan, ja tegid minust ikebana-,
kabukiteatri- ja siidimaaliosakonna hatamoto. Mul oli unes kolm vasalli:
Ants-san, Meelis-san ja Romi-agaa. Ants-san maalis kauneid hieroglüüfe, mis
jutustasid Toomik-sani uutest kakabanadest, Meelis-san graveeris riisiterale
arvustust Nüganen-sani lavastusele "Kolm geišat", mille autoriks on lugupeetud
Tšehhov-san, ja Romi-agaa mängis kolme keelega kitarol kauneid meloodiaid ning
serveeris kimono sahisedes teed. Lõuna ajal käisime jaapani restoranis toorest
kala ja sojakastmes riisi söömas. Aga pärast lõunat lendas meie tuppa firma
siseposti vedav kirjatuvi, kes toob sõnumeid mänedžmendilt. Lasin kõigepealt
Romi-agaal tassi teed valada. Mõtlesin ja laususin siis oma tanka: Nagu tuvil on
meie elu siin ajalehes. Muudkui mune ja kaaguta. Romi-agaa mõtles, nii et kimono
kärises, ja vastas mulle kombekohaselt oma tankaga: Nagu muna veereb jutt sinu
suust. Muudkui kuula ja imesta. Tankade loomine on osa keerukast teerituaalist.
Alles pärast püha joomaaja lõppu võtsin tuvi jala küljest metallsilindri, mille
seest rullus välja lehekene õhukest riisipaberit, kuhu oli auliku peatoimetaja,
kõrgestisündinud šonguni Leopold-sani käega maalitud: " Ole tervitatud,
lugupeetav Hans-san! Vastavalt kontserni juhatuse otsusele pead sa tegema
seppuku veel enne Draakoni tundi! Võta vastu minu südamlikud õnnesoovid jne. "
Kui jätta kõrvale keerulised jaapanipärased viisakusvormelid, siis andis
Leopold-san mulle korralduse silmapilk oma soolikad välja lasta -- see tähendab,
sooritada harakiri! Mul oli vöö vahel kaks mõõka -- üks lühike ja peenike, teine
pikk ja kõver. Üks löömiseks, teine torkamiseks. Küsisin Ants-sanilt, kas ta on
nõus seppuku tegemise juures sekundandiks hakkama, et võiksin surra kui samurai.
Ants-san on mind alati aidanud. Varem, kui meie leht veel venelastele kuulus,
tegi ustav vasall mu lastele alati Ded Morozi ja Snegurotškat. "Suurima
heameelega, Hans-san, aitan sind," ütles Ants-san. "Sinu usaldus teeb mulle au!"
Kummardasin Antsule, Meelisele ja Romile jumalagajätuks ja avaldasin lootust, et
Buddha lubab mul Honda Accordina uuesti sündida. Ants-san, Meelis-san ja
Romi-agaa kummardasid viisakalt vastu. Põlvitasin ja asetasin pistoda oma
kõrile. Ka Ants-san võttis positsiooni sisse. Sekundandi kohus on seppukut
sooritaval samurail pea ühe hoobiga otsast ära lüüa, enne kui samurai jõuab
pistodaga endale tõsiselt viga teha. Ma laususin: Tule nüüd, vihmapilv ja udu,
ning kata mu meeled oma niiske keelega. Ants-san võttis hoogu. Kuulsin pikeeriva
mõõgatera vihinat -- ja ärkasin üles! Minu ümber istusid minu armsad alluvad ja
kallid ülemused. Toimetuse koosolek hakkas lõppema! Kord elanud abielupaar
alalises tülis ja riius. Naene olnud suurem ja tugevam ja tuuseldanud meest
tihtilugu üsna tubliste. Ühel õhtul läinud nad veel sängis tülisse ja naene
lükanud mehekese viimaks sängi alla koguni. Parajasti juhtunud üks külainimene
sinna tulema. Mees pugenud sängi alt ruttu välja ja ütelnud külainimesele: "Kae
meie naiste nalja, naera nii, et veere sängi alla!" See on hetkel soovitatud
esemete nomenklatuuris küll. Tänavapildist on näha, kui paljud on omale värskelt
nahktagi või -pintsaku ostnud. Kuid pahatihti istub tagi nagu sadul sea seljas.
Liiga kangelt krobisev nahk tühistab kõik tootelt eeldatud omadused -- seksikus,
jõulisus, jõukus --, see on nüüd vaid tühi töö ja vaimu närimine. Kallis ja
kvaliteetne toode ei tohiks niimoodi käituda. Kui siiski nahktagi ülemäära
jäigalt ümber püsib, tuleb teda lihtsalt natukene nö sisse kanda. Friedrich Suur
ja marssal Mannerheim kasutasid uute nahkrõivaste sissekandmiseks oma tentsikute
abi. Ja räägitakse, et Jaak Joala lubavat Otsa-kooli õpilastel oma asju "sisse
kanda" (mida oli näha ka "Kaks takti ette" finaalkontserdil, kus paljud noored
lauljad kandsid uusi halvastiistuvaid nahkriideid). Samas ei tohiks neid väga
ära trööbata, kuna materjal väsib ära ja näeb välja kui lõppenud täikanahk! on
hetkel down. Näitleja Hugh Grant on endast täitsa väljas: " Mul ei jää midagi
muud üle kui isaks saada. Kõigil teistel on juba lapsed! " Või mida arvata
newyorklastest, kes ummistavad new age'i keskusi ja nõuavad värviteraapiat ja
ayurvedat, kuna Madonna ju tegeleb nende asjadega! Nädalalõpp Jivamukti keskuses
maksab 900 dollarit, seeaeg kui New Yorgi psühhoanalüütikud istuvad ilma tööta
nagu Virumaa kaevurid. Ameerika abstraktsionist Jackson Pollock on jälle moes!
Tema pildid tuleb omale koju seina peale osta. Ja kuulata tuleb ajastu jazzi --
Milesi, Ornette'i, Johni, Pauli ja Ringot. Lääne tööstus (nn Lääne Nokia) pakub
Pollocki piltide reprosid. Ennem tasuks need maalid juba endal teha (nn Eesti
Nokia). Aga jazzi parem mitte, kuna piraadid (nn Vene Nokia) müüvad neid plaate
nigunii odavamalt kui Kosmos Kontrollis (nn Meose Nokias)! Ilma araablasteta
poleks meil olnud renessanssi ja eurooplane oleks näinud Platonit, Aristotelest
ja muud antiikvärki nagu oma kõrvu. Kolumbus ei oleks iialgi Ameerikasse
jõudnud. Ristisõdijad õppisid araablastelt, kuidas inimese moodi elatakse, tuba
sisustatakse ja ennast pestakse. Nüüd on uus ring alanud: mauride keel, filmid,
muusika ja muu kraam on uhkelt up. Lähim võimalus araabia keelt õppida asub
Maardus, sinna viib Kunstiinstituudi eest buss. Kallis Viivi! Musikene! Sa mu
sametine sinilill! Mu süda valutab, et Sina pead olema seal Roomas, Kosovo
sõjatandri külje all! Palun tule tagasi turvalisse Eestisse, sest seal võib mõni
juhuslik rakett Sind vigastada või -- mis seal salata -- koguni tappa! Saad aru,
Viivi, ma ei vaja sõjasangarit! Kirjutasid, et Sind on esitatud edutamiseks ja
et varsti saab Sinust seersant. Aga ordenid ja medalid ja seersandipalk ei lisa
mu meelest ühele daamile seksikust ega sarmi. Ja kõik Euroopa lahinguväljadel
kogutud kuulsus on tühine mu meelest. Ja miks on Sul üldse seda armeekarjääri
tarvis? Minu meelest võiksid Sa rahumeeli kapral edasi olla! Ja rakettide asemel
võiksid serblasi oma kirjadega pommitada! Meil siin Urvastes on elu endiselt
suur lillepidu. See on sellepärast nii, et valitseb rahu. Pikka aega sõjajalal
olnud Urvaste ja Rõuge suutsid omavahel ära leppida. Mõttetu verevalamise asemel
käib nüüd hoopis mõttetu bussiliin! Hiljuti kutsuti mind suurele Rõuge
rahvapeole rahuvalvajaks. Seal pidi esinema ansambel "Lahe" Tõrvast. Rõuge
omadel oli plaanis rahulikult, ilma mürata pidutseda ... Aga ma ajasin nende
ülla kava nurja -- laulsin ja tegin sihukest möllu, et ... Mäletad veel Saaremaa
suveöid 30 aastat tagasi, mu linalakk sõjajumalanna, mu blond metsaline? P. S.
Pidu pole veel siiamaani lõppenud, seepärast palun vabandust hüpleva käekirja
pärast. Loodan, et said kõigest siiski aru. EMT ja Eesti Telefon (ET) toovad
alates 2. detsembrist turule ühise traadita Interneti-ühenduse, mis võimaldab
fikseeritud kuutasu eest kasutada piiramatult Internetti kõikjal Eestis. ET
andmeside- ja Interneti-talituse direktori Olav Harjo sõnul on uue ühenduse
läbilaskevõime WLANi (Wireless Local Area Network) levialades kuni 2 megabitti
sekundis ning kõikjal üle Eesti GPRSi (General Packet Radio Service) vahendusel
kuni 54 kb/s. "Et tagatud oleks maksimaalne turvalisus kaugtöö tegemisel, pakume
klientidele lisaks virtuaalse privaatvõrgu (IP-VPN) teenust," lisas Harjo.
Traadita Interneti teenusega liitunud ei maksa WLAN/GPRS võrgukaardiga GPRSi
mahupõhist hinda, vaid kõik kulutused on kaetud kuumaksuga. Teenusega liitumise
tasu on 118 krooni ja kuutasu 495 krooni. Klient peab teenuse kasutamiseks
sõlmima vaid ühe lepingu ning ta saab ise valida, kas hakkab arveid saama Eesti
Telefonilt või EMT-lt. Traadita Interneti-ühenduse kasutamiseks on vaja süle-
või pihuarvuti varustada WLAN võrgukaardiga või ühendada GPRS-telefoniga või
lisada arvutile ainult WLAN/GPRS võrgukaart. Esimene WiFiga küla Nõuni küla
Valgamaal sai esimeseks vaba traadita Interneti (WiFi) levialaga väikeasulaks
Eestis. Saavutuse autorid on Palupera vallavalitsus, MTÜ Tehnokratt, MTÜ WiFi.ee
ja MTÜ Wiirus. Sel moel rajab Valgamaa teed naabermaakondade Võru ja Põlva
arenguks, kus turistidel puudub võimalus kasutada Internetti ööpäev läbi.
Näiteks Tartu-, Valga- ja Viljandimaal on kokku kümme WiFi leviala. Vt Vt ka,
ML, 24. oktoober 20.11.2002 Kunagine ETV juht ja tuntud raadiohääl Enn Anupõld
kuulab igal võimalusel Kuku raadio saadet "Vox populi". "Võib üleolevalt ilkuda,
ent see on tänase eesti rahva hääl," ütleb Anupõld, kelle hinnangul on lihtrahva
häält ringhäälingus häbematult vähe. " Soovitaksin seda saadet kohustuslikus
korras kõigile Riigikogu liikmetele ja riigivalitsejatele. Et võim ei võõranduks
alamrahvast. " Millist rolli mängib teie elus televisioon? Küllaltki olulist.
Võin rahulikult jälgida, kuna ei vastuta selle eest, mis sealt kastist tuleb.
Mida teeksite praeguse ETV juhi Ilmar Raagi asemel teisiti? Mul ei sobi vastata,
sest olen 12 aastat seda ametit pidanud. See on raske ja mürgine amet. Priid
piima ei anta, kibedaid köharohtusid küll. Iga võimu ajal. Praegu ehk rohkemgi
kui Vene ajal. Siis oli üks apteek (keskkomitee), tänaseks on
köharohupeasekretäre terve Tallinn täis. Mul on hea meel, et Ilmar Raagi
taotlused on viimastel kuudel hakanud ekraanil paistma. Programm kosub. Kuidas
suhtute sellesse, et ETV on juba pikemat aega reklaamivaba? Hästi. Reklaam ei
kuulu maksumaksja rahaga toimiva avalik-õigusliku ringhäälingu juurde. Seda
tuleb niigi uksest ja aknast ning sinisilmne tarbija maksab oma taskust ka selle
kinni. Ent see lahendus on poolik. Ei leia ühtki mõistlikku põhjendust, miks
võib reklaam jätkuda avalik-õiguslikus Eesti Raadios. Ja miks kuulub selle
juurde Raadio 2, mis oma programmi teostuse ja taseme poolest on
sajaprotsendiline kommertsprogramm. Mis on eratelejaamade trumbid
avalik-õigusliku televisiooni ees? Õigeid trumpe polegi, kui avalik-õiguslik
ringhääling head telekava teeb. Üht aga tasub neilt õppida: kui intensiivselt
teeb üllatavalt väike rühm professionaale täit programmi. Kõik on hommikust
õhtuni rakkes. Mida te televiisorist mingil juhul ei vaata? Igasugust
seebipulbrit. 30 aastat tagasi Soomes töötades hakkasin vaatama seebisarja
"Peyton Place". Jäin vangi. Andsin endale siis lubaduse, et mitte kunagi mitte
ühtegi seepi. See on üks neist harvadest lubadustest, mida mul on õnnestunud
pidada. Mis on meie telekanalites puudu? Puudu on kultuuri. Eesti kultuuri
esitamist ja salvestamist tulevastele põlvedele. Televisioonile, kus näod
kuluvad kohutavalt kiiresti, pole tähtsamat figuuri kui eesti näitleja. Laulev,
tantsiv, luulet lugev, teatrijuhtumisi rääkiv eesti näitleja. Kahetunnine
otsesaade "Täna õhtul ..." (Jaanus Orgulas, Anu Lamp, Kaljo Kiisk jt). See oleks
tõeline kultuuritegu - näitlejale meeldiv ja huvitav töö ning eesti rahvas oleks
tänulik. Odavalt teostatav - otsesaade. Mida te raadiost kuulate? Maist
oktoobrini kuulangi peamiselt raadiot, kaht parimat jaama Eestis: Vikerraadiot
ja Kukut. Mõlemal on head, harivad ja maailmapilti laiendavad saated. Muide,
raadios on alati olnud tunduvalt kõrgema intellektuaalse tasemega toimetajad kui
televisioonis. Raadio nõuab, et sa oskaksid kirjutada ja emakeelt hoolikalt
pruukida. Minu jaoks ideaalne TV-tähe professionaalne karjääriredel on selline:
ajaleht-raadio-televisioon. Kellel kaks alumist redelipulka astumata, võib küll
olla TV-täht, aga ta pole professionaalne ajakirjanik. See paistab kohe
ekraanilt kätte. 20.11.2002 Vikerraadiost tuntud Mart Ummelase abielu raadioga
on kestnud 25 aastat. Ajakirjanduse kätt paludes arvas Ummelas, et nii saab
maailma parandada. Pisut on ta enda meelest seda suutnudki. Ka Vene ajal oli see
võimalik. "Mingit ohtu ma süsteemile kujutasin, sest 1981. aastal sain tähtajatu
eetrikeelu," meenutab Ummelas. Eetrikeeld tuli Kadrioru staadionil toimunud
noorterahutustega seoses. Teda üritati Vene sõjaväkke saata, kuid ähvardus
välismaaga ühendust võtta jättis selle ära. Eetrikeeld kestis seitse aastat.
Kuulatavad saated Nüüd teeb Mart Ummelas Vikerraadios kuulatavaid saateid. Nagu
näiteks "Vikerhommik", "Rahva teenrid" ja "Mnemoturniir". Oma ülesannet
ajakirjanikuna näeb ta selliselt: esineda nende inimeste nimel, keda tahetakse
unustada. Ummelase sõnul ei ole nendeks ainult asotsiaalid ja pensionärid, vaid
ka teadlased ja kultuuritegelased. Kahjuks on nii, et räägivad rohkem need, kel
pole midagi öelda. Need, kes tähelepanu väärivad, seda ei taha. Ummelas ütleb,
et ta läheks ja otsiks need tähelepanuväärsed inimesed üles, kuid tal pole
selleks igapäevase leiva teenimise kõrvalt aega. Noori juurde ei tule "Meie
raadios on häda töötajatega," jõuab Mart Ummelas raadiotööle lähemale. " Noori
peaaegu üldse juurde ei tule. Uudistetoimetuses on neid olnud, ja kui nad
küllalt heaks tegijaks saavad, lähevad eraettevõttesse - me oleme nagu
taimelava. Nad võiksid minna meie majas edasi, kuid siin ei ole konkureerivad
palgatingimused. " Eesti Raadio tulevik on tume - nende rahaliste võimaluste
juures, mida riik praegu pakub, 2003.-2005. aasta arengukava Ummelase sõnul ei
teostu. "Ühel hetkel me lihtsalt ei saa edasi töötada," lausub ta. "Aga ma ikka
loodan võimude arusaamisele, et selline raadio, kust tõsisel inimesel midagi
kuulata on, peaks alles jääma." Ummelas on töötanud ka Kuku raadios, kuid nagu
ta ise ütleb: " Mind ei motiveerinud kodanike Rein Langi ja Hans H. Luige
isikliku kasumi suurendamine. Eesti Raadios tean ma, et töötan Eesti rahva
informeerimiseks. " Eraraadiojaamadele heidab Ummelas ette väljaspool pealinna
toimuva vähest kajastamist - võrukale on tema kodumaakonnas toimuv hulga
olulisem Tallinna sündmustest. Pealegi võivad kohalikud väikesed asjad heita
valgust suurematele. Linlase irooniline suhtumine maal toimuvasse kaoks, kui
otsitaks üles positiivsed maainimesed. Mitte mõelda on kergem Mart Ummelas
kardab vananemist. " Meie ühiskonnas muutub vananev inimene väheväärtuslikuks.
Ma ei saa enda puhul rääkida tõrjutusest, " tunnistab ta, " aga on selline
suhtumine, et ta on juba nii vana, mis ta siin üldse räägib ... " Eesti
inimestest laiemalt kõneldes ütleb Ummelas, et Vene aeg on vanemad inimesed
kartlikuks teinud. "Hirm ebaõnnestuda ning naeruväärsena näida sunnib üksindusse
tõmbuma, kaovad sotsiaalsed kontaktid, sealt algab kibestumus," teab ta. Ummelas
tunnistab, et mitte mõelda on muidugi kergem, sest mõeldes tekib probleeme
juurde. "See on nagu McDonald's, mida on palju lihtsam süüa kui hakata ise
kapsasuppi keetma." Aga ühiskond ei saa ainult kergema nimel elada. "Mina pean
mõtlema juba sellepärast, et muidu ei saaks ma saateid teha," ütleb Ummelas.
Helena Eenmaa 20.11.2002 Nädalavahetusel salvestati telemängu "Kes tahab saada
miljonäriks?" kuus saadet. Ühes uues osas võidab noor naine 125 000 krooni - see
on Eestis seni suurim summa, mis miljonimängus võidetud. Eelmine rekord oli 64
000 krooni. Millal 125 000kroonine võidumäng eetrisse jõuab, ei osanud TV 3
avalike suhete juht Annika Remmel öelda. Ta lisas, et see tuleb ekraanile veel
selle aasta jooksul. Nädalavahetusel salvestatud miljonimängudes võideti teisigi
rahasummasid. "Palju häid mänge on tulemas," ütles Remmel. Hannes Võrno juhitav
telemäng "Kes tahab saada miljonäriks?" kogus oktoobris kõige suurema
vaatajaskonna, tuues teleri ette keskmiselt 312 000 vaatajat saate kohta.
"Miljonimäng on Eesti eratelekanalitelt esimene omasaade, mis on jõudnud
vaadatavustabeli absoluutsesse tippu," ütles TV 3 meediauuringute juht Margus
Paas. EMOR Gallup Media tele- ja raadioauditooriumi päevik-uuringu kohaselt
järgnevad miljonimängule vaatajaskonna suuruselt "Pealtnägija" 308 000,
"Aktuaalne kaamera" 247 000, "Tähed muusikas" 235 000 ja "Robinson" 231 000
vaatajaga. 20.11.2002 Ehkki Mart Sanderi juhitav "Tähed muusikas" on eetris
Kanal 2s, tehakse seda ETVs. Lähme vaatame, kuidas seda populaarset saadet linti
võetakse. Publikuks kutsutud koolinoored seisavad telemaja fuajees ning ootavad
pingsalt ja valjuhäälselt, millal saate tegemiseks läheb. Täna on 100. saade.
Produtsent Kaupo Karelsonil on enne saate algust kiire nagu alati: ta lausa
jookseb mööda telemaja ringi. Siis näeme, kuidas ühes toas on grimeerija käe all
presidendiproua Ingrid Rüütel. Stuudiouksest sisse astudes avaneb teleekraanilt
tuttav pilt - kaks klaverit, istekohad publikule, televiisorid. Pealekauba hulk
kaameraid ja juhtmeid. Täna on plaanis linti võtta kaks saadet. Juubelisaade on
esimene ja selle alguseni jääb pool tundi. Käivad viimased ettevalmistused -
lüüakse klaverid läikima, kuus sinise ekraaniga televiisorit samuti. (Need on
need telerid, kus peal numbrid 1-6 ja mille alt tuleb sõna välja. Ja siis tuleb
laulma hakata.) Tuleb koristaja, tõmbab harja ning lapiga põranda üle. Tal
palutakse pärast esimest lindistust tagasi tulla. Ilusas sinises kostüümis
Ingrid Rüütel toetub klaverile ja joob vett, samal ajal kui dirigent Eri Klas
teeb hääleharjutusi. Seejärel sätitakse neile mikrofonid külge. Lõpuks võtavad
Rüütel ja Klas klaveri taga istet ja laulavad, nende kapten Urmas Lattikas
mängib klaverit. See on proov. Teine võistkond - Anne Velli ja Uno Loop ning
nende kapten Mihkel Mattisen - harjutavad ilmselt kusagil mujal. Siis palutakse
ka esimesel võistkonnal stuudiost lahkuda. Saatejuht Mart Sander avastab, et
polegi veel grimmis käinud, ja läheb. Üle läve astub Otto-Triinu aegadest tuttav
naljamees Venno Loosaar, ergutaja. Tema töö on publik üles kütta. Otto-Triin
ergutab publikut "Armsad inimesed!" hüüab ta. Koolinoored tulevad tema järel.
Algab tormijooks kohtadele, tüdrukud kõige ees. Et kuhu keegi publiku sekka
istuma saab. Esiritta ei taha just nagu keegi minna. Venno Loosaar: "Kes
esiritta istub, saab Sanderiga reisile." Noored juba naeravad. Mõnel palutaksegi
esiritta tühjale kohale tulla. Loosaar: "Kas kõik on leidnud koha oma elus?"
küsib ta. Jah! Publik on jagatud kaheks, kumbki oma võistkonna taga. " Nii. Nüüd
harjutame aplodeerimist. Aplaus! " Kõik plaksutavad. "Teine aplaus!" Veelgi
kõvem. Publik elavneb. Loosaar: " Nüüd proovime hääli. Hüüdke: hei! " "Hei!" "
See on saade, kus tuleb oma hääl kõlama panna! Kõvemini! Hei! " "Hei!" "Ja nüüd:
hoo!" "Hoo!" " Ja nüüd vaheldumisi: hei-hoo-hei-hoo! Hei-hei-hoo-hei! " Publik
teeb nii mitu korda ja on juba üles köetud. Aga lindistuse algus kipub venima.
Laulda kohustuslik Lühikesekasvuline Loosaar võtab pikakasvulisel operaatoril
ümbert kinni. " Oleme kaksikud. Vähemalt mina tahaksin nii, " sosistab Loosaar.
Noored naeravad. Ja üldse on väga lõbus. Loosaar: " Nüüd hakkame laulma. Kõik
koos! " Lauldakse seda laulu, et kui sul tuju hea, siis käsi kokku löö. Ja nii
edasi. "Hoogsamalt, hoogsamalt!" Kogu stuudio on täis rõõmsaid inimesi. Laul
lõpeb. Loosaar tuletab publikule meelde, et saates kaasa laulda on suisa
kohustuslik. Korraga läheb stuudio pimedaks, põleb vaid üks prožektor kõrges
laes. Tänased külalised ja saatetegijad tulevad stuudiosse, kõige suurema
aplausiga võetakse vastu Mart Sander. Saade võib alata, kõigepealt on
ilutulestik. Ja Sander juhatab 100. saate sisse. "Õnne meile!" Publik
aplodeerib. Mäng algab tempokalt. Teler jupsib See, mis edasi juhtub - kes mida
laulab, kuidas küsimustele vastab -, on televaatajal teada. Aga kõik loomulikult
ekraanile ei jõua. Mart Sanderil lähevad vahel sõnad sassi, aga sellest pole
midagi, see lõigatakse välja. Üks kuuest televiisorist, see kõige äärmine, kuhu
on kirjutatud number 1, on rivist väljas. Ekraan jupsib tükk aega. Pilt
virvendab, hüppab. Lindistus aga käib. Vahepeal tuuakse stuudiosse suur
juubelitort - klaverikujuline, värvilised küünlad peal. Seda televaatajad
loomulikult ei näe - tort pannakse kaamerate ja publiku istekohtade taha kahele
toolile. Kaks tikutopsi on ka. Number 1 televiisori pilt hüppab ikka. "Stopp!"
ütleb produtsent Kaupo Karelson keset ülesvõtmist. Televiisorit parandatakse. No
lõpuks saab number 1 korda. Aplaus! Hakatakse taas lindistama, kui korraga
heliseb mobiiltelefon. Selgub, et Ingrid Rüütli telefon. "Üks hetk, palun!"
ütleb ta, võtab oma mustast käekotist telefoni ning lülitab selle välja. Läks!
Lindistus! Saade läheb edasi. Muudkui öeldakse numbreid, vastatakse saatejuhi
küsimustele, lauldakse. Mõni laul tuleb mitu korda läbi laulda - et ikka parem
välja tuleks. Laulusõnad on ekraanil näha. Kes tahab, laulab televiisorist maha,
kes tahab, laulab peast. Stopp! "Kuule, sa võiksid ikka laulda ka," ütleb
stuudioansambli esinumber Margus Kappel Mihkel Mattisenile. "Jah, jah," lubab
kapten. Lint läheb jälle käima! Venno Loosaar ergutab vaiksemaks jäänud publikut
ka saate ajal. Vehib kätega, teeb vahel ka nägusid, hüppab ja kargab. Publikul
on hea olla. Sander käsib lolli otsida Vahepeal põlema pandud tordiküünlad on
ära kustunud, kössi vajunud. Tuuakse uued küünlad, neid veel põlema ei panda.
Stopp! Jälle väike paus. Loosaar küsib publikult: "Tõstke käsi, kellele meeldib
kondenspiim?" Tema ise tõstab, paljud teised ka. Aga mitte kõik. "Mis, sulle ei
meeldigi kondenspiim?" Publik naerab. Loosaar: "Kuule Mart, kas sulle
kondenspiim ei maitse enam?" Sander vaid muheleb. Lindistus! Saade läheb
hoogsalt edasi. Juubelisaade lõpeb viigiga ja tordiküünlad süüdatakse teist
korda põlema. "Tondi juttudest" tuntud Diana viib magusa klaverile. Kaptenid
Urmas Lattikas ja Mihkel Mattisen puhuvad küünlad ära. On vägev ilutulestik.
Mart Sander lõpetab saate ja hakkab siis torti lõikama. Loosaar: "Mart, mis sa
teed, see on järgmise saate jaoks!" Sander: "Otsi lolli!" Saatekülalised söövad
torti. "Publik saab torti pärast teist salvestust," ütleb produtsent Kaupo
Karelson. Kõik, kojuminek! Noored saadetakse telemaja kohvikusse. Saatetegijad
lähevad ka hingetõmbepausile. 101. saate salvestus algab umbes poole tunni
pärast. 20.11.2002 Meediaõpe toob Lähte ühisgümnaasiumisse õpilasi üle Eesti
Viis aastat tagasi leidis Lähte kooli direktor Toomas Kink, et Eesti
haridussüsteemis on üks oluline koht täitmata. Nii saigi Lähtel alguse
meediaklass. "Arvan meediaõpetuse olevat ääretult vajaliku, et inimene oskaks
meediat tõlgendada ega laseks ennast sellest petta," seletab Kink. Teooria on
praktikata igav Lähte ühisgümnaasiumi meediaklassi on tulnud õpilasi üle Eesti:
Tallinnast, Noarootsist, Märjamaalt, Valgast, Võrust ja mujaltki Eestist.
Kaugelt õppima sõitnud Renata Jusupova on rahul Lähtel olevate võimalustega.
"Tulin Tallinnast Tartumaale, sest mitmekülgne meediaõpe, mis hõlmab nii
trükiajakirjandust, raadio- kui teleajakirjandust, on praegu vaid Lähte
ühisgümnaasiumis." Lähtel käsitletakse kümnendas klassis ajakirjanduse põhižanre
ja antakse ülevaade meediasüsteemi toimimisest. Õpitakse ka lehetegemist.
Üheteistkümnendas klassis arendatakse õpilaste kirjutamisvilumust ja
analüüsioskust. Õpilased saavad lähemalt tutvuda raadioajakirjandusega.
Lõpuklassis on videopraktikum, mis koosneb foto- ja videokursusest ning teletöö
alustest. Teoreetilise osa juurde kuulub ka praktiline tegevus. Meediaõppe
praktika üks osa on koolilehe tegemine. Konkursil "Parim koolileht 2002"
saavutas Lähte kooli "Sapienti sad" kolmanda koha. Lisaks sellele on õpilastel
kohustuslik suvine praktika, mis peab kestma vähemalt kaks nädalat. Esimesel
aastal on see õpilase valitud ajalehe juures ja teisel aastal raadios. "
Praktiline osa tööst on oluline, sest teooriast niisama pole kasu. Samas on see
ka märksa huvitavam, " arvab XI meediaklassi õpilane Julija Kasak. ADV ja XI
klassis on kohustuslik uurimistöö. Seda kirjutavad nii meedia- kui ka
reaalklassi õpilased. XI reaalklassi õpilasel Jana Rošikul on uurimuste suhtes
oma arvamus: "Arvan, et eelnevalt oleks võinud uurimistöö tegemist tundides
õpetada, sest esimene aasta gümnaasiumis on selle lisatöötagi raske." XII
klassis tuleb teha lõputöö. Näiteks tegi Marge Velbaum tänavu oma lõputööks
saksakeelse videofilmi Tartusse elama asunud sakslastest. Nii uurimus- kui
lõputöid peavad õpilased kaitsma komisjoni ees. Selline õpetus on toonud kooli
gümnaasiumiklassidesse rohkem õpilasi kui neid seal muidu oleks. " Meediaklass
on andnud Lähte koolile oma näo ja ainulaadsuse. See on toonud õpetajatele uusi
proovikivisid, " räägib kooli meediaõpetaja ja huvijuht Tiit Helm. Eestis on
meediaõppega üldhariduskoole kokku 20 ringis, neist 15 on Tallinnast väljaspool.
Süvaõppena on meediaaineid kümmekonnas koolis. Eesti Meediakoolitajate Liit
arvab, et meediaõpetus- ja kasvatus peavad saama õppeprotsessi loomulikuks
osaks. Suhtlemisõpetuse alus " Meediaõpetus on koolis väga vajalik, see on
suhtlemisõpetuse üks aluseid. Inimesele on seda vaja, et osata meediaga toime
tulla, sest meedia on tihti väga ebaõiglane, " arvab Karlova gümnaasiumi
õppealajuhataja Boris Goldman. Karlovas õpetatakse meediaõpetust gümnaasiumiosas
valikainena. Meediaõppejõud Tiit Hennostel on oma arvamus meediaõppe olemusest
koolis. " Minu veendumus on, et koolimeedias peavad kehtima vähemalt niisama
tõsised printsiibid kui suures meedias. Ma arvan, et pole oluline, kui paljudest
koolimeedia tegijatest hiljem ajakirjanikud saavad. Olulisem on see, et inimene
õpib vaatama asju ka teisest küljest ja oskab hilisemas elus end ajakirjaniku
olukorda panna ning tema tööd mõista. Maailmas on meediaõpetusega koolis
tegeldud juba mitu aastakümmet. Meediaõpetus on USA, Kanada, Austraalia ja
Sloveenia koolides kohustuslik. Paljudes riikides, näiteks Inglismaal,
alustatakse meedia õpetamisega juba alg- ja põhikoolis. Infot ja meelelahutust
tootva ning vahendava meedia roll muutub nii iga inimese kui ühiskonna elus
päev-päevalt olulisemaks. 

Tartu kunstikooli õppejõud Jaak Roosi tahab koostöös Tartu Näitustega püstitada
suveks Tähtvere väljale maailma suurima, 23 meetri kõrguse metalltooli.
Kunstikooli mööblikujunduse ja restaureerimise osakonna juhataja Jaak Roosi
selgitas, et hiigeltool valmib mööblidisainer Priit Verlini stiliseeritud
taburetti meenutava istme “ Allegro ” järgi. Taiese ehitamine maksab paarsada
tuhat krooni. “ Alul plaanisime ehitada traditsioonilise puust tooli, kuid
tehniline arvestus näitas, et selle konstruktsioon ei peaks tugeva
tuuletakistuse tõttu vastu, ” rääkis Roosi. “ Verlini metalltool on
voolujoonelisem. Et selle istmeosa asub küllaltki madalal, peaks seda olema ka
lihtsam ehitada. ” Tartu kunstikooli 1994. aastal lõpetanud Verlin on koos
koolikaaslastega osalenud mitmel viimasel aastal Kölni mööblimessil. 1997. aasta
messil müüs ta kaks -tooli hinnaga 6000 marka tükk. Nn seljatoega taburett oli
esimene Eestis disainitud mööbliese, mis jõudis Londonis ilmuvasse disaini
aastaraamatusse. Jaak Roosi sai Tartusse maailma kõrgeima tooli ehitamise idee
Kölni messil käinud itaallastelt, kes kutsusid kunstikooli kasvandikke, sh
Verlinit, Itaaliasse Udine linna toolimessile. Udines asub seni maailma suurim,
20 meetri kõrgune tool. Tartu Näituste projektijuht Raivo Trummal kinnitas, et
esialgse kava järgi pidi Priit Verlini tooli hiigelkoopia kerkima Tartu Näituste
messihalli kõrvale Tallinna-Tartu maantee äärde märtsi alguseks, sest 9.-11.
märtsini on hallis näitus “ Tool 2000 ”. Et läbirääkimised projekti
rahastajatega venisid, lükkus plaan edasi. “ Praegune eesmärk on hiigeltool
esimese poolaasta sees valmis teha, aga kuupäeva praegu lubada ei saa, ” tõdes
Roosi. “ Võib küsida, milleks seda üldse vaja on. Leian, et see irratsionaalne
projekt sümboliseeriks ühiskonna erinevate struktuuride koostöötahet ja
tehnoloogilist suutlikkust ning oleks hea reklaam mitte ainult Tartule, vaid
kogu Eesti mööblidisainile. ” Eesti Energia on huvitatud Tartu
soojamajandusettevõtete erastamisest, sest loodab tulu plaanitavast elektri ja
soojuse koostootmisest Luunja katlamajas või keskkatlamajas. Eesti Energia
pressiesindaja Kaie Saar tunnistas, et kindlat otsust osaleda Tartu
soojamajanduse erastamise konkursil pole ettevõte langetanud, kuid Eesti Energia
peab vajalikuks lüüa kaasa võimalikult paljudes kohalikes
elektritootmisprojektides. “ Kohalikud tootjad annavad meile võimaluse katta
energia puudujääk tipptundidel, ” põhjendas Saar. Põrkuvad huvid Saare väitel ei
soovi Eesti Energia kohalikku elektritootmise turgu kontrollides takistada oma
monopoli purunemist. “ Tootmise pool on ja jääb selgelt konkurentsi kohaks, ”
leidis Saar. “ Praegu tuleb Narva elektrijaamadelt küll üle 90 protsendi Eestis
tarbitavast elektrienergiast, kuid Eesti Energia on huvitatud kohalikest
tootjatest, et tagada oma jaotusvõrgus maksimaalne koormus. ” Saar märkis, et
Eesti Energia elektrivõrk on loomulik monopol, sest paralleelset liini ei hakka
keegi kunagi ehitama. Samas tõdes ta, et praegu pole seadust, mis reguleeriks
elektri ostmist väiketootjatelt. Tartu linnavalitsuse linnamajanduse osakonna
energeetikaspetsialist Leida Uibo ütles, et kui soojamajandust ei erasta Eesti
Energia üksi, on elektritootmine Tartu katlamajades reaalne alles mitme aasta
pärast. Uibo arvates pole Eesti Energia lähiajal valmis ostma väljaspool
ettevõtte enda jaotusvõrku toodetud elektrit. “ Siin põrkuvad mitmed huvid, sest
kindlasti pole Eesti Energia huvitatud laskma oma võrku konkurentide odavamat
elektrit, ” selgitas Uibo. “ Kõik sõltub Eesti Energiast, sellest, mis
tingimustel on ta nõus elektrit ostma. ” Uibo märkis, et Tartus elektrit tootes
tuleb arvestada katlamajade kõikuvat koormust: suvel langeb tarbimine nulli
lähedale. “ Elektritootmise käivitamine nõuab ka suurt investeeringut ja see
tuleb ju tarbijate arvelt, ” lausus Uibo. “ Tohutu soojalaenu kõrvale ei tohiks
muid laene kuhjata. ” Kaie Saare sõnul on aga soojuse ja elektri koostootmine
igal juhul mõttekas, sest seda näitab muu maailma kogemus. Laenukoormast vabaks
Huvi Tartu soojamajandusettevõtete erastamise vastu on varem kinnitanud
Prantsuse kontsernile kuuluv AS Eraküte (ostis mullu ASi Tamme Soojus) ning
Kotkan Energia Oy. Kotkan Energia Oy teatas kuu aja eest, et soovib osta Anne
Soojuse, Tartu Jõujaama ning Tartu Keskkatlamaja aktsiad ilma konkursita
kokkuleppehinnaga. Tartu linnavalitsus lükkas Soome soojaettevõtte pakkumise
tagasi. Tartu abilinnapea Margus Hanson on kinnitanud, et soojamajanduse
aktsiate müügiga loodab linn vabaneda ligi 360 miljoni krooni suurusest
laenukoormast. Hansoni väitel võib volikogu hakata erastamise korda arutama
märtsi esimesel istungil, linnavalitsus loodab erastamise välja kuulutada
hiljemalt juunis. Emajõe kaldale Kvissentali tee äärde võib veel tänavu kerkima
hakata uus elamurajoon, detailplaneeringu järgi tuleb sinna 63 kahekorruselist
eramut ja 13 boksiga ridamaja. Elurajooni keskele näeb planeering ette
kaubanduskeskuse ja spordiväljakud, Emajõe äärde paadisadama ja supelranna. Oma
veevärk Elamurajoon saab linna ühisveevärgist eraldi vee- ja
kanalisatsioonisüsteemi. 17 hektari suurusele planeeringualale jääb ka neli
olemasolevat elamut. Tartu linnavalitsuse linnaplaneerimise osakonna juhataja
Raul Täkkeri sõnul on tõenäoline, et ehitus võib Kvissentali tee ääres alata
veel tänavu. Kvissentali elamukruntide keskmine suurus on planeeringu järgi
1700-1800 ruutmeetrit. Detailplaneeringu kehtestas Tartu linnavolikogu mullu
septembris. Umbes viiendik tulevase elamurajooni maast kuulub veel riigile,
möödunud nädalal andis Tartu linnavalitsus kooskõlastuse maa erastamiseks ja
Tartu maavalitsus valmistab erastamist ette. Enampakkumine võidakse maavalitsuse
kinnitusel välja kuulutada umbes kuu pärast. Detailplaneering on koostatud
osaühingu Tähering tellimusel, mille osanikud on Krediidiinfo andmeil
Linnaehituse mehed Alar Kroodo, Kalev Kase, Raul Rebane ja Martin Sööt. Vara
kommenteerida Täheringi juhataja Toomas Määrmann keeldus elamurajooni tulevikku
lähemalt valgustamast: “ Projektiga tegeldakse, pikemalt ei kommenteeri. ” Ta ei
nõustunud ka avaldama, millal võiks ehitus alata ja millistest allikatest seda
finantseeritaks. “ Paari kuu pärast on rohkem rääkida, ” lubas ta.
Kinnisvarakommentaar Piirkonna majandust viib edasi eelkõige kinnisvaraarendus -
tegevus, kus firma peatöövõtjana ehitab või rekonstrueerib oma raha või
laenukapitali eest või lepingu alusel objekti ning leiab sellele ostja või
rentniku. Niisugune tegevus algas Tartus tõsisemalt 1995. aastal.
Kinnisvarafirmad võtavad arendusprojekte siiski ette harva. Nii pangad,
kaubandus- ja riigiettevõtted kui ka tööstus on arendanud kinnisvara peamiselt
endale paremate teenindus- ja tootmistingimuste loomiseks. Väga häid projekte on
üksikuid - Emajõe keskus, kaubanduskeskused. Sihipärase kinnisvaraarendusega
paistavad Tartus silma AS Kaseväli & Co (Kapitali ärikeskus, Vanemuise 21
rekonstrueerimine), OÜ Rüütli Majad (Rüütli tänava tagastatud majade
rekonstrueerimine), OÜ Tartu Hansakeskus (Hansakeskus), OÜ Raua Maja
(korterelamud), Friis Kinnisvara OÜ (Vahi tänava elamurühm) ning AS Fortuuna
Elamu (Fortuuna keskus). Tänavu hakkab OÜ Tähering loodetavasti rajama
Kvissentali elurajooni. Valdavalt peituvad ülalloetletud nimede taga tuntud
ehitusfirmad, mis on asutanud iga projekti tarvis eraldi osaühingu või
aktsiaseltsi. Kui võrrelda Tartu ja Tallinna kinnisvaraarendust, tundub siinne
olukord kahetsusväärne just mõne kinnisvarafirma väite tõttu, et äraelamiseks
piisab vahendustegevusestki. Tõenäoliselt on siiski tegu hapude viinamarjadega.
Seda hinnatavam on aga julgete ettevõtjate initsiatiiv. Tartu kavatseb esimese
Eesti linnana anda linnabussifirma erakätesse. Ühe esimese sammuna koostas
linnavalitsus riigihanke konkursi tingimused leidmaks linnaliinidele teenindajat
viieks aastaks alates järgmise aasta jaanuarist. Eelmise konkursi, mis hõlmas
kümmet kuud selle aasta märtsist detsembrini, võitis ainukese pakkujana linnale
kuuluv aktsiaselts Liikor. Märtsist-aprillist võtab Liikor üle bussipiletite
müügi ja piletiga sõitmise kontrolli, millega seni tegeles linna
transpordikeskus. 18,1 miljonit krooni aastas “ Järgmise sammuna paneme müüki
Liikori aktsiad, ” kinnitas linnapea Andrus Ansip. Ta pidas tõenäoliseks, et ka
järgmise viie aasta lepingu saab Liikor, sest riigihanke konkursi tingimused on
küllalt karmid: linn ei anna lubadust suurendada dotatsiooni, kuid nõuab liinide
käigushoidmist senises mahus. Linnaliinide tänavune dotatsioon on 18,1 miljonit
krooni, millest riik maksab seitse miljonit. Ansip märkis, et riigihanke
korraldamise peab otsustama linnavolikogu, sest sellega võtab linn endale
kohustuse mitmeks järgmiseks eelarveaastaks. Transpordikeskuse spetsialist Anu
Meos nentis, et selle aasta konkursi tingimustega tutvus ka bussifirma Tarbus,
kuid konkursil ei osalenud. Riigihankekonkursi tingimustest mainis Meos seda, et
linnaliinidel sõitvatest bussidest peab veerand olema uuemad kui viis aastat,
nagu on Liikoril. Linnavalitsus jätab endale õiguse määrata busside marsruudid,
sõidugraafikud ja piletihinnad. Sõidusoodustuste andmise õigus on
linnavolikogul. Ansip lisas, et linn plaanib osta liinikilomeetreid senises
mahus ning kooskõlastab sõidugraafikud. “ Välistatud on olukord, et firma paneks
bussid käima ainult tipptundidel, ” kinnitas Ansip. “ Samas, mida rohkem õigusi
jääb linnale, seda odavamaks võib kujuneda Liikori hind. ” Anu Meos ütles, et
eile Riigi Teatajas ilmunud ühistranspordi seadus annab kindlust, et riigi
dotatsioon linnaliinidele ei vähene. Seaduses on öeldud, et dotatsiooni
arvestamisel lähtutakse liiniveokulude andmetest. Vana kassa kinni
Transpordikeskus koondas seoses uuendustega kõik viis kassiiri ja viis
kontrolöri. Kassiiride töölolekut pikendati siiski kuu aja võrra, sest
kokkuleppel Liikoriga jääb vana bussijaama piletikassa avatuks veel märtsi
lõpuni. Aprilli alguses annab transpordikeskus ruumid üle linnavarade
osakonnale. “ See on koht, kus inimesed on harjunud bussipileteid ostma, ”
märkis Meos. “ Aga meil on veel üle kuuekümne piletimüügikoha, millega Liikor
sõlmib uued lepingud. Liikor on otseselt huvitatud piletite läbimüügist, sest
see annab ligikaudu poole käibest. ” Aktsiaselts Feenoks pole rahul, et politsei
võttis teisipäevasel alkoholireidil firmalt ära müüa keelatud Valge Kure
konjaki, mis seisis laos ja ootas tagastamist maaletoojale. Nagu eilne Tartu
Postimees vahendas, võttis politsei Feenoksi Anne tänava jae- ja hulgikauplusest
ning Kuperjanovi tänava poest hoiule kokku 600 liitrit Belõi Aisti konjakit ja
kümmekond pudelit Titanicu veini, mida on keelatud Eestis müüa. Osa Feenoksis
olnud Valge Kure pudelitel kattis sõna “ konjak ” kleeps sõnaga “ brändi ”,
lisaks leidis politsei neid kleebiseid eraldi pakkides. Müügiks keelatud
alkoholi oli vähemas koguses ka kolme hulgilao müügilettidel. Alates jaanuarist
tohib kaubelda vaid nende alkoholimarkidega, mis on kantud Eesti riiklikusse
alkoholiregistrisse. Belõi Aisti konjakit registris pole, lubatud on
samanimeline brändi. Laos või müügil Tartu politsei korrakaitseosakonna
kriminaalpreventsiooni- ja noorsootalituse komissari Tarmo Stokkeby kinnitusel
ei võtnud politsei ära keelatud alkoholi, mis seisis firmadel laos ega olnud
müüki pandud. Feenoksi omanik Oleg Bulkin aga väitis eile Postimehele, et
politsei võttis tema firmast ära Belõi Aisti konjaki, mis seisis just eraldi
laos ega olnud müüki pandud. “ Kaup, kokku viissada liitrit Belõi Aisti
konjakit, ootas koos saatelehega tagastamist maaletoojale, ” märkis Bulkin. “
Müügil oli mõlemas poes sadakond liitrit brändikleepsuga Belõi Aisti. ” Bulkin
kinnitas, et kui Feenoks kauba muretses, olid brändi sildid juba pudelitele
kleebitud. “ Feenoks ostis kauba täiesti seaduslikult maaletoojalt, kõik paberid
on korrektselt vormistatud, ” lausus ta. “ Ma ei ole ka ekspert, et hakkan
uurima, kas brändi silt on peale liimitud. Meie töömeeste ütlustele, et kaubaga
on kaasas mingid kleebised, ma tähelepanu ei pööranud. ” Nagu Bulkin lisas, pole
õige ka Tarmo Stokkeby väide, et Feenoksi Anne kaupluses töötas tööle
vormistamata müüja, kes oli lisaks tagaotsitav. “ On muidugi hea, et politsei
tagaotsitava avastas, ” möönis ta. “ Aga ta ei teinud müüja tööd, vaid oli
tulnud vaatama, kas see töö talle sobiks. ” Politsei jääb kindlaks Tarmo
Stokkeby ütles eile, et vastavalt alkoholiseadusele tohib politsei võtta müüa
keelatud alkoholi hoiule nii müügiletilt kui ka laost. “ Saame siiski aru, et
eelmisest aastast võib veel firmade laos olla sellest aastast müüa keelatud
alkoholi, ” tõdes Stokkeby. “ Politsei ei taha kaupmehi kiusata ja seetõttu ei
puutunud me müümiseks keelatud alkoholi, mida müügil polnud. ” Samas nentis
Stokkeby, et Feenoksist võttis politsei hoiule ka laos olnud Belõi Aisti
konjaki. “ Aga seepärast, et sama konjak oli ka müügil. Hoolimata sellest, kas
konjaki nimetusele oli kleebitud brändi silt või mitte, ” ütles ta. “ Rõhutan:
firmades, kus müüa keelatud alkohol seisis ainult laos, me seda kaupa ei
puutunud. ” Kommenteerides Oleg Bulkini väidet, et ta ei pööranud tähelepanu
kastides kaasas olnud brändisiltidele, vastas Stokkeby, et nii kogenud ärimees
ei saa sellist juttu ajada. “ Loomulikult on tal õigus rääkida, mida tahab. Eks
me kohtus vaidle asjad selgeks, ” märkis Stokkeby. Ööl vastu 6. veebruari
külmetas veel korra, aga siis võidutsesid plusskraadid ja vihmasadu järjest neli
päeva ja ööd ning Tartu kesklinnas pistsid oma õrna valge nina välja esimesed
lumikellukesed. Narva maantee ühiselamute taga Urva tänavas elav Kristel Köbas
märkas lumikellukesi oma aias kolmapäeval, 9. veebruaril. “ Koltunud kõdu peal
oli midagi helerohelist. ” Kui päeval sulatab ja öösel külmetab, ei nihku
taimede elus veel suurt midagi. “ Aga kui ka öösiti on valdavalt plusskraadid ja
maapind hakkab sulama, on see märguanne arenemiseks, ” räägib botaanik Arne
Sellin. “ Veebruari algus on lumikellukesele keskmisest siiski tublisti varasem
õitsemisaeg, tavaliselt ilmuvad nad nähtavale märtsis. ” Heljo Männi luuletus “
Lumikelluke ” ütleb nende lillede saabumisajaks hoopis jürikuu: “ Tilistades
õiekuljust ilmub esimene lill, vaatab ringi, tulvil uljust - ma ei karda sind,
aprill. ” Kuueaastane Lembitu tänava elanik Pääsu palus 13. veebruaril vanaisa
Väinol pundi akna all kasvavaid lumikellukesi välja kaevata. “ Vanaisa kaevas
näppudega. Nüüd elavad lumikellukesed aknalaua peal potis. Neil läheb hästi,
ainult liiga pikaks on veninud ja pungad pole veel lahti. ” Pääsu lumikellukesed
elavad toas potis, aga mis saab nendest, kes peavad põlvini lörtsis muutlikke
veebruariilmu trotsima? 10. veebruaril märkisid Tartu meteoroloogiajaama
töötajad taas külmakraade. Kui talv peaks tagasi tulema, ei tähenda see
lumikellukese hukkumist. “ Ta jääb lume alla, muutub kahvatuks ja kollakaks, aga
kui lumi ära sulab, areneb taim edasi, ” ütleb Sellin. “ Kui aga tuleb kümme või
enam lumeta miinuskraadi, külmub taim muidugi ära. ” Kristel Köbas usub, et tema
aia lumikellukesed kasvavad rõõmsasti edasi. “ Visad taimed, ega need kuhugi
kao. ” Vaevalt jõudsid mööduda jõulud, kui juba lendab põldlõoke, vuliseb vesi
ja tärkab lumikelluke. Nüüd ootame juba sinilillede saabumist. Kõik on läinud
kuidagi liiga ruttu. Vello Vengerfeldt Sündinud Tartus 1952 Lõpetanud Tartu 5.
keskkooli 1970 Edasi toimetuse autojuht 1972-1973 Lõpetanud EPA
mehhaniseerimisteaduskonna 1976 N. armeeteenistus 1976-1977 Saduküla sovhoosi
peainsener 1978-1979 Flora Tartu tsehhi asejuhataja 1979-1982 Keila
Geoloogiaekspeditsiooni Tartu töörühm, puurmeister ja peainsener 1982-1990 Tartu
Ravitootla direktor 1990-1993 Vaimse Tervise Hooldekeskuse direktor aastast 1993
Kunagine Edasi toimetuse autojuht Vello Vengerfeldt (47) peab direktoriametit
keerulise nimetusega asutuses, vaimse tervise hooldekeskuses. Ta on pidanud
seitsme aasta vältel paljudele selgitama, et siin õpetatakse psüühiliste
erivajadustega inimesi eluraskusi ületama. Üks neistki, keda tudengieas
Vengerfeldt veerand sajandit tagasi ajalehetoimetusest objektidele sõidutas,
ilmus direktori kabinetti küsimustega. Vanas haiglahoones viitab meditsiinile
ainult üks kabinet, kus uksel perearsti silt. Teised ruumid oleksid justkui
klubi või käsitööringi kasutuses. Sisseastujal on raske aru saada, kes on siin
põetaja, kes hoolealune. Vaimse tervise hooldekeskuses ei pea keegi valget
kitlit kandma, vormiriietust personalil pole. Nii on kodusem. Siin hakkavad
inimesed enamasti käima pärast ravikuuri haiglas, hommikul tulevad, õhtul
lähevad koju. Kas hooldekeskus on siit Raja tänava hoonesse kolinud
psühhoneuroloogiahaigla osa või iseseisvalt arenev asutus? Alates 1993. aastast
oleme kujundanud maja eesmärgiga õpetada ja arendada vaimupuuetega ja ravi
läbinud isikuid, olla toeks neile, kes pole haiglas täielikult tervenenud. Peale
selle on psüühikahäiretega inimeste ajutine pansionaat, kuhu saame võtta ka
vanadusnõtruse all kannatavaid eakaid inimesi, kes kodustes oludes jääksid ilma
asjatundlikust hooldusest. Päevakeskuses käib keskeltläbi sada inimest päevas,
ööpäev läbi on meie hoole all umbes kolmkümmend inimest. Pakume sisukat
ajaviidet ja ka võimalust tööd teha. Meie hoolealuste valmistatud toodang on
korralik, osa sellest läheb koguni eksporti, näiteks puidust aiakujundusdetailid
saadame Inglismaale. Hoolduse eesmärk ongi see, et inimene oleks mõne aja pärast
võimeline iseseisvalt elama ja lihtsamaid töid tegema. Meie keskuse toel on
paljud pöördunud tagasi tavaellu. Tänavu võtame vastu ka Tartu maakonna inimesi.
Praegu on mu laual projekt kujundada linna ja maakonna hooldusasutuste baasil
ühtne rehabiliteerimissüsteem. Isikuomaduste hälvetega vanureid on ka teistes
hooldeasutustes, kus erikoolituseta personal ei paku neile paraku piisavat tuge.
Meie töötajad võiksid jagada kogemusi ja suhelda probleemsete hoolealustega.
Ajalehetoimetuse autojuhina olid sul hoopis teistsugused huvid. Kui su isa
hakkas esimesena Tartus uusi Zhiguli autosid hooldama ja remontima, olid ka sina
ninapidi juures. Nüüd puistad hoopis teistsuguseid termineid. Rahvusvahelistel
konverentsidel on mind ka doktoriks tituleeritud, kuid ise pole ma kunagi
esinenud psühhiaatria või geriaatria asjatundjana. Minu ülesanne on luua selle
maja töötajatele korralikud tingimused. Algusaastail tuli sageli Tallinna
keskuse direktoriga paarisrakendis käia tervishoiu- ja sotsiaalministeeriumi
vahet, arutada ja täiendada meie tegevust korraldavate dokumentide projekte ja
otsida kooskõlastusi eri ametkondadelt. Kogemusi polnud kellelgi ei siin ega
pealinnas. Tihedalt tuleb suhelda psühiaatriakliiniku ja linnavalitsuse
osakondadega. Isa käealune polnud ma kuigi pikalt. Vaatasin ära, mida see
Zhiguli endast kujutab, ja sellest piisas. Autos oli sul alati mõni raamat
kaasas, kas mitte sarjast “ Seiklusjutte maalt ja merelt ”? Kirjutavad töötajad
rääkisid tagaselja, et sellel poisil läheb EPA lõpetamine väga raskeks, sest
õpikut polnud su käes kunagi näha. Õpikuid ja konspekte ma tõesti suurt ei
lugenud. Akadeemilise puhkuse võtsingi selle mõttega, et tegelda vahepeal muuga
ja proovida elu oma käe peal. Pärast Edasis töötamist siiski rohkem vahet ei
pidanud, mehhaniseerimisteaduskonna lõpetasin 1976. aastal kiitusega. Töökohta
olnuks võimalik valida, olin selleks maadki kuulanud, kuid paari kuu pärast oli
juba kroonu munder seljas ja lennuk viis avarustesse sõna otseses mõttes - üle
Siberi Habarovskisse. Kõrgharidusega sõdurid said tavaliselt tärni pagunitele.
Sina aastase teenistusega nii kaugele ei jõudnud. Minusuguseid ajateenijaid oli
väga vähe ja õppeüksusse ei värvatud, selleks jäi aeg lühikeseks. Ometi võiksin
öelda, et olen vähemalt pool semestrit õppinud tankivägede kõrgemas koolis.
Tegelikult oli selle kooli kaugõppes minu komandör, kes võttis asja väga
kergelt: kontrolltöid ega jooniseid ei suvatsenud ta ise teha, kõik jäi minu
ülesandeks. Ülemus tasus linnalubadega ja võttis kaasa kalaretkedele. Sealmail
pakkus õnge-, täpsemalt öeldes võrgumeestele huvi peamiselt kalamari. Kuigi keta
on maitsev kala, loobiti suur osa saagist, peaaegu meetripikkused kalad,
kraavidesse ja põõsastesse. Seda oli paha vaadata. Kui oli võimalik, praadisin
ja suitsutasin. Koju sõites oli mul korralik noos kalamarja kaasas, nii et üle
nädala kestnud rongisõidul sain ehk poolest jagu, jätkus kodustelegi.
Tulevastele spetsialistidele õpetati EPAs arvatavasti ka suhtlemiskunsti ja
alluvate juhtimist. Kas aga kümne aasta eest uuele ametikohale asudes ei
tekkinud kõhklust, et see töö eeldab teistsuguseid teadmisi ja kogemusi?
Juhtimisteooria algtõdesid käsitleti tõesti, kuid psühholoogia aspekt jäi
kõrvaliseks. Haigla ravitootlasse tööle asudes polnud õieti mahti sellele
mõeldagi, kuidas ma siin suhtlemisega toime tulen. Esialgu huvitas mind ainult
ettevõte, selle majanduslik külg. Siis, 1990. aastal, tahtsin näha, kuidas uutes
oludes - kui plaanimajandus lagunes ja hakkas juurduma isemajandus - on võimalik
midagi toota. Aga tuli ju arvestada, et ravitootla ei ole tavaline kombinaat?
Teadsin, et sellised töökojad on olemas ja järelikult ka vajalikud. Igasuguses
ettevõttes tuleb silmas pidada töötajate võimeid ja oskusi. Puudega inimesega
tuleb suhelda niisamuti nagu iga teisega. Aga teisalt: ei ole lihtne taastada
tõrjutu seisundisse langenud inimese eneseusku. Meie hooldustöötajad on ametit
õppinud mitmesugustel kursustel ja seminaridel. Ise olen läbi teinud
nädalatepikkusi koolitustsükleid Soomes, Rootsis, Saksamaal, Hollandis ja
Inglismaal. Möödunud aastal käisin rahvusvahelisel konverentsil Torontos,
Krakovis ja Riias. Kogumikes on trükitud ka minu ettekandeid. Siin töötatud
aastate jooksul olen saanud paremini kurssi nende raskustega, mis varitsevad
meie hoolealuseid väljaspool hooldeskeskust. Ühiskond peaks tegema senisest
hoopis rohkem, et kaitsta ja toetada neid, kes ei tule iseseisvalt toime.
Arvatavasti saab teiste riikide kogemustest mõndagi üle võtta, kui just
rahapuudus häid plaane ei nurja? Kolleegid teistest maadest teavad meie
võimalusi ja ei eeldagi siin midagi toretsevat näha, kuid hoolduse ja päevaste
tegevuste kohta öeldakse tunnustussõnu. Meie töötajad on saanud kasulikke
kogemusi Hämeenlinna kolleegidelt. Tamperes on vanurite erihoolduse
korraldamiseks loodud ühistu Sopimusvuori. Sealt saime mõtte asutada meilgi
vaegurite rehabiliteerimiseks sihtasutusi. Mina olen sihtasutuse Merimetsa
Tugikeskus juhatuse esimees ja Iseseisva Elu juhatuse liige. Mullu algatasime
koduse teenindamise. Kui tuge vajavat inimest ei ole võimalik iga päev meie
juurde saata või tuua, pakume töötajat, kes külastab teda näiteks kolm korda
nädalas, õpetab ja julgustab ning aitab mõningates toimingutes. Omaette probleem
on, et paljud sellised inimesed, kes peaksid meie majas käima, ei tule siia.
Samal ajal on nad aga tüliks kodustele või naabritele ning tõrjutus süveneb.
Mehaanikainseneri diplomiga mees kutsuti juhtivtööle arvatavasti eesmärgiga vana
lagunema kippuv haiglahoone korda teha. Üks majatiib paistab aga ikka veel
tondilossina. Miks remont ei edene? Katused olid siin lausa auklikud, vihmavesi
valgus sisse. Nüüdseks on peaaegu kolmveerand maja korras. Ülejäänud osas pole
kütet ega veetorustikku. Remont katkes ülemöödunud aastal. Endisi haiglapalateid
oleks vaja kohandada suuremateks töö- ja puhketubadeks. Remondi jätkamiseks on
ettevalmistused tehtud, linnal pole aga praegu raha. Kas sari on tänaseks
põhjalikult läbi võetud? Kümmekond aastat olen lugenud rohkem teistsugust
kirjandust. Ka ulmelisi raamatuid. Endalgi imelik, et mõningaid lõike kirjutan
vihikusse. Ükspäev hakkas silma katke Terry Pratchett' sünge nimetusega (Morth)
raamatust. Võlurilt küsitakse, mis eesmärgil ta tegutseb. Võlur vastab, et see
on kerge töö ja muuseas tahab ta teada saada, kuidas maailm toimib. Küsimusele,
kas on ta vastuse leidnud, kostab võlur: ei. Seega - tuleb jätkata. Eesmärk võib
olla ka palju väiksem, kuid tõdemus, et selleni jõudmine kipub nihkuma järjest
kaugemale, ei sunni tegusat inimest veel käsi rüppe laskma. Meenutusi
autojuhipäevilt Mõnikord jäi aega üle ja nokitsesin midagi auto juures.
Sõiduriistaks oli taksopargis maha kantud Volga. See sai kõvasti vatti ja eks ta
nägi sellele vastav välja ka. Ükskord ma küürisin ja poleerisin teise üle,
puhastasin põrkerauad läikima ja kinnitasin külge udutuled. Sain just valimis,
kui öeldi, et tuleb sõit. Mina ootan, sõidule soovijad aga autosse ei tule,
käratsevad tänavanurgal. Kuulen, keegi hädaldab: “ Meie autot ju pole! Juhtigi
pole enam - ometi just tuli meie ees majast välja. ” Ükskord oli Vellavere
ilmatarga Vadim Zhelnini juurde sõites peale Edasi inimese autos ka keegi
Tallinna ajakirjanik. Elurõõmus daam istus esiistmel. Ühes kurvis vajutasin
gaasi ilmselt liiga uljalt - äkki käis vali naksatus ja Tallinna daam prantsatas
mulle sülle. Vasaku käega õnnestus auto siiski teel hoida. Autoiste oli nii äkki
lahti nõksatunud, et istuja ei jõudnud kusagilt kinni haarata. Paar nädalat
lehitsesin iga päev ajalehekaustu, et vaadata, kas on midagi lugeda ka
sõiduviperusest, aga ei olnud sellest sõnagi. Ju ei jätnud minu sülle sattumine
talle erilist muljet. Veel Jaani kiriku ajaloolistest vitraazhidest Kõik uus on
hästiunustatud vana. Viimaste päevade poleemika Tartu Postimehe veergudel on
toonud meie huviorbiiti ühe seni vähe käsitletud etapi Jaani kiriku ehitusloos,
mis seondub kiriku restaureerimisega 100 aastat tagasi, aastail 1899-1904.
Mingil põhjusel ei ole see märkimist leidnud Eesti Ekspressi 26. jaanuari
artiklile lisatud rubriigis “ Seitse olulist tõsiasja Tartu Jaani kirikust ”,
kuigi refereeritud algallikas (K. Alttoa broshüür “ Tartu Jaani kirik ”, 1994)
seda ülevaatlikult käsitleb. Vitraazhide saamislugu vaatleb pikemalt magister J.
Frey 1904. aasta novembris Nordlivländische zeitungis ilmunud artiklis.
Peamiselt viimasele toetub ka järgnev artikkel. Nimelt oli aastail 1899-1904
kiriku esimene tõsisem restaureerimine Riia arhitekti ja arhitektuuriajaloolase
Wilhelm Bockslaffi juhtimisel. Tööde käigus eemaldati kiriku seintelt hilisemad
krohvikihid ning päevavalgele tulid meile tänapäeval hästi tuttavad
terrakotafiguurid. Restaureerimisel taastati kiriku varasem puhasvuukviimistlus
ning asendati koopiatega ka osa hävinud detaile ja skulptuure (teiste hulgas ka
troonivat Kristust kujutav figuur kiriku lääneportaalil). Samuti avati uuesti
kiriku kooriosa osaliselt kinni müüritud aknaavad, millega seoses tõusis
päevakorda ka uute akende küsimus. Pärast vanade akende avamist täitus kooriruum
ereda valgusega, mis mõjus silmadele pimestavalt. Nii oldi valiku ees, kas aknad
uuesti sulgeda või valgust uute akende abil kunstlikult hajutada. Kogudus ja
selle tolleaegne eestseisus pidas seetõttu otstarbekaks kaunistada kiriku
kooriosa klaasimaalidega (vitraazhidega) ning algatas korjanduskampaania, mis
leidis toetust mitmetelt linna organisatsioonidelt ja eraisikutelt. Konkurss
otsustas 1902. aastaks oli annetusi kogunenud sellisel määral, et otsustati
korraldada konkurss, osalema paluti mitmeid firmasid välismaalt ja Ernst Tode
kunstiettevõte Riiast. Ehkki E. Tode kavanditele lisatud eelarve (umbes 500
rubla akna kohta) ületas märkimisväärselt planeeritud kulutusi, otsustati ikkagi
nende kasuks. Kavand nägi ette kooriruumi üheksast aknast kaheksa kaunistamist
vitraazhidega ning üheksanda (altaritaguse) akna dekoratiivraamistust. Neist
nelja akna valmistamise kulud võttis enda kanda Tartu Suurgild ja Püha Antoniuse
gild, ühe akna valmistamise kulud kaeti proua N. Schönrocki ja proua E. Asmussi
annetusest, kahe akna valmistamise kulud tuli katta kogudusele laekunud
korjandusrahast, kahe koguduse teeneka pastori W. Schwartzi ja G. Oehrni
mälestusakna valmistamiseks annetasid pastor W. Schwartz ja kirikunõukogu ning
ühe akna jaoks kirikunõukogu esimees H. von Broecker. Süzheelises programmis
otsustati selguse mõttes loobuda pühakirjal rajanevatest keerukatest
kompositsioonidest. Algul mõeldi neljale aknale paigutada nelja Vana Testamendi
tähtsama prohveti ja ülejäänutele nelja evangelisti figuurid. Viimastest aga
loobuti hiljem kunstilistel kaalutlustel ja nende asemele astusid neli Uue
Testamendi väljapaistvamat apostlit. Siseneja suhtes vasakule jäid Vana
Testamendi prohvetid Jesaja, Jeremia, Hesekiel ja Daniel ning paremale Uue
Testamendi apostlid Jakobus, Peetrus, Paulus ja Johannes. Tegelaskujude
esitamine eeldas keskaegse kunsti eeskujudest lähtuva, kuid evangeelsele
kogudusele arusaadava sümboolika kujundamist. Läbimõeldud lahendus Figuurid olid
paigutatud rikkalikust stiliseeritud gooti ja romaani arhitektoonikast
ümbritsetud nishshidesse. Nishid olid kahesugused ning paigutatud vaheldumisi:
üks liitkaare-, teine viilukujuline. Nishshe kroonis ehisviil, kaunistatud
ristlilliku ja saledate fiaalidega, mis tumedalt taustamustrilt plastilisena
esile tõusid. Figuuride all moodustas ornament neliku, mille keskel paiknes
annetaja vapp või vastava tekstiga kirjavöönd. Tänu klaasi patineerimisele
raudoksiidiga, mis värvilise klaasi osaliselt läbipaistmatuks jättis, saavutati
ruumiline efekt, nagu astuks nishi sein tahapoole. Töö teostamisel jäädi algselt
ette nähtud klaasimisviisi juurde (nii terasraamid kui tinaklaasimistööd telliti
kohalikelt firmadelt Faure ja Tatarker). Välisküljele kaitsevõrgu paigaldamisest
loobuti, et valgustingimusi ja vitraazhide kunstilist mõju mitte vähendada. Iga
maalitud klaasi välisküljel oli teine, valge klaasosa, mis esimest kaitses. Iga
aken koosnes kuuest tahvlist, millest igaüks oli eraldi eemaldatav. Iga tahvel
omakorda koosnes arvukatest üksikosadest. Terve aken koosnes ligikaudu 1600
kokku tinutatud klaaselemendist. Jesaja (esimesel pildil) figuur oli sinisel
foonil valges rõivas ja punase mantliga - kuningas prohvetite seas -, hoides
käes ettekuulutusele viitavat roosivõsu koos juurega. All neliku keskel oli
Antoniuse gildi vapp, mis kujutas Noa laeva tuviga, ja tekstiväljas kirje:
Gestiftet von der St. Antoni-Gilde als Conpatronin der St. Johannis-Gemeinde
1904. Teiste figuuride värvilahenduse kohta andmed puuduvad. Antoniuse gildi
annetusena oli valminud ka apostel Peetruse figuur võtme ja piibliga käes.
Prohvet Jeremia oli pühendatud koguduse kauaaegse pastori Wilhelm Schwartzi
(1855-1892) ja apostel Paulus vastavalt pastor Gustav Oehrni (1992-1902)
mälestusele, nemad olid ka kiriku restaureerimise mõtte algatajad. Prohvet
Essekiel ja apostel Johannes olid valminud Suurgildi annetusena ja kandsid
alaosas vastavat atribuutikat. Keskmine aken oli kaunistatud ainult altarist
kõrgemale ulatuvas osas. J. Frey sõnul kaitsesid uute akende mahedad toonid
silma eredate päikesekiirte eest ja hajutasid mõjuvalt sissetungivat valgust,
andes seda siiski just niipalju, et igal pool mureta lauluraamatut võis lugeda.
Säilinud vitraazkillud Frey lõpetab vitraazhe tutvustava artikli tõdemusega, et
alles uute akende valguses on näha, kui vähe sobib gooti kirikuruumiga kokku
selle senine ühetooniline krohvviimistlus. Ta lisab, et seinapinnad vajavad
hädasti uut värvilahendust ja ornamentaalset liigendust, et uued aknad selles
tervikus harmooniliselt mõjuksid, ning aknad nõuavad ka neile sobiva gootipärase
raamistuse taastamist. Peale kooriruumi kaunistati vitraazhidega ka käärkamber
kiriku põhjaküljel. Selle väikesed aknad kujutasid sammastele toetuvat
ornamenteeritud romaani võlvi tekstiga. Käärkambri seinad ja võlvid olid
maalitud soojades toonides ja kaunistatud keskajast inspireeritud lihtsate
ornamentaalsete kaunistustega, kujutades endast omamoodi kiriku interjööride
restaureerimise peaproovi. Kiriku põhjaküljel asuv käärkambri uks oli kavas
asendada uue tammepuust ja sepisega kaunistatud uksega stiliseeritud gooti
vormides. Interjööride restaureerimise ettevalmistused katkestas Esimene
maailmasõda. Järgnenud 1920.-1930. aastail kokku kuivanud saksa kogudusel
selleks võimalused puudusid. 1944. aastal järgnes kiriku häving. 1950. aastail
korjas kunstiajaloolane Olev Prints muuhulgas varemetest ka kolm kastitäit
vitraazhikilde, mis praeguseni säilivad Tartu linnamuuseumis - erinevalt kiriku
ajaloo hilisematest uurijatest pidas tema neid säilitamisväärseks! Täna on
peamise põhjusena vanade vitraazhide taastamise vastu toodud nende sobimatust
restaureeritud keskaegse interjööriga. Kas aga saame seda väita enne säilinud
vitraazhikildude põhjalikumat uurimist? Omamata täit ettekujutust kunagiste
vitraazhide värvilahendusest (teada on vaid nende soe tonaalsus ja ühe figuuri
põhitoonid) julgen siiski väita, et üldine lahendus oli kiriku keskaegse
arhitektuuriga kooskõlas ja tervikuna õnnestunud. Tegemist oli ühe oma aja
väljapaistvama kunstniku Jaani kiriku jaoks kavandatud unikaalse
vitraazhisarjaga, mis viimase järjepideva ehitusperioodi tulemusena kuulub
kiriku ehituslukku ja on pealegi üsna hästi dokumenteeritud. See etapp kiriku
ehitusloos ei ole väheväärtuslik, pigem vastupidi - restaureerimistegevuse ühe
varaseima algustähisena väärib see igati esiletoomist! Seetõttu ei näe ma
põhjust, miks mitte lähtuda uute vitraazhide kavandamisel nende ajaloolistest
eeskujudest. Kui me ka ei võta eesmärgiks kunagiste vitraazhide taastamist nende
originaalkujul (mis tänapäeval võib tõepoolest osutuda üsna komplitseeritud
ülesandeks), siis ometi on meil käepärast 100 aasta vanune pretsedent, mida
uurides, millest õppides ja mida eeskujuks võttes tunnistame end oma
kultuuripärandi vääriliseks. Milleks importida eeskujusid Prantsusmaalt, kui
kiriku enda ehituslugu, mis peegeldab ühtlasi kohaliku kultuuri- ja
käsitöötraditsiooni arengut, pakub otseseid eeskujusid. Mis puudutab Urmo Rausi
kavandeid, siis sobiks selline lahendus suurepäraselt kaunistama mõnda 21.
sajandi moodsat sakraalehitist. Ajaloolise kirikuhoone puhul tuleks minu arvates
siiski jääda hoone iseloomust lähtuva traditsioonilise käsitluslaadi juurde. Ka
Ernst Tode ei kasutanud oma vitraazhidel ju moodsat juugendornamenti.
Autorüüstaja tegi suurt kahju Üleeile varahommikul kell 4.15 teatati
politseisse, et Põhja puiesteel on sisse murtud Mercedesesse. Ukseklaasi
lõhkunud varas viis ära Philipsi autoraadio ja Halda taksomeetri. Kannatanu
hindab kahju 6000 kroonile. Hooldekodust varastati rahakott Üleeile pärastlõunal
kutsuti politsei Staadioni tänava hooldekodusse, kus 33-aastane pensionärist
naine oli jäänud ilma rahakotist. Nagu Tartu politsei pressiesindaja vahendab,
olid hooldekodu elanikud aga ise varguse ka avastanud. Varas, 21-aastane teise
grupi invaliidist noormees, oli rahakotist võetud enam kui viissada krooni
suures osas ära kulutanud, kuid lubas raha kenasti tagasi maksta. Naaber avastas
lõhutud ukse Üleeile kell 18.25 teatas politseisse Tähe tänavas elav pensionär,
et koridoris on lõhutud naaberkorteri uks. Politsei samal päeval omanikku ei
leidnud ja pitseeris ukse. Ida tänavas põles barakk Eile pisut pärast südaööd
teatati häirekeskusele tulekahjust Ida tänavas. Põles vana elaniketa barakk,
ilmselt oli see süüdatud. Päästeteenistus laskis leekides vana uberiku maha
põleda, hoolitsedes, et tuli edasi ei leviks. Laps luusis öösel autode ümber
Eile öösel kell 3.18 teatas politseisse tähelepanelik kodanik, et Kaunase
puiestee majade ette pargitud autode vahel luusib helerohelises jopis ja tumedas
suusamütsis poiss. Politsei pidas poisi, 13-aastase Konstantini, kinni. Poisi
taskus oli muude asjade hulgas võõras pass. Muukimisjälgi avastas politsei kuuel
autol. Trepikojast varastati rattad Eile varahommikul kell 6.58 teatati
politseisse rattavargusest. Lunini tänava teise korruse trepikojast oli
varastatud pärlmutterhall Blue Fox ja roheline Yoko. Teateid varastatud rataste
asukohast ootab politsei telefonil 110. Staadioni tänavas murti kohvikusse Eile
hommikul avastati sissemurdmine Staadioni tänava kohvikusse. Varguse asjaolud ja
kahju on selgitamisel. Meie tulevikuparadiis, Euroopa Liit, esitas Eestile
järjekordse nõudmise: tõsta bensiini aktsiisimaksu selliselt, et autokütuse hind
tõuseks ELi liikmesriikide oma tasemele. See tähendaks bensiini liitrihinnaks
umbes 15 krooni. Kummaline, kuidas on selliseid nõudmisi võimalik esitada
riigile, kus vaesema rahva, sh paljulapseliste perede ja pensionäride sissetulek
vaesuspiirile jääb? Et neid nõudmisi Eestis täita on võimalik, selles pole
põhjust kahelda. Elu on näidanud, et ELi tormamise nimel ollakse kõigeks valmis
ja riigi esmane ülesanne, mis peaks olema rahvale inimväärsete elutingimuste
loomine, jääb sootuks tagaplaanile. Kui paljulapselistest peredest võib veel
kõigi raskuste kiuste asja saada, siis pensionärid on üks tüütu ja kasutu
inimgrupp. Seda näitab ilmekalt ka fakt, et siiani ei ole suudetud ega tahetudki
õiglast pensioniseadust vastu võtta. Toompea seadusetegijaid ei huvita, et
pärast sellist hinnatõusu maal elav pensionär või pereisa oma autoloksu jaoks
bensiini enam osta ei jõua, isegi hädapäraste toimetuste, näiteks poes või arsti
juures käimise tarbeks. Ometi on auto paljudele maaelanikele ainus
liiklemisvahend. Äraarvamismängud ja viktoriinid on televiisoris mõnusaks
meelelahutuseks ka vaatajale. Mulle meeldib jälgida Soome MTV 3st “ Võida 10 000
” ja “ Õnneratast ”, meie kanalitelt “ Kuldvillakut ”, Kümnest kümmet ” ehk “
Pime kana leiab tera ”. Kui võrrelda TV 3 “ Õnne-ratast ” MTV 3 omaga, lähevad
kõrvad teinekord häbist kuumaks. Soomlastel on mängureeglid selged, räägitakse
vaid asjast ja peetakse tempot. Meie “ ratta ” ümber valitseb anarhia. Ei
tõusnud sellestki tulu, et TV 3 saatejuhid välja vahetas. Ivo Linna ei saanud
ratast käima, hoolimata poetatud vaimukusteradest. Mängijad olid nagu
venivillemid, aeg kulus põhiliselt saatejuhi mõtteavaldusteks. Nüüd on Emil
Rutiku oma sõiduvees. Lärmi on nii palju, et viisakas inimene ei julgegi sinna
võistlema minna. Kui mõni mängija teeb nõrga katse öelda “ p ” nagu Peeter või “
t ” nagu Tõnu, haarab mängujuht kohe sõnasabast kinni ja kordab üle: põhh, tõhh,
kõhh. Ei ta saa vaiki olla. Igav on. Pinget ei ole. Saatel puudub ka soliidsus.
Uskumatu, aga tõsi, et mina, kes ma 1995. ja 1999. aastal hääletasin valimistel
Isamaaliidu poolt ning kutsusin ka teisi selleks üles, olen nüüd meelt muutnud.
Järgmistel valimistel hääletan igal juhul Keskerakonna poolt. Olen suur
Postimehe austaja ja soovin, et te Isamaaliidu poistele aru pähe paneksite.
Lugesin 15. veebruari Postimehest, et Tallinna linnapea ja Isamaaliidu üks
juhtpoliitikutest Jüri Mõis on võtnud seisukoha, et Tõnismäel olev pronkssõdur
peab jääma oma kohale. Kui kaua kestab selline rahva lollitamine? Mäletan,
kuidas Mart Laar ja Jüri Mõis enne valimisi rusikaid vastu rinda tagusid ja
nõudsid pronkssõduri kõrvaldamist. Meie uskusime neid siis ja hääletasime nende
poolt. Nüüd enam ei usu. Mu süda aimas halba juba siis, kui Isamaaliit Koganiga
lepingu sõlmis. Lennart Meri ajas ühes välismaal antud intervjuus pada, et
eestlased hakkavad partisanisõda pidama. Kes hakkab sõdima valitsuse eest, kes
on liidus Koganiga? Elan Viljandi maantee ääres. Et olen ise maja ehitanud, siis
olen ka autor. Kavatsen paluda Harju maakohtul kaitsta oma autoriõigusi ja
mõista kõigile minu majast möödujatele trahv. Kõik möödujad vaatavad minu maja
ja rikuvad seega jämedalt minu autoriõigusi. Olen aus autor ja tahan oma
loomingu eest ausat tasu. Eile, kui ma poes käisin, panin vatitropid kõrva, jäin
nii ilusast muusikast ilma ja Rattus ilma kopsakast rahasummast. Lugesin
ajalehest, et 1999. aastal teenis ta 2,2 miljonit krooni autoritasudena. Pean
üles tunnistama ränga seaduserikkumise ja tunnen end süüdlasena, et ta nii vähe
teenis. Nimelt möödunud suvel aiatöid tehes panin raadio mängima ja kuulasin
muusikat. Seda kuulasid ka kõik naabrid ja möödakäijad. Miks ka mitte tasuta
meeldivat muusikat kuulata! Küllap on ka Postimehe ajakirjanikud minu majast
mööda käinud ja mu loomingut vaadanud. Aga ma olen kauaaegne Postimehe lugeja ja
sellepärast ma nende käest raha ei nõua. Võitlus narkootikumidega vajab
süsteemset koostööd Viisteist aastat tagasi, sügaval nõukogude ajal oli
uimastite tarvitamine ja narkokuritegevus Eestis peaaegu tundmatu asi. Tõsi
küll, oli aastast aastasse kasvav alkoholi tarbimine, alkoholismiravile kulutati
järjest rohkem riigi raha. Samas polnud alkohol noortele kuigi kergesti
kättesaadav, narkootikumidest rääkimata. See-eest oli noortel rohkem
organiseeritud tegevust. Praktiliselt polnud ka tööpuudust. Taasiseseisvumine
tõi peale vabaduse ja areneva turumajanduse kaasa mõndagi negatiivset,
sealhulgas majandusliku ebavõrdsuse ja kuritegevuse kasvu, tööpuuduse ja
narkoprobleemi. Viimasele aitas kindlasti kaasa ka piiride avanemine läände ja
perepoliitika lõdvenemine, poolikute perede arvu kasv. Veel kuus-seitse aastat
tagasi tundus narkoprobleem meie jaoks olevat kauge tulevikuprobleem. Nüüd
seisame silmitsi olukorraga, kus sellega võitlemiseks on vaja kogu ühiskonna
tõsiseid jõupingutusi. Kui 1994. aastal oli Eestis ühe narkomaani kohta ravil 40
alkohoolikut, siis 1998. aastal oli see suhe juba 1: 8. 1999. aasta uuring
näitas, et 83% narkomaaniaravile pöördunutest on mehed, 75% venelased ja et iga
aastaga kasvab noorte narkomaanide hulk. Ravi saamiseks pöördunute hulgast 71%
olid 15-24-aastased noored. See on jäämäe veepealne osa. Eestist on kujunemas
narkootikumide transiitmaa ja see soodustab omakorda uimastite tarvitamist ka
siin. Kahjuks pole narkoprobleemi lahendamine lihtne ja sellega pole ükski riik
väga hästi toime tulnud. Kolm aspekti Narkoprobleemide juures tuleb eristada
kolme aspekti: sotsiaalset, meditsiinilist ja juriidilist. Esimese probleemi
lahendamine on kõige keerulisem ja kulukam, sest narkomaania levikut soodustab
olulisel määral sotsiaalne olukord - töötus ja vaesus. Narkootikume tarbitakse
noortekampades sageli just seetõttu, et nende noorte vanematel ei ole soovi või
tahtmist oma lastega tegelda. Ka tänased koolid on noorteliikumist
tagasihoidlikult korraldanud. Hingeline tühjus otsib asendust ja nii jõutakse
narkootikumideni. Narkootikumide suur levik, eriti vene noorte hulgas, viitab
sellele, et narkoprobleem muutub nende hulgas järjest tõsisemaks. Juurtetus ja
vene noorukite kambavaim aitavad sellele omalt poolt kaasa. Kuidagi ei saa ma
nõus olla sellega, et mõnes ajalehes nimetatakse narkootikume hellitavalt
mõnuaineteks - tegemist on ikkagi kohutava meelemürgiga. Ka meditsiiniline
probleem on oluline, sest narkomaanid alluvad ravile raskesti ning ravi ja
rehabilitatsiooni eest ei jõua narkomaanid enamasti ise tasuda. Nii tuleb riigil
seda üha enam doteerida. Praegu on krooniline puudus ka vastavatest
raviasutustest. Juriidiline külg hõlmab endas seadusandlust ja
korrakaitseorganite tööd. Ühelt poolt on meie karistused liiga leebed. Nii ei
saa pidada õigeks, et narkootikumide salakaubaveo eest on karistuseks ette
nähtud ainult kuni kaheksa aastat vanglakaristust. Paljudes teistes riikides on
karistuse ülemmäär märksa kõrgem. Teiselt poolt on meil isegi väikese koguse
narkootikumi omamine kriminaalkuritegu ja toob kaasa pika kohtuprotsessi või
suure rahatrahvi. Kohtud ummistuvad, trahvi maksmiseks peavad narkomaanid veelgi
rohkem varastama. On ju üldteada fakt, et heroiinitarvitaja vajab kuus vajaliku
koguse ostmiseks ligi 30 000 krooni. Õigem oleks seadusi muuta nii, et väikse
kogusega vahelejäänu saaks karistuseks paarinädalase aresti, kus toimuks
võõrutamine ja ravi. Tai või Holland? Me peame otsustama, milline saab olema
Eesti narkoalane karistuspoliitika, kas me läheme mööda karmi Tai teed või
valime mõõdukama Hollandi variandi. Mõlemal võimalusel on oma head ja halvad
küljed, kuid valitsus ja Riigikogu peavad lõpuks otsuse langetama.
Korrakaitseorganite narko-alane töö on viimastel aastatel tõhustunud, Eestis on
moodustatud narkogrupid, kuhu kuulub 45 politseinikku. Tänu 1994. aastal
moodustatud uimastipoliitikakomisjoni ja 1996. aastal asutatud ministrite
komisjoni tegevusele on Eesti ühinenud ÜRO narkootiliste ainete konventsiooniga
ning on vastu võetud narkootiliste ja psühhotroopsete ainete seadus. Riigikokku
on jõudmas 1988. aasta Viini narkokonventsiooniga ühinemise seadus. Oleme teinud
Soome politseiga narkovõitluses tõsist ja head koostööd ning ma loodan, et see
jätkub ka tulevikus. Aga paraku on nii, et kus on nõudmine, seal on ka
pakkumine. Nii nagu Eesti, peab ka Soome oma narko-probleemid eelkõige ise
lahendama. Uimastitevastane võitlus peab olema pidev ning nõuab head koostööd ja
korralikke plaane. Eestil on küll olemas vastav narkoprogramm aastateks
1997-2007, kuid see puudutab eelkõige sotsiaalseid ja meditsiinialaseid
tegevuskavasid. Aastal 2000 on selles programmis nähtud ette tegutseda
energiliselt kolmes suunas: noortele suunatud ennetustegevus ja selle
koordineerimine, kohalike omavalitsuste ennetustegevuse toetamine ning
sõltuvushaiguste ravi ja rehabilitatsiooni arendamine. Selleks kõigeks on ette
nähtud ligi viis miljonit krooni. Eesti on avatud riik ja kõrvuti positiivsega
kanduvad siia ka Lääne negatiivsed mõjud. Kui seal on maad võtmas moraalne
madalseis, siis mõjutab see meidki. Huvitav on, et sellest läänemaailmas levinud
kriisist on suures osas jäänud puutumata mitmed Aasia tööstusmaad, nagu Jaapan
ja Korea. Nendes maades mängib kultuur endiselt tugevalt rolli perekonnaelus ja
avalikus käitumises. Francis Fukuyama arvates on lääneriikides moraali allakäigu
põhjuste hulgas äärmuseni arenenud individualism ning perekondade ja
ühiskondlike sidemete nõrgenemine. Suur osa lapsi kasvab üles ühe vanemaga
kodus, mis sageli eksisteerivad vaesuse piiril. Vähenenud on vastutustunne ja
teistest inimestest hoolimine: igaüks muretseb ainult iseenda eest. Selle üle
tasuks meilgi mõelda. Kui peame lugu traditsioonilistest väärtustest, siis pole
meil tulevikus vaja kulutada üha rohkem maksumaksja raha narkosõjale.
Kõrghariduse rahastamisest ja kvaliteedist Riigi koolitustellimus ja hariduse
rahastamine laiemalt on kergitanud diskussiooni, milles osalejad toovad esile
omavahel sageli raskesti võrreldavaid aspekte ja argumente. Üks lähenemisviise
kõrghariduse rahastamisele on see, et otsuse langetaja valdab täielikult
informatsiooni ning teab kõrgharidusega spetsialistide struktuuri viie või kümne
aasta peale ette. Selline planeeriv jumal (ainuke kujuteldav agent selles
rollis) annab oma otsuse teada ning meil jääb üle ainult seda järgida. Kui meil
sellist agenti käepärast ei ole või kui ta on seotud tähtsamate toimetustega,
peame leppime sellega, et võimalik otsus sisaldab viga. Järgmine küsimus on, kes
võtab vastutuse võimaliku vea eest enda kanda? Veidi lühinägelik oleks see
ainult riigi õlgadele jätta. Mõistlik on, et riik ja üksikisik jagaksid riski.
Teiselt poolt, kas me saame jätta seda koormat ainult üksikisiku kanda, mis
tähendab põhimõtteliselt ainult turgu? Võime öelda, et tehniliselt on hariduse
puhul tegemist tugevate turutõrgetega, millest oluline on informatsiooni
ebasümmeetria. See tähendab näiteks seda, et kuigi haridusteenuse ostmisel peaks
olema tarbijal võimalik valida, toetatakse seda valikut. Teenuse ostja ei saa
olla lõpuni pädev hindaja selles osas, milline on ühe või teise kooli või
õppekava pakutava hariduse kvaliteet. Riik peaks toetama tarbija valikut, andes
talle informatsiooni tarbitava hariduse kvaliteedi kohta, aga ei peaks võtma
rolli, milleks tal ettevalmistus puudub. Kui leitakse näiteks, et mingil
loodusteaduste valdkonda kuuluval alal on vaja koolitada spetsialiste riigi
kulul, kas tähendab see siis seda, et õigus on riigipoolsest toetusest ilma
jätta inimesi, kellel on eeldusi sotsiaalteaduste õppimiseks, või vastupidi? Kas
õnnestub sotsiaalteaduste poole kalduvaid andekaid inimesi panna õppima midagi
muud või tähendab see nende loobumist kõrgharidusest üldse? Kuigi näib keeruline
võrrelda omavahel näiteks mehhaanika eriala ja ajakirjandust, on selleks
objektiivsed tulemused olemas kõrghariduse õppekavade akrediteerimistulemuste
näol. Kuigi ka akrediteerimistulemused sisaldavad teatud viga, mis paratamatult
inimtegevusega kaasneb, on need hinnangud siiski objektiivsemad kui täiesti
suvalised arvamused. Autoril oli juhus osaleda kolme aasta jooksul Läti
haridusministeeriumi korraldatud umbes kümne ärikooli õppekava akrediteerimisel.
Kõige markantsem näide oli kool, kuhu kaks nädalat enne akrediteerimise algust
oli palgatud inglasest rektor, kelle eriala oli keskaja ajalugu (magistrikraad
tuntud Londoni ülikoolist). Tegemist oli väga erudeeritud ja huvitava mehega,
kes oli tulnud just Kolumbiast spordifilmi tegemiselt. Filmi eesmärk oli
näidata, kuidas jalgrattatuur ühendab inimesi. Kooli üliõpilaste ja õppejõudude
hulgas valitses suur entusiasm. Kui aga akrediteerimise protsessis kohustuslike
lõpetajatega tehtavate intervjuude lõikes üritasime määrata kooli positsiooni
tööturul, siis selgus, et näiteks kaks kolmandikku õigusteaduskonna meessoost
bakalaureusekraadiga lõpetajatest töötas vangivalvuritena, neidude hulgas oli
levinud töökohaks naistevangla sotsiaaltöötaja. Kahtlemata on need vajalikud
erialad, aga neid peaks õpetama rakendushariduse raames ja õppuritele seda ka
ausalt tunnistama. Kuigi hariduse ja oma võimete reklaamimisel kehtivad
osaliselt samad seaduspärasused, mis sepiku ja pesupulbri puhul, on siiski ka
mõningaid erinevusi. Kõrgkoolide lõpetajate või õppejõudude positsioon
ühiskonnas on tegelikult mõjuvõimas reklaam, millele ka haridusteenuse tarbijad
orienteeruvad. Tartu Ülikoolist on need majanduse erialal näiteks Riigikogu
liikmed Olev Raju ja Janno Reiljan, Tallinna Tehnikaülikoolist professorid Uno
Mereste ja Vello Vensel, Kõrgemast Kommertskoolist Tiit Made ja nüüd ka Olav
Aarna. Nende inimeste maine kandub üle ka haridusteenusele, mida kõrgkool pakub.
Kui püüda reastada nn spetsiifilisi probleeme, mis domineerivad meie venekeelses
ajakirjanduses, siis esimese kolme sekka kuulub kindlasti ka säärane märgusõna
nagu integratsioon. Nüüd räägitakse sellest varem vaid irooniliselt serveeritud
probleemist enamasti asjalikult ja sisuliselt. Molodjozh Estoniis on koguni
püsirubriik “ Integratsioon ”. Selles ilmus viimati toimetuse lugu “ Reaalsus ja
hirmud ” - vene lastest eesti keele- ja olmekeskkonnas, aga ka eesti koolis.
Kogukonna kadu ME on segalasteaedade poolt, kuna tuleviku Eesti ei jagune enam
kaheks kogukonnaks niikuinii. (Olen osutanud varemgi, osutan ka nüüd: rääkimine
Eestis elavast eesti kogukonnast on pehmelt öeldes eksitav, aga selle otsa pole
komistanud mitte ainult vene ajakirjanikud, vaid koguni eesti teadlased!) ME
teine tees on oma ettevaatlikus pragmatismis samuti suhteliselt uudne: pole õige
vene lapsi eesti koolist eemale tõrjuda, aga pole õige ka neid sinna vägisi
tõugata. Vene kooli on vanematel oma last mõtet saata vaid siis, kui nad on
kindlad, et ta saab seal eesti keele selgeks. Pimeda keelejonni ajad hakkavad
tõesti otsa saama. Saladuslik daam Toompeal Estonija ajakirjanik Aleksandr
Shegedin võttis vaevaks välja uurida, kes on siiski see “ salapärane figuur
Riigikogu vene fraktsioonis ” ehk 64 häälega parlamendikoha saanud Valentina
Võssotskaja (Ühinenud Rahvapartei). Ega temast ole tõesti kusagil suurt juttu
olnud. Intervjuulindistus pani ajakirjaniku ohkama: uba ta sellest ei leidnudki,
rahuldavat vastust ühelegi küsimusele ei saanud. Ka pole V. V. jätnud oma
seisukohtadest ja ettepanekutest mingit märki ei saalis ega ka komisjonis. Ise
nimetas see keskealine daam ennast tagasihoidlikult “ nooreks poliitikuks ”, kes
õpib alles ametit. Kas parlament on siiski selleks õige koht? Et sääraseid
ujedaid õppureid satub Toompeale teistestki nimekirjadest, pole mitte ainult
selle või teise erakonna siseasi või õnnetus. Meie valimisseadus lausa
provotseerib seda. Kalev Mõtus Tallinna politseiprefektuuri narkotalituse
komissar Kui mingi süsteem üle võtta, siis tuleks üle võtta selline, mis annab
narkoprobleemile mingi lahenduse. Minu teada pole kogu maailmas suudetud
käivitada sellist süsteemi, mis oleks andnud silmatorkavaid tulemusi. Seega on
meil lausa ainulaadne võimalus välja töötada oma süsteem, mis annaks tulemust.
Tuleb lähtuda Eesti ajaloolisest eripärast, meie riigi suurusest, rahvaarvust,
kultuuritraditsioonidestja materiaalsetest ressurssidest. Anti Liiv Riigikogu
liige, psühhiaater Ei see, teine ega kolmas! Valida tuleb hoopis Eesti tee, mis
erineb nii Taist, Hollandist kui ka USAst. Meie tee peab põhinema meie
kultuuripärandil. Kuivõrd Eesti ajaloolise kultuuri kogemuses pole siiani
narkootikumidel kohta olnud, siis tuleb seda asjaolu viimse võimaluseni ära
kasutada, orienteerides ennetustöös inimesi narkootikumivaenulikult. Me peame
lastele-noorukitele midagi vastu pakkuma, huvitavat elu klubidest kardisõiduni
jne. Et nad ei peaks põgenema virtuaalmaailma. Justiitsministeeriumi on laekunud
ühelt rootslaselt taotlus saada tagasi Põhjasõja-aegne omand Hiiumaal Toompeal
puuduvad poliitiliste leeride kokkuleppe märgid, mis kruviks maha pinged 1941.
aastal Saksamaale läinutele vara tagastamise suhtes. Vastasseis ähvardab
tõkestada Eestile euroliidu võidujooksuks vajalike seaduste vastuvõtmise
kevadhooajal. “ See on Riigikogu töö kiuslik takistamine, ” taunisid
valitsusliidu kolme saadikurühma juhid Tiit Sinissaar (Isamaaliit), Marju
Lauristin (Mõõdukad) ja Jürgen Ligi (Reformierakond) eile opositsiooni uuenenud
võtteid parlamendi töö nurjamisel. Venitamise tõttu ei suutnud Riigikogu ka eile
vara tagastamise eelnõu kinnitada ega päevakorrajärgset tööd käivitada, mis loob
pinna vastasseisu lahvatamiseks järgmisel nädalal uue hooga. “
Koalitsioonipoliitikute õiguslik nihilism ja süüdimatuse tunne on ületanud
igasugused piirid, ” teatasid kaheksa opositsionääri eile õiguskantsler
Eerik-Juhan Truuväljale saadetud arupärimises, millega nad kompavad võimalust
saata Riigikogu esimees Toomas Savi parlamendi kodukorra väidetavalt eksliku
tõlgendamise eest halduskohtu ette. Vaidlus hääletuse üle Nimelt esitas
Rahvaliidu fraktsioon ümberasujate-eelnõu kolmandaks lugemiseks 100 üksteist
välistavat täiendusettepanekut, pakkudes seadusemuutusele jõustumisaegu
2039.-2139. aastal. Saja kuupäevalise paranduse konkureeriv hääletamine, kus
igas voorus langenuks välja üks kõige vähem hääli kogunud variant, võinuks kesta
teadmata kaua. Istungit juhatanud Savi aga vältis võistlevat hääletamist, sest
kutsus kokku Riigikogu juhatuse, mis saatis 2: 1 enamusega selle
hääletusmaratoni toimumise otsuse valitsusliidu kontrollitud parlamendisaali
kätte. Ööl vastu eilset korraldas Riigikogu opositsioon ümberasujate vara
tagastamise vastu protestimisel järjekordse vastupidavuse proovikivi
valitsusliidule, nõudes järjest kõigi paranduste läbihääletamist ning
kümneminutilisi vaheaegu. Venitamistaktika kestis kolmapäevase istungi lõpuni
eile hommikul kell 9.59. Üks minut hiljem alanud neljapäevasel istungil võttis
vastasrind kasutusele senitundmatu abinõu - asus järjest taotlema valitsusliidu
seaduseelnõude parlamendi menetlusest väljahääletamist. Riigikogus valitseva
jõuvahekorra tõttu jäi opositsioon hääletustel ettearvatult küll vähemusse, kuid
saavutas selle, et tegelikule tööle Riigikogu ööistungist väsinud saadikud ei
jõudnudki eile asuda. Kompensatsiooni küsimus Tüliõunaks saanud seaduseelnõu
annaks 1941. aastal Eestist Nõukogude Liidu ja Hitleri Saksamaa kokkuleppe järgi
ümber asunud baltisakslastele võimaluse oma siia jäänud vara tagasi taotleda,
varem oli neid erandlikult grupina tagasisaajate seast välja arvatud.
Ümberasujate varade tagasinõudmine saaks siiski toimuda üksnes juhul, kui
nõudjad olid NSV Liidu okupatsiooni algushetkel Eesti kodanikud ja suudavad
tõendada, et pole varem sama vara eest juba Saksamaalt kompensatsiooni saanud.
Tagajärjed selgusetud Justiitsminister Märt Raski kinnitusel lisanduks eelnõu
heakskiitmisel Eestis umbkaudu 100-200 õigustatud subjekti ehk inimest, kel on
seaduslik alus oma õigusvastaselt võõrandatud vara tagasiandmist või
kompensatsiooni nõuda. Võrdluseks teatas Rask parlamendis, et varasemast on
subjekte teada umbes 175 000. Opositsiooniliidrite sõnul pole 200 tõestatud arv,
vaid vara võib hakata kas või kohtu abil tagasi nõudma märksa rohkem omaaegseid
ümberasujaid. Samuti pole justiitsministeerium suutnud esitada arve, kui paljude
praeguste Eesti elanike huve seaduseparandus riivab ning kui suur on täiendavalt
tagastatava või kompenseeritava vara väärtus. Eesti võimud on saanud juba ka ühe
taotluse rootslaselt, kes nõuab tagasi oma Põhjasõja aegsete esivanemate
maatükki Hiiumaal. Eelmisse valitsusse kuulunud opositsiooniesindajad kordavad
järjekindlalt ka seda, et baltisakslaste huve on tagastamisküsimuses esindanud
president Lennart Meri, kui too saatis probleemi käsitleva kirja toonasele
peaministrile Mart Siimannile. Vastasseis “ Millal te hakkate tegelema
Põhjasõja-aegsete nõuetega, aga võibolla oleks õige kohe ristirüütlitega
tegelema hakata? ” Tiit Tammsaar, Riigikogu liige (Rahvaliit) Riigikogu
ööistungil valitsuse plaanist tagastada baltisakslastele vara “ Selline avaldus
on justiitsministeeriumisse tõesti laekunud. Ja täiesti tõsise avaldusega on
tegemist. ” Märt Rask, justiitsminister (Reformierakond), nõudest tagastada maad
Hiiumaal Põhjasõja-aegse omandi põhjal, mida seadus aga ei luba Loe ka juhtkirja
samal teemal Vene kindralstaabi teatel on internetis enam kui sada
võrgulehekülge, mis teenivad otseselt tshetsheeni terroristide huve, nende
hulgas on ka ajalehe Postimees võrguversioon. Kindralstaabi ülema asetäitja
Valeri Manilovi büroo edastas Vene infokeskusele Russkii Deadline ühe osa
nimekirjast, milles toodud 14 võrguaadressist tegutseb enamik USAs ja kajastab
Tshetsheenia sõda vähemal või rohkemal määral Vene-vaenulikult. Nimekirja
lõpetab võrgulehekülg www.postimees.ee/utiliidid Manilovi alluvad on aga teinud
aadressi üles märkides vea, kirjutades sõna “ utiliidid ” ühe i-ga, ning Russkii
Deadline ei suutnud seetõttu sellist aadressi leida. See andis infokeskusele
põhjuse Manilovi ametkonna tööd kritiseerida: “ Eesti keelt me küll ei oska,
kuid vaadates 3. veebruaril avaldatud pilti, on raske uskuda, et Tshetsheenia
mägedes suusatavad kenad neiud kirevates kostüümides ja suurte rinnanumbritega.
” Tol päeval oli Postimehe esiküljel suusataja Kristina Shmiguni pilt. Täna
arutab Riigikogu koalitsioon võimalikku kütuseaktsiisi tõusu ärajätmist.
Viimaste kuude bensiini hinna järsud tõusud on vähendanud nii kütusefirmade
kasumimarginaale kui ka tarbimist. Valitsus loodab tarbimise vähenemist pisut
pehmendada, jättes aktsiisi aasta lõpus muutmata. Tänavu detsembris pidi aktsiis
vastavalt 1996. aastal kütusefirmade esindajatega kokku lepitud graafikule taas
tõusma 50 sendi võrra, nelja kroonini. Praegu moodustab aktsiis kütuse hinnast
3,5 krooni ja koos käibemaksuga 4,1 krooni. Rahandusministeeriumi nõuniku Daniel
Vaariku sõnul on aktsiisi tõstmata jätmise efekt siiski väike. “ Aktsiisitõus
andis viimase aasta bensiini kallinemisest vaid 10-15 protsenti ning seega
oluliselt tarbimist ei mõjuta, ” märkis Vaarik. Eesti Õliühingu andmetel pole
tarbimine viimastel kuudel oluliselt vähenenud, küll aga on suurematel firmadel
tublisti suurenenud turunduskulud klientide säilitamiseks. Siiani pole
aktsiisitõusud tarbimist oluliselt piiranud. Loe lähemalt Ligi 4000 õppurit
ummistas eile Tallinnas Eesti Näituste messikeskuse, kus algas kolm päeva vältav
noorte infomess. Eesti noored peavad õppimisvõimalusi tutvustava messi
külastamist lausa kohustuslikuks, seda ka siis, kui õppeasutuse valik juba
tehtud. Mari-Liis Sibul (vaskul) ja Kristina Tubli (keskel) tegid oma
tulevikuplaane, sirvides Tartu Ülikooli sotsiaalteaduskonda ja õigusteaduskonda
puudutavaid materjale. Lisaks koolide tutvustamisele on messi kultuuriprogrammis
ka kohtumised ministritega, eile rääkis haridusminister Tõnis Lukas noortele
õppemaksu ja õppelaenuga seonduvatest küsimustest. Loe messist lähemalt
Leppimatus ja nõrk kodukorraseadus teevad Riigikogust tsirkuseareeni Selleks et
vältida öö läbi kestvaid tsirkuseetendusi Riigikogu saalis, on põhimõtteliselt
kaks võimalust - muuta parlamendi kodukorraseadust või püüelda suurema
konsensuse poole koalitsiooni ja opositsiooni vahel. Mõeldav ja ehk kõige parem
lahendus oleks ka nende kahe võimaluse koos rakendamine. On ilmne, et parlamendi
töökorraldust reguleeriv Riigikogu kodukorra seadus vajab parandamist, sest
praegusel kujul jätab see liiga avarad võimalused pahatahtlikuks
obstruktsionismiks, nagu taas kinnitas öö vastu neljapäeva. On loomulik, et öö
mõttetult istungitesaalis veetnud koalitsioonisaadikud varjamatu
lollimängimisega tegelnud opositsiooni pihta tuld ja tõrva sülgavad, kuid kätt
südamele pannes tuleb neil tunnistada, et kodukorraseaduse lünki ja lüngakesi
ärakasutav obstruktsioon pole tundmatu võitlusmeetod neilegi. Meenutatagu kas
või tollitariifide arutelu, mille käigus toonane opositsioon - suures osas
praegune koalitsioon - demonstreeris kodukorraseaduses pakutavate võimaluste
suurepärast tundmist. Samas tuleb silmas pidada, et avalikku ja leppimatut
obstruktsionismi ei saa rakendada mitte iga eelnõu arutamisel. Valija saab ju
teada, kes parlamendisaalis lolli mängib ning see ei tule artistide
poliitilisele renomeele kasuks. Teine asi on siis, kui obstruktsiooniga
takistatakse sellise seaduse vastuvõtmist, millele on ühiskonnas piisavalt
laialdane vastuseis. Siis saab öelda: “ Jah, me kasutasime obstruktsiooni, kuid
teist võimalust teie huvide kaitsmiseks koalitsiooni diktaadi tingimustes ei
olnud. ” Nii on võimalik küllalt suure osa valijate silmis välja teenida
märtrioreool ning tõmmata tähelepanu oma õiglasele, kuid ebavõrdsele võitlusele.
Opositsioon poleks söandanud tulla ööl vastu eilset välja nii avaliku
obstruktsiooniga, kui sõja eel Saksamaale väljarännanute vara tagastamine või
kompenseerimine ei oleks väga suure osa elanikkonna jaoks äärmiselt
ebapopulaarne samm. Niisiis oleks lisaks kodukorra täiustamisele mõttekas, kui
koalitsioon üritaks ähvardavat obstruktsiooni ette näha ning selle aluseks
olevat eriti teravat vastasseisu siledamaks lihvida. Kui mingi seisukohtade
lähenemine ei ole aga mõeldav, peab koalitsioonil olema võimalus oma tahe läbi
suruda. Selleks on ta saanud valijailt mandaadi ja selle võimaluse peab talle
tagama ka kodukorraseadus. Et ametlik Moskva käsitab terroristidena tegelikult
kõiki tshetsheene - nii palju kui neid veel ellu on jäänud -, see isegi ei
üllata enam. Et ametlik Moskva on ülimalt tundeline kriitilistele
reaktsioonidele, on samuti teada. Solvunud tänitamist jätkub ka
virtuaalreaalsusse. Vene kindralstaabi aseülem Valeri Manuilov tuvastas jaanuari
lõpul enam kui sada vaenulikult häälestatud võrgulehekülge, mis ei kiida Vene
vägede vägitegusid, vaid tunnevad kaasa tshetsheenidele. Seega: toetavad
terroriste! Vene infokeskuse Russki Deadline palvel täpsustas kindral “
terrorismisõprade ” arvu. Sajast sai 17. Enamik neist paiknevad USAs. Aga
sellesse seltskonda mahub ka Postimees. Russki Deadline ei suutnud vigaselt
edastatud aadressi tõttu Postimehe süüd tuvastada. Küll kommenteeris RD, et
eesti keelt oskamatagi on raske uskuda, et kirevates kostüümides suusaneiud
(tegelikult Kristina Shmigun ja ta konkurendid) liuglevad Tshetsheenia mägedes.
Aga ka õige aadressi ja eesti keele hea valdamise puhul oleks Postimehe patt
jäänud tõestamata. Meie leht on alati hukka mõistnud kõik terrorismiilmingud.
Aga ka suurriikliku militaarterrori väikerahva kallal. Veerandsada aastat kestis
Helmut Kohli ajastu Saksamaa Kristlik-Demokraatlikus Liidus (CDU), neist
kuusteist valitses Kohl absoluutse parteijuhi ja liidukantslerina. Vaevalt
kuusteist kuud aga jagus aega tema järglasele Wolfgang Schäublele, kes nüüd, kui
avalikuks on tulnud Kohli-aegsed räpased mängud parteikassasse laekuva raha
ümber, pidi teatama, et ei kandideeri enam parteijuhi kohale. Kaos, masendus,
mure ja viha valitses teisipäeval CDUs ja julgelt võib öelda, et pöörde, jah,
isegi riigipöörde CDU ridades saatis seekord toime kindral Paanika. Sest kõik
said aru, et nii edasi minna ei saa, et Kohli mantlipärija Schäuble ei sobi enam
partei etteotsa. Kuid Schäuble jonn viis CDU ja tema endagi aina sügavamale
põhja, kust lõpuks polnud enam muud väljapääsu kui häbistav lahkumine. FINANCIAL
TIMES Wolfgang Schäuble lahkumine on kogu Saksa poliitikale suur kaotus, arvab
mõjukas majandusleht. Targa ja kõneosava paremtsentristide juhina oli just
Schäublel suur osa ühinenud Saksamaa uue rolli selgitamisel nii Euroopas kui
maailmas. Kuid liiga kaua püsis Schäuble oma mentori Helmut Kohli kiiluvees ja
oli nüüd sunnitud selle eest kõrget hinda maksma. Sest tegelikult oli tema
langemine selge juba siis, kui tuli avalikuks, et CDU on saanud Kohli ja tema
lähedaste abide kaudu salajasi ja seega ebaseaduslikke annetusi. Schäuble oli
Kohlile liiga lähedane, et mitte niisugustest mahhinatsioonidest teada. Nüüd aga
peab CDU täie otsustavusega asuma uuenduste teele. Muud võimalust parteil, mis
Euroopas on üks mõjukamaid, kodumaal aga skandaali tõttu kaotanud suurema osa
senisest tugevast jalgealusest, lihtsalt pole. Kogu CDU kurva loo ainus hea külg
on see, et Schäuble lahkumine tähistab Saksa demokraatia võitu. Kogu CDU kurva
loo ainus hea külg on see, et Schäuble lahkumine tähistab Saksa demokraatia
võitu. Lõpuks ometi jätkus “ taasühinemise kantsleri ” (Helmut Kohli)
kroonprintsil julgust valijatele silma vaadata ja mõista anda, et tema varasemad
kinnitused, nagu poleks ta midagi teadnud Kohli-aegsest partei mustast kassast,
ei ole päris õiged. Ketina toimiva ringmuuseumi idee tuleneb soovist näha Eestit
atraktiivse kunstimaana MARK SOOSAAR filmirezhissöör Kui Tallinna linnapea Jüri
Mõis poleks hiljuti esinenud saatusliku üleskutsega kõigile eestlastele Tallinna
kolida, oleks võibolla ka täna esitatav Eesti Ringmuuseumi idee hoopis hiljem
sündinud. Maailm on kord juba selline, et paljude nähtavate seoste taga on
hoopis rohkem nähtamatuid sidemeid. Ja küsimusi. Kas tuleviku Eestis on tõesti
nii, et inimesed riigi ainukesest linnast sõidavad maale vaid augustis -
mahajäetud taluaedadest allakukkunud õunu korjama? Ja viimaseid väljapoole
pealinna unustatud kunstiteoseid Tallinna müüride vahele tassima? Tundub, et
Eesti kunstipoliitika just sinna suunda kisub. Dubleerivate erialade
likvideerimise sildi all püütakse lõpetada kunstialane kõrgharidus väljaspool
Tallinna. Eesti Kunstimuuseumi hiigelhoone ehitamisega aga ära lõigata
igasugused väljavaated kunsti viimiseks rahva sekka. Eestlastele oma Ermitaaž
Kas seoses viimasega pole tegemist jänese katsega elevanti sünnitada? Üle 400
miljoni krooni maksev Eesti Kunstimuuuseumi projekt oma 18 000 ruutmeetriga on
mahult sarnane Ermitaazhiga. Kas Eestis on niipalju huvitavat kunsti, et kogu
see ruum täita? Täna väljapakutav Eesti Ringmuuseumi idee kätkeb endas soovi
näha kogu Eestit atraktiivse kunsti- ja kultuurimaana. Sellal kui Saaremaa
kadakad on lumes ja Pärnu rand jääs, meelitab Maarjamaale turiste vaid odav Viru
Valge. Kas seda pole liiga vähe? Tõsi, Tallinn kutsub oma külalisi vanalinna
tornidega. Pluss Eesti Kunstimuuseumi kaheksa õdusat maja (Rüütelkonna hoone,
tarbekunstimuuseum, Rotermanni soolaladu, Mikkeli muuseum, Adamson-Ericu
muuseum, Kirstjan Raua muuseum, Niguliste kirik ja Kadrioru loss) koos arvukate
galeriide ning kunstihoonega. Kas see pole piisav täisvereliseks kunstieluks
ning küllaldaseks silmarõõmuks pealinna külastavatele turistidele? Seisavad
tuimas tardumuses Ei tohiks unustada, et väljaspool Tallinna seisavad aga tuimas
tardumuses mõnusa puitarhitektuuriga väikelinnad, kus leiame kultuurile ehitatud
ja koos nõukogude võimuga pooleli jäänud hoonekarpe. Või maju veel kaugemast
minevikust, mille taastamine kunsti- ja turismiobjektideks annaks võimaluse luua
unikaalne muuseumiring, millist pole teistes Euroopa riikides ning mille
loomisel saaksime naabritelegi tuletorniks olla. Pärnu Uue Kunsti Muuseumile
Eestimaal arenguruumi otsides leidsin ideaalsed perspektiivid näiteks Elvas, kus
4000 ruutmeetri suurusest poolelijäänud teatrihoonest saaks uhke kunstimuuseumi,
mis koos raekoja ja lauluväljakuga moodustaksid maagilise kolmnurga Arbi järve
kallastel. Heimtali mõisa ringtallid Viljandi külje all, kui need taastada 3000
ruutmeetri suuruseks rahvusliku kallakuga kunstigaleriiks (seoses Anu Raua
tegevusega lähikonnas), annaksid tugeva impulsi Pärsti valla ja ka Viljandi enda
kultuurielule. Totalitarismiajastu kunstikollektsiooni paigutamine Paldiski
kunagisse kultuurihoonesse (umbes 3000 ruutmeetrit) tooks kindlasti sellesse
vägistatud linna värskendavat elujõudu. Kunstimuuseumide kett, mis algakski
näiteks Paldiskist ja jätkuks üle Haapsalu, Lihula, Pärnu, Viljandi, Elva,
Jõgeva ja Rakvere, peaks olema kultuurituristile läbitav kahe-kolme päevaga
(nädalalõputurism). Siin pakutud linnad on vaid mõned paljudest võimalustest,
kõne alla võiksid tulla ka Narva, Kuressaare, Võru jt keskused. Väga tähtis on
kohalike omavalitsuste huvi, ilma selleta pole mõtet kuskil muuseume asutada.
Kui kunstipuudutus tekitab vaid ärritust, pole mõtet ei -suudlust ega enamat
üritada. Oluline on ka muuseumiketiga liituvate kunstisõbralike öömajade
kaasamine. Ekspositsioonid võiksid alata juba kunstihotellide fuajeedest.
Ringmuuseumi ühine nõukogu otsustaks näituste plaani pikema aja peale ette,
samuti eesti kunstiklassika liigutamise muuseumist muuseumisse. Et ketti
reastatud muuseumid ei kujuneks tolmu koguvateks panipaikadeks, tasuks mõelda
neis toimuvale aktiivsele kultuurielule: kontserdid, loomenädalad, filmiõhtud ja
-festivalid, kunstikauplused, raamatukogud jne. Eesti Ringmuuseumi kollektsiooni
koostamise aluseks võiks olla põhimõte, et teosed on loodud kolmandal
aastatuhandel. Ja koguda ning osta tuleks muidugi mitte ainult eesti kunstnike
taieseid. Kuigi rõhuasetus peaks siiski olema teatud teemadel, regioonidel.
Kindlasti huvitab turiste Baltimaade ja nüüdisaegse Venemaa kunst, võibolla ka
Skandinaavias elava ja suhteliselt vähetuntud internatsionaalse kunstnikkonna
looming. Maailmanimedelgi olgu oma koht kogudes, kuid kes tunneb ära 21. sajandi
noore Picasso? Ringmuuseum annaks tööd ja leiba meie kunstiteadlaste armeele,
kelle teadmised ning “ hea nina ” vajavad juba ammu jõukohast rakendust. Mis
Eesti Ringmuuseum maksma läheb? Oluliselt vähem kui Eesti Kunstimuuseumi
mammutprojekt. Kui kaheksas linnas investeerida juba olemasolevatesse
hoonekarpidesse igal pool keskmiselt 20 miljonit krooni, siis ehituslik
üldmaksumus on 160 miljonit krooni. See summa võib jaotuda viie-kuue aasta peale
ning nii ei tohiks pakutav idee ka riigieelarvet tasakaalust välja lüüa. Aastas
10 miljonit krooni Iga muuseumiüksuse halduskuludeks peaks arvestama aastas
umbes miljon krooni, mis tuleks kristlikult jagada riigi ja omavalitsuse vahel,
sõltuvalt konkreetse linna eelarve suurusest. Kui arvestada, et muuseumi
keskhoidla, teoste restaureerimine, transport, näituste vormistamine ning
rahvusvaheline suhtlemine maksavad ka midagi, siis Eesti Ringmuuseumi
halduskulude suurusjärk ei ületa aastas ikkagi kümmet miljonit krooni.
Võrdluseks olgu öeldud, et Eesti Kunstimuuseumi halduskulud on käesoleval aastal
riigieelarves 12 miljonit krooni. Kokkuhoid tekib paljudes lõikudes. Näiteks üks
kolmeliikmeline brigaad ja spetsiaalselt kunstiteoste veoks varustatud auto
suudab vabalt teenindada kõiki kaheksat objekti (tulevikus kuni tosinat)
rändnäituste ja püsiekspositsioonide liigutamisel muuseumist muuseumisse. Külm
ja lummav kuu Väikeses ja demokraatlikus riigis ei tohiks liialt suurt panust
teha esindusfunktsioonidele, pigem peaksime hoolitsema oma rahvuslike
vaimulätete eest, mis saavad toitu väljastpoolt kosmopoliitset pealinna.
Kadriorgu projekteeritud hoonekolossi ihaluses on kahe silma vahele jäänud
rahvusliku kunstikollektsiooni süstemaatiline täiendamine. On see normaalne, et
lõppenud sajandi viimasel kümnendil loodud eesti kunstiteoste laenutamiseks
peame juba täna pöörduma välismaiste kunstikogujate poole? Ma ei ole Kadriorgu
rahvusliku kunstimuuseumi püstitamise vastu, kuid võrreldes laias maailmas
kiiresti areneva ja teiseneva kunstieluga, peaksid meie rõhuasetused muutuma.
Arvan, et on aeg tunnistada: eesti kunst mõjub üldise kunstiajaloo kontekstis
paljuski sekundaarse nähtusena. Kaks sajandit eesti professionaalset kunsti on
suurel määral nagu külm ja lummav kuu, mis peegeldab peamiselt Lääne-Euroopa
kunstipäikese valgust. Arvan, et peaksime rohkem muretsema kogu rahva
loomingulise mõttelaadi ergutamise pärast. Väikerahva ressursid on piiratud.
Paraadhoonete rajamisega tasuks ehk veidi oodata ning selle asemel kasvatada
tugevam juurestik, et eesti kunstipuu kannaks omanäolisemaid vilju. Käesolev
arvamus pole Pärnu Uue Kunsti Muuseumi nõukogu ametlik seisukoht, tegemist on
esialgu artikli autori visiooniga. tantsupedagoog India päritolu tantsijatar
Sonia Sabri esitab esmaspäeval Estonia kontserdisaalis kathak-stiilis idamaiseid
tantse. “ Sonia tantsu jälgides tundub, justkui elustuksid vanad india maalid, ”
kirjutati pärast tantsijatari esinemisest Helsingis. Tuhandeaastase ajalooga
klassikaline tantsustiil kathak pärineb Põhja-Indiast. Tõlkes tähendab kathak
jutustajat, kes esitas templites värsse ja lugusid india mütoloogiast. India
tants ja teater on teineteisest lahutamatud, nii treenivadki tantsijad ka
näitlemist, arendades näolihaseid selleni, et ollakse võimelised väljendama ühe
näopoolega kurbust ja teisega rõõmu. India tantsu tuntuim viljeleja Eestis Pille
Roosi väidab, et kathak'i tantsu on üpris kerge vastu võtta, sest neis tantsudes
väljendatavad süzheed ja tunded on lihtsad ning arusaadavad. Ainest ammutatakse
muinashindu mütoloogiast ja pühadest legendidest. Oma loomult on kathak uhke ja
vaoshoitud stiil. Kui kõhutantsule on iseloomulik keha, puusade ja rindade
virtuooslik väristamine, siis kathak'is tulevad esile kiired jalarütmid koos
voolavate käejoonistega, mistõttu on seda võrreldud koguni hispaanlaste
flamenkoga. Säravavärviliste kostüümide juurde kuuluv oluline element on
jalakuljused, mida võib tantsijal olla isegi 200. Enne kontserti Estonia
kontserdisaalis annab Sonia Sabri kõigile tantsuhuvilistele kaks tutvustavat
work-shop'i ning pühapäeva õhtul toimub Von Krahli teatris kohalike india tantsu
viljelejate ülevaatlik tantsuprogramm “ Nektarijoojad ”. Eestis on idamaiseid
tantse harrastatud ligi 15 aastat, praegu tegutseb neli erineva tasemega india
tantsu rühma. Neljas festivalikiri Euroopa praegusest filmipealinnast Berliinist
See pole mingi Ameerika-avastamine, et Ameerika on praegu kinematograafia
vedurriik. Räägitagu Euroopa filmikunsti õilsatest ambitsioonidest ja
kunstilistest saavutustest kui palju keni sõnu tahes. 50. Berlinale programmis
pakuvad mitu ameerika filmi parematele saksa ja prantsuse rezhissööride
kinopiltidele kõva konkurentsi. Eile linastus Norman Jewisoni Oscari-kandidaat,
tõe ja õiguse draama “ Orkaan ”. See 1960. aastate keskel valesüüdistuse alusel
vangi mõistetud poksija Rubin Carteri vabadusse pääsemise tõsilugu peaks varsti
jõudma ka Tallinna kinno Sõprus. Forman ja Stone Vana kooli mehe Jewisoni
traditsiooniline lavastus on liigutava “ inimliku puudutusega ” ja
publitsistlikult terav, kuid mitte ka palju rohkemat. Festivali kontekstis ei
pruugi edu saavutamiseks sellest piisata. Paar paljulubavat ameerika filmi
jäävad päris festivali lõpupäevadele. Täna linastub “ Inimene Kuul ”, Milos
Formani portreteering meelelahutustööstuse omaaegsest tähest, 1970. aastate
menukoomikust Andy Kaufmanist. Ja homme õhtul toob “ sajandilõpu Ameerika
kroonik ” Oliver Stone viimase võistlusfilmina zhürii ja rahva ette oma
järjekordse american dream 'i analüüsi. “ Iga jumala pühapäev ” jälgib
inimloomust ameerika jalgpallimeeskonna mudeli näitel. Stone on jõulise käega
hoogne lavastaja, kuid tema seekordne teemaring võib peamiselt eurooplastest
koosnevale zhüriile pisut kaugeks jääda. Üks huvitavaima lahendusega filme
Berlinale tänavuses kavas on olnud Kuningliku Shakespeare'i Kompanii
õuerezhissööri Kenneth Branagh' teisipäeval konkursiväliselt näidatud “ Asjatu
armuvaev ”. Shakespeare'i 1598. aastal trükitud samanimelisest komöödiast on
Branagh teinud klassikalise Hollywoodi muusikali, mille sündmustik algab 1939.
aastal Ameerikas. Navarra kuninga (tegelaste nimed ja päritolu on muutmata, üht
peaosa - Berowne'i - teeb, nagu ikka, Branagh ise) ning tema sõprade seiklused
naistega saavad hoo sisse niisiis Teise maailmasõja eelõhtul. Seikluste
eelmänguks on see, et kuningas (Alessandro Nivola) kutsub oma sõpru pühenduma
üksnes vaimu harimisele, soovitades paastuda päev nädalas, magada mitte rohkem
kui kolm tundi, ja, mis peamine, hoida eemale õrnema soo esindajatest. Ja just
siis ilmub silmapiirile Prantsusmaa printsess oma sõbrataridega. Shakespeare'i
tekstist on Branagh stsenaariumi kirjutades säilitanud umbes kolmandiku.
Kütkestavaks ei tee “ Asjatu armuvaeva ” mitte uus tekst ega näitlejatööd (mis
on korrektsed ja täpsed, kuid igavalt professionaalsed - nagu teisteski Branagh'
Shakespea-re'i-ekraniseeringuis), aga just suurepärane idee panna tubli
rahvusvaheline trupp (lisaks nimetatuile Alicia Silverstone, Natascha McElhone,
Adrian Lester jt) laulma ja tantsima “ kuldsete kolmekümnendate ” kerge muusika
klassikat. Shakespeare'i tegelaste esituses kõlavad Gershwini, Porteri, Berlini
jpt igihaljad lood. “ Magnolia ” kirju seltskond Noor ameerika rezhissöör Paul
Thomas Anderson (Eesti kinodest ja videolevist on tuttav ta eelmine, hästi
tehtud töö “ Boogie Nights ”) pani oma filmile “ Magnolia ” nime pika bulvari
järgi San Fernando orus Los Angeleses. “ Magnolia ” kirju tegelaskond elutseb ja
tegutseb selle uulitsa ääres ja ümbruses. Neid tegelasi on palju. Surivoodil
lamav meediamagnaat ja tema poeg, kellel on oma macho-ideoloogiast kantud
kosimisõpetus-show; surija naine, kes elas temaga koos ainult raha pärast; haige
põetaja ja surevale mogulile kuuluva telejaama lasteviktoriini kauaaegne juht,
kes on saanud teada, et sureb kahe kuu pärast vähki. Näeme otse-eetris
viktoriini, kus lapsgeeniustest mälumängurite võistkond pistab rinda
täiskasvanutega. Siis on seal veel usklik politseinik, kes esimesest pilgust
armub kokaiinisõltlasest kaunitari (kes omakorda on vähihaige telesaatejuhi
hüljatud tütar), ning uuriv telereporter, kes koomas lamava meediamoguli “
kadunud poja ” (temperamentselt ja uhkelt mängiv Tom Cruise) hinge proovib
tungida. “ Magnolia ” on omavahel põimuvate saatuste kirev kangas, see on “
väikeste ameeriklaste ” (“ suured ameeriklased ” on filmis esitatud väga abitus
seisus) ühe ööpäeva elujuhtumuste kanvaa. Selliseid filme on ennegi tehtud,
Anderson, kes ütleb endal olevat kinematograafia DNAs, ei varjagi, et pidas “
Magnoliat ” tehes hästi meeles Robert Altmani kuulsat LA-päevakroonikat “ Short
Cuts ”. “ Magnolia ” ei ole siiski lihtsalt “ Short Cuts 2 ”. Kõigepealt,
Anderson ei ole sarkastiline nagu Altman. Noor lavastaja (ja siin ka stsenarist)
on leebe ja sõbralik, ehkki paiguti ka varjamatult irooniline. “ Magnolia ” on
köitva emotsionaalsusega ja huvitavate pööretega jutustatud siiruse, poolehoiu
ja mõnes episoodis ka armastuse otsimise lugu. Totratest, nukratest ja
lüürilistest vahepaladest moodustuv eepilises mõõtmes (üle kolme tunni linti)
panoraam, milles eristuvad paljude inimeste portreed. Schlöndorff pettis lootusi
on neljapäevase seisuga saksa filmikriitikute lemmik, nende meelest Kuldkaru
peafavoriit. Saksa kinoklassiku Volker Schlöndorffi (kes ei mäletaks tema
surematut “ Plekktrummi ”) uus film “ Vaikus pärast lasku ”, mis linastus
kesknädalal, ei täitnud seevastu paljude ootusi. See on äärmiselt põnev ja valus
film, sest tegelasteks on Lääne-Saksa RFA rühmituse terroristid, kellele antakse
varjupaik DDRis. Nad saavad uue nime ja uue elulegendi, kui aga langeb müür,
kistakse nad taas avalikkuse ette ja antakse kohtu alla. Schlöndorffi filmi
peategelane Rita, kes on uues elus just õnne leidmas, valib vabasurma DDRi
piirivalvurite kuulide läbi. Ükski saksa rezhissöör ei ole söandanud
Ida-Saksamaa realiteete nii veenvalt ja tõetruult kujutada, kuid tervikuna ei
osutu Schlöndorffi teos võistlejaks näiteks Wim Wendersi “ Miljoni dollari
hotellile ”. Muide, mida päev edasi, seda rohkem paistavad Wendersi aktsiad
Berlinalel tõusvat - tema film oli nii visuaalselt, lavastuslikult,
ideearenduselt kui ka näitlejatöödelt küllap parim tervik. Schlöndorffi filmi
peaosatäitja Bibiana Beglau tegi küll festivali seni parima naispeaosa.
Kuldkarude jagamiseks läheb pühapäeval õhtul. Festivali lõpufilm “ Bossanova ”
on brasiilia rezhissöörilt Bruno Barrettolt. muusikakriitik Prantsuse
saksofonimängu üks esikujusid Claude Delangle on nõutud muusik. 1986. aastal
kutsus Pierre Boulez ta ansambli InterContemporain solistiks; 1992. aastast on
ta Berliini Filharmoonikute koosseisuline solist; ta on teinud koostööd Luciano
Berioga, Edison Denissovi ja Karlheinz Stockhauseniga, mitmete nimekate
orkestritega. See töörida räägib interpreedi kuuluvusest pigem
akadeemilis-elitaarsesse muusikakeskkonda kui kommertsstaaride perre (kuigi joon
nende kahe vahel ei ole alati väga range). Kuulamismulje ütles ka, et Delangle
ei olegi niivõrd ja eriti individualistlik muusikutüüp. Pigem on tema tugevaimad
küljed ratsionaalsus ja keskendumisvõime, mis peaksid eriti hästi sobima
kollektiivsesse muusikategemisse. Kontsert oligi üks tugev ansamblikoostöö,
milles pianist Odile Delangle oli võrdväärselt kõrge tasemega partner. Nii
sundimatult “ õhust haaravat ”, sünkroonmõtlemist kahe inimese muusikategemises
ei kohta sageli. Näitan, mida oskan Ansambel Delangle jalutas üsna lahedalt läbi
Savari seatud romantiliste ooperiviiside töötluse, Luciano Berio avangardsete
keerukuste ja Piazzolla tangode maguskõlade. Põhimõte oli justkui “ näitan, mida
oskan ”. Puhkpill saksofon, teadagi, töötab peale sõrmetehnika ka solisti
hingamise kaasabil. De-langle'i mängust paistis suurepärane hingamistehnika
välja. Muusika voolavus ja mõtteloogika, tarvilik kõlajõud ja pikemad fraasid ei
jäänud “ õhuaukudesse ” kinni. Luciano Berio nurgelise meloodikaga ja hüpliku
mõttega teose “ Sequenza IXb ” (1980) mängis Delangle'i soolosaksofon eriti
tihedaks. 20. sajandi alguse teosed (Debussy “ Rapsoodia ”, Raveli “ Sonatiin ”)
tõid kavva tolle aja firmastiili - tonaalsuse kütkest välja pürgiva,
melanhoolselt “ hulkuva ” meloodika, mis saksofonitämbrile justkui loodud.
Solisti tehnika panid proovile kiired tantsurütmid ja neoklassitsistlik
motoorika. Lavale kahel viisil Piazzolla “ Tango ajalugu ” - tolle kiretantsu
ajaloolisi olemisviise vaatlev teos - lasi lõpuks kuulaja peale paista saksofoni
sentimentaalset “hinge”. Klaveripartii erksal osalusel sooritas saksofon
stiilitestid osavalt ja väärikalt. Nalja ja liialdusega pooleks võib öelda, et
pillimängijad jõuavad lavale kahel viisil: ühed tagasihoidliku nimetuse “
kam-mermuusika ” all, teine variant on aga “ instru-mentaalprimadonna ”, kelle
sarmi ja andekust on mitmeti virtuaalselt tagant aidatud ja kes väidetavalt
pakub üksnes ekstaasi ning jahmatavaid kõrghetki. Tegelikkuses saab primadonnaks
disainitud muusik hakkama nii ja naa. Aga süstemaatiline ekstaasi müümine
iseenesest rikub väga pahasti kuulaja maitset. Kujundab narkomaaniat. Nii
tundsin nüüd juba minagi, häbenev allakirjutanu, end nagu polkovniku lesk: et
prantsuse duo on väga hea, et test on sooritatud, aga ikkagi tahaks veel midagi,
midagi hingele. Midagi soolast või nii. Pangajuht tudeerib Rootsis Wallenbergi
instituudis Me korrastasime läinud aastal panga vundamendini välja ja tänavu
lööme infotehnoloogia ja e-kaubandusega, kinnitab praegu Rootsis Wallenbergi
instituudis tudeeriv Ühispanga president Ain Hanschmidt. Miks pidi Ühispanga
juht Wallenbergi instituuti õppima minema? Esiteks pole aega olnud kaheksa
aastat tõsist koolitust teha. Teiseks on oluline ka see, et koolitusel osaleb
mitu olulist SEBi keskastme juhti, kellega otsekontaktid on igapäevatöös väga
vajalik. Seitsme nädala jooksul tutvustatakse meile muu hulgas lähemalt ka
maailma ühe juhtiva panga UBS ärimudelit ja tegevuspõhimõtteid, aga ka
marketingipõhimõtteid, Euroopa Liitu ja eurot. Kas võib öelda, et mullu oli
Hansapanga aasta - jäi ju Ühispanga 100 miljoni kroonine kasum viis korda
Hansapanga mullusele kasumile alla? Kaugeltki mitte, ise olen eelmise aastaga
väga rahul. Me oleme täitnud kõige tähtsama ülesande - hoidnud alles
aktsionäride ja klientide raha. Rõhutan taas: kunagi oli Eestis 46 panka, nüüd
vaid kaks suurt. Paljud ei uskunud siis, et üksikute allesjääjate hulgas on ka
Ühispank. Tunnistan - 1999. aasta oli meile raske aasta. Ühte perioodi sattusid
1997. aasta Aasia kriis ja 1998. aasta Vene kriis ning ühinemine Tallinna
Pangaga. Me ei osanud ennustada, et nende koosmõju pangas nii palju sisemisi
struktuure lõhub. Võtsime läinud aastal eesmärgiks, et see on uue vundamendi
loomise aasta. Ja võetud kolm põhieesmärki me täitsime. Millised need olid?
Esiteks korrastasime kõik tähtsamad süsteemid: vahetasime välja pangas kogu
infotehnoloogia, mis on praegu Eestis üks tugevamaid. Teine miinus oli meil
vanasti riskide juhtimine. Eelmisel suvel tuli Ühispanka tööle Johan Lindh, New
Yorgis töötamise kogemusega rootslane. Nüüd on rahavoogude juhtimine palju
efektiivsem ja paremini planeeritud. Teiseks avasime esimesena terves
Ida-Euroopas Tallinnas uut tüüpi pangakontori, kus klassikalist pangaletti ei
ole, vaid teenindaja astub panka tulnud inimesele vastu. Ka U-Panga projekt oli
meile loodetust edukam, U-Pangad on üleval 20 Eesti kaubamajas. Kolmandaks
fokuseerisime oma tegevuse väikestele ja keskmistele ettevõtetele ning
eraisikutele. Aga tervikuna Ühispanga turuosa mullu ikkagi langes? Jah, sest
riiklike vahendite osakaal kukkus kõvasti, kuna riigikassa otsustas poole riigi
rahast Hansapanka viia. Aga panga stabiilsuse osas me tänu sellele võitsime.
Varem oli meil märk küljes, et oleme riigi pank. Nüüd on meil kliendibaas nii
tugev, et valitsuse vahendid meid enam varasemal määral ei mõjuta. Teised
pankurid armastasid varem öelda, et kui Ühispangast riigi raha välja võetakse,
kaome ära. Ei kadunud. Kokkuvõttes oleme kaotanud oma turuosa Eesti
pangandusturul vaid ühe protsendi, 33-lt 32-le. Kas oma turuosa suurendamiseks
ei plaani te ära osta Optiva Panka? Meil on Optiva Pangas küll 20-protsendine
osalus, kuid Optivat me ära osta ei kavatse. Arvame, et turuosa tõstmine
orgaanilisel teel on õigem. Eelmisel aastal otsustasime kogu panga tegevuse
fokuseerida Eestile - Saules Banka Lätis müüsime Ernesto Preatonile, teiste
tütarfirmade müük on käsil nii Lätis kui Leedus. Sankt-Peterburgis on meil
liisingufirma, sealset osalust kavatseme säilitada. Millised eesmärgid on
Ühispank seadnud aastaks 2000? Põhieesmärgiks internetipank ja e-kommerts.
Praegu on meil üle 35 000 internetipanga kliendi. Ühispanga internetipank on
nüüdsest otselingiga ühendatud ka Delfi internetipoes. Kõik tooted, mida praegu
pangakontorites pakume ja hakkame pakkuma, viime samuti internetti. Teine
valdkond on e-kaubanduse valdkond. Ehkki see ei ole otseselt pangaäri, peame
seda ajaga kaasas käimiseks arendama. Alustasime U3 projektiga (Ühispank,
arvutifirma ja Eesti Telefon pakkusid klientidele internetiühendusega arvuti
liisimise võimalust). Käivitunud on mobiilipank, mobiiltelefonil saab näha oma
kaarditehinguid ja viimast viit pangatehingut - seega väike Ühispank on sul nüüd
alati taskus. Mida Ühispank oma pangakontoritega ette võtab? Ühispangal on
praegu 80 kontorit, samas tehakse juba 80% kannetest elektrooniliselt. Seega
käib vaid 20% kannetest kontorite kaudu, mistõttu me oleme sulgenud juba 20
kontorit ning vähendame nende arvu veel. Tulevikus jääb järele vaid 55-60
kontorit põhilistes keskustes, mille ülesandeks jääb suures osas klientide
nõustamine. Tänu internetile on võimalik peatselt kõiki pangateenuseid ise teha,
aga neid teenuseid on nii palju, et aeg-ajalt on ju vaja kelleltki nõu küsida.
Kontorite sulgemine tähendab, et Ühispank hülgab maapiirkondades oma kliendid?
Meie pank on ikkagi maapiirkondades alguse saanud ning me ei taha oma põliseid
kliente ära unustada. Maapiirkondade elanikele kavatseb Ühispank avada Eestis
kokku 60 postipanka, pilootprojektid Sakus ja Kosel näitasid, et projektil on
tulevikku. Mida postipank endast kujutab? Ühispanga klient läheb lihtsalt
postkontorisse, ja seal on suur silt U-Post. Postkontori teenindaja juures on
väike aparaat, kuhu panete oma kaardi, sisestate PIN-koodi ja seejärel saate
teha pangatehinguid - näiteks maksta telefoniarveid või oma kontolt sularaha
välja võtta. 700 miljoni kroonine investeering SAS Radissoni hotelli rajamiseks
Tallinna kesklinna saab kaalukeeleks uute investeeringute Eestisse meelitamisel,
kinnitavad hiigelsumma Eestisse paigutanud välisinvestorid. Eilsel
nurgakivipanekul 25-korruselisele SAS Radissoni lukshotellile keevitati
kapslisse käibelolevad mündid ja ajaleht Postimees. Finantsasutuste esindajad
tunnistasid, et õnneks jõudis ehituse eestvedaja SRV alustada rahaotsingutega
enne hiljutist finantskriisi, vastasel juhul poleks Tallinna Kaubamaja tagusel
nn Astlanda krundil uue hotelli ehitus praegu käinud. Arhitekt Vilen Künnapuu
väitel Tallinna senise kõrgusrekordi purustava hoone ehitus on jõudnud tänaseks
11. korruseni. Ehitajad lõpetavad töö tuleva aasta jaanuaris, uksed avab hotell
tuleva aasta mais. Eesti kõigi aegade suurimat kinnisvarainvesteeringut
rahastavad kogu Euroopas tuntud finantsasutused, nagu Landesbank Kiel,
Põhjamaade Investeerimispank, Finnfund jt. SAS Radissoni hotellihoone üheks
põhiomanikuks on Soome juhtiv projektijuhtimis- ja kinnisvaraarendusfirma SRV
Viitoset Grupp. Viie pretendendi hulgast valis SRV hotellipidajaks välja SAS
Radissoni, Skandinaavia ühe juhtiva hotellifirma. Uude kõrghotelli tuleb 277
numbrituba. Nagu kinnitas Kurt Ritter, SAS Radissoni president, peaks uue
hotelli täituvus olema juba esimese aasta lõpuks 50-55 protsenti. SRVd Eestis
esindavad Indrek Toome ja Aivar Ild on uue hotelli läbilöögivõimes veendunud.
Tallinnas on praegu kaks litsentsiga neljatärnihotelli - Olümpia ja Palace,
nelja tärni taotlevad ka hotellid Grand Mercure Tallinn ja Park (endine Kungla).
Sellele võib lisanduda ka hotell St. Petersbourg. Eesti suurima täituvusega
hotell oli mullu Hotellide ja Restoranide Liidu andmeil Scandicu hotelliketti
kuuluv Santa Barbara Tallinnas (84 protsenti), Olümpia (69), Viru (67), Consul
Schlössle Hotell (65). Palace'i hotelli täituvus oli ligi 60 protsenti. Reval
Hotelligrupi juhatuse esimees Feliks Mägus tõdes, et SAS Radissoni tulekuga
kannatavad kõige rohkem neljatärnihotellid. Tarbimise languse peatamiseks peavad
kütusefirmad kasumit vähendama Kütuse maailmaturuhindade tõus sunnib valitsust
bensiini tarbimise vähenemise piiramiseks detsembrisse planeeritud aktsiisitõusu
ärajätmist kaaluma. Täna arutatakse Riigikogu koalitsioonis võimalikku
kütuseaktsiisi tõusu ärajätmist. Tänavu detsembris pidi kütuseaktsiis vastavalt
1996. aastal kütusefirmade esindajatega kokku lepitud graafikule taas tõusma 50
sendi võrra, nelja kroonini. Praegu moodustab aktsiis kütuse hinnast 3,5 krooni
ning koos käibemaksuga 4,1 krooni. Viimaste kuude järsud bensiini hinna tõusud
on vähendanud nii kütusefirmade kasumimarginaale kui ka tarbimist. Valitsus
loodab tarbimise vähenemist pisut pehmendada, jättes kütuseaktsiisi aasta lõpus
muutmata. Rahandusministeeriumi nõuniku Daniel Vaariku sõnul on aktsiisi
tõstmata jätmise efekt siiski väike. Vaariku hinnangul ei kompenseeri võimalik
tarbimise kasv kindlasti aktsiisitõusu tõttu riigil saamata jäänud raha. Eesti
Õliühingu andmetel pole tarbimine viimastel kuudel oluliselt vähenenud, küll aga
on suurematel firmadel tublisti suurenenud turunduskulud klientide
säilitamiseks. Siiani pole aktsiisitõusud tarbimist oluliselt piiranud. Eesti
Statoili peadirektori Epp Kiviaia sõnul mõjub selle aasta aktsiisitõusu
ärajätmine tarbimisele kindlasti soodsalt. “ Seniseid aktsiisitõusude mõjusid
tarbimisele ei saa kahjuks musta turu suure osakaalu tõttu adekvaatselt hinnata,
” märkis Kiviaed. Tema hinnangul ei ole viimaste kuude järsud hinnatõusud mitte
niivõrd vähendanud tarbimist, kuivõrd mõjutanud tarbijate käitumist. “ Otsitakse
odavamaid tankimisvõimalusi, ” nentis Kiviaed. Tema hinnangul on bensiini hind
jõudnud juba tasemeni, kus müüjad ei saa tõsta enam hinda vastavalt kütuste
maailmaturuhindade tõusule, vaid peavad vähendama ka kasumimarginaale. Porri
kukkunud mobiiltelefoni Ericsson R250s PRO võib pärast julgelt kraani all
puhtaks pesta Ericsson loodab selle kuu lõpus lasta Eestis müüki mobiiltelefoni,
millega saab rääkida nii paduvihmas kui paksus tolmus, telefon ei karda ka
põrutusi. Kahesagedusala (900/1800 MHz) mobiiltelefon Ericsson R250s PRO on
maailma esimene vee-, tolmu- ja põrutuskindel GSM-telefon. Samas võimaldab
telefon võrgu toetusel kõiki GSMi standardi enamlevinud lisateenuseid, nagu
helistaja numbrinäit, vahekõne jne. Lisaks tolmule, vihmale ja niiskusele peab
telefon vastu ka voolava veega loputamisele. Näiteks kui telefon on kukkunud
porri, võib selle julgelt kraani all puhtaks pesta. Kraani all puhtaks Vee
suhtes pole telefon siiski nii vastupidav nagu veekindel käekell - Ericsson
hoiatab, et kõnealuse telefoniga ei tohi minna ujuma või suisa sukelduma.
Kuivõrd peaks telefon vastu veelompi potsatades või näiteks rannas kalda ääres
korraks vee alla vajudes, Ericsson vastust ei anna. R250s PRO talub põrutusi ja
väiksemaid lööke, kõva pinna vastu kukkumist soovitab firma siiski vältida.
Vee-, põrutus- ja tolmutaluvaks teeb telefoni tugevdatud magneesiumsulamist
korpus koos kummist tihendite ja polsterdustega. Ekstreemoludele vastupidavaks
muutmine on teinud telefoni ka raskemaks, pikemaks ja paksemaks. R250s PRO
kaalub 325 grammi, tavaline mobiiltelefon keskmiselt 150 grammi. Tänu suurusele
on mahukam ka aku, mis tavaliselt jääb Ericssoni puhul Nokiale alla. Paremal
küljel on R250s PRO-l üles-alla liikuv miniatuurse hoova sarnane nupp. Kui see
üles lükata, lülitub tööle nn käed-vabad valjuhääldi-rezhiim. Antenni kõrval on
eraldi häirenupp, mis oma põhimõttelt on tavatus kohas asetsev mälupesa
kiirvalimisklahv. Erinevus on selles, et telefon valib salvestatud numbri kohe,
kui seda hetk all hoida. PRO-funktsioon R250s PRO võimaldab esimese GSMi
telefonina kasutada PRO-funktsiooni, mida Eestis aga praegu kasutada ei saa.
Lühidalt öeldes on PRO-funktsioon GSM-mobiilside lisavõimalus, mis annab
kasutaja käsutusse ka raadiosidevõimalusi. Esiteks saab kõnealuse telefoni
omanik ühe nupulevajutusega ühendada konverentsisideks kuni 16 kõnelejat. Seega
imiteeritakse justkui tavalist raadioside grupikutsungit, kuid kõik kõned
toimuvad GSMi võrgu vahendusel. Kui ettevõte muretseb vajaliku
dispetsherterminali, saab PRO-funktsiooni abil luua ja muuta ühtseid kõnegruppe,
jälgida, kes kellega räägib jms. Eestis saab PRO-funktsiooni nuppu kasutada
kiireks ligipääsuks telefoniraamatule. Ericsson R250s PRO Töösagedus: 900 ja
1800 MHz Kaal: 325 grammi Mõõtmed: 148 x 59 x 32 mm Aku: 1500 mAh NiMH Kõneaeg:
kuni 5 tundi 10 minutit Ooteaeg: kuni 150 tundi Mälu: 99 kohta telefoniraamatus.
Kõnemärguanne: 10 meloodiat, vibraalarm Ekraan: kolmerealine Hind: 8000 krooni
OK Arvutid ja Hansa Liising tahavad hakata pakkuma järelmaksupaketti, mida
kestvuskaupade ostul saab taotleda interneti kaudu. Järelmaksu võib taotleda
otse internetist. Kliendil ei ole vaja esitada palgatõendit, tasuda lepingutasu
ega teha esimest suurt sissemakset. Oluline on varasem korralik suhtlemine
finantsasutusega. Nii on näiteks pärast 699-kroonise sissemakse tasumist
võimalik saada endale internetivalmis arvuti, mis tuuakse koju ja ühendatakse
internetti. Kuna kõikidel inimestel ei ole võimalik interneti teel tehingut
sooritada, saab järelmaksu vormistada ka OK Arvutite salongides. Erinevalt
traditsioonilisest liisingust saavad järelmaksuvõimaluse ka väiksema
sissetulekuga ostjad, kelle kuusissetulek jääb 3000 krooni piirile. (PM) Häkker,
kes nimetab end Mafiaboyks, arvatakse olevat vastutav vähemalt kahe rünnaku eest
juhtivate internetifirmade veebikülgedele eelmisel nädalal. ABCNews.com andmetel
küsis Mafiaboy interneti ühes jututoas istudes, et keda ta peaks järgmisena
ründama. Talle soovitati CNN.com'i ning mõne aja pärast kadus CNN.com võrgust.
FBI hinnangul on neil alust uskuda, et eelmisel nädalal toimunud rünnakud
veebilehekülgede vastu olid erinevate inimeste korraldatud. Erinevate häkkerite
seotust rünnakutega kahtlustatakse seetõttu, et Yahoo! ja eBay ründamine toimus
teisiti kui CNN.com'i või E-Trade'i puhul. CNN.com'i ründajat Mafiaboyd on
kirjeldatud kui 15-aastast Kanada elanikku, kes pärast esimesi rünnakuid
Yahoo!-le ründas iseseisvalt CNN.com'i. (PM) Muretsemise unustanud pallur ootab
mänguvõimalust San Antonio Spursiga NBA meistriks kroonitud Sean Elliott püüab
neerusiirdamise kiuste taas tippkorvpallis kaasa lüüa. Kui San Antonio meeskonna
peatreener Gregg Popovich viis kuud pärast operatsiooni Elliotti NBA
meistritiitli kaitsjatega üks ühe vastu mängimas nägi, andis ta korralduse
Elliott platsi äärde kutsuda. “ Teen talle mängu naasmisel kõikvõimalikke
takistusi, ” ütles Popovich. “ Teine meistritiitel on mulle palju vähem tähtis
kui tema tervis järgmise 50 aasta jooksul. Ma ei taha kanda vastutust, kui
temaga platsil midagi juhtuma peaks. ” Arstid ei keela Hooaja algusest saadik
koos Spursiga reisides on Elliott päeval treeninud individuaalplaani järgi ja
õhtul teles koduklubi mängu kommenteerinud. Neerusiirdamise teinud doktor
Francis Wright ütles, et vennalt Noelilt saadud organ toimib Seani kehas
laitmatult ja arstid ei keela tal platsile naasta. “ Kui hakkan end mängides
hoidma või kui muretsen kogu aja neeru pärast, siis ei tõmba ma enam Spursi
võistlusvormi selga, ” ütles Elliott. “ Ent kui mulle antakse võimalus ja ma
tunnen end kehaliselt hästi, tahan taas mängida. ” Võitlus kurnatusega
Neeruhaigusest sai Elliott aimu seitse aastat tagasi kehva enesetunde tõttu
meditsiinilist kontrolli läbides. 1994. aasta talvel müüs Detroit Pistons
Elliotti Houston Rocketsile, kuid haige mees ei läbinud kehalist testi. Spursi
peamänedzheriks saanud Popovich värbas Seani San Antoniosse tagasi - seal oli
1989. aastal tema profikarjäär ka alanud. Neeruoperatsiooni vajadusest kuulis
Elliott mullu märtsis, ometi otsustas hooaja lõpuni vastu pidada. Pideva
kurnatusega võideldes tagas ta kolmepunktiviskega Läänekonverentsi finaalis
seeriavõidu Portland Trail Blazersi üle. “ Ta oli pärast seda mängu nagu surnud,
” märkis Popovich. “ Mõtlesime juhtkonnaga: laseme tal lõpuni minna. ” Kaks
operatsiooni 16. augustil tehtud operatsioon läks hästi, kuid mõni päev enne
haiglast kojupääsemist tekkisid tal põiekrambid. “ Murdusin ja käitusin nagu
laps, ” sõnas Elliott. “ Mõtlesin, kuidas eluga pääsen. ” Teine operatsioon
õnnestus. Kaaslastest teadis üksnes Steve Kerr Elliotti haigusest. Teised
kuulsid hädast kaks päeva pärast NBA meistriks tulekut. Nad eksisid, kui pidasid
viimast finaalmängu New York Knicksi vastu Elliotti viimaseks. “ Keskkoolis
vigastas Sean põlve ja arst soovitas korvpallile kriipsu tõmmata, ” rääkis Noel
Elliott ajakirjale Sports Illustrated. “ Sean ravis, ja tegi põlvele taas valu.
Doktor käskis korvpalli unustada. Sean selgitas, et ei suuda. ” Eesti
laskesuusatajate koondise peatreener Kalju Ojaste ei söanda homme Norras
Holmenkollenis algavatel MM-võistlustel hoolealustele suurtulemusi ennustada. “
Hooaeg on läinud üle kivide ja kändude, ” nentis Ojaste. “ Esimesel MK-sarja
etapil polnud väga vigagi, kuid aasta alguses olid kõik koondislased haiged ja
see võttis tuju päris nulli. Midagi head ei saa öelda ka viimase MK-sarja etapi
kohta Östersundis, aga eks esimese distantsi järel ole näha, mis seisus oleme. ”
MK-sarja punktikohale ehk 25 tugevama hulka pole tänavu ükski Eesti
laskesuusataja jõudnud, teatesõidus on jäänud parimaks üheksas koht 13.
jaanuaril Ruhpoldingis. Homseks sprindisõiduks on eestlastest üles antud Indrek
Tobreluts, Dimitri Borovik, Janno Prants ja Roland Lessing, oma võimalust jääb
esialgu ootama Margus Ader. Juunioride MMilt pronksmedali teeninud tallinlane
Eivinas Guzas seekord veel meeste koondisse ei mahtunud. “ Medal oli kõigile
üllatus - seda enam, et pidasime enne Norrasse sõitu Otepääl kontrollvõistluse,
kus ta teistele selgelt alla jäi, ” ütles Ojaste. Mullusel MMil Kontiolahtis
olid laskesuusatajad nädal aega külmavangis, Holmenkollenis seda ohtu karta
pole. Eile valitses Norras kena suusailm. “ Lausa super - päike paistab,
kolm-neli kraadi külma, tuulevaikne, ” teavitas koondislastega just
pärastlõunase treeningu lõpetanud Ojaste. “ Õhus on tunda kevade hõngu. Aga kõik
võib muutuda, sest MM kestab poolteist nädalat ja pikemat ilmaennustust praegu
ei tea. ” Lumeolud pole aga ka Holmenkollenis kiita. “ Raja põhi on tehislumest
ja siin-seal on väikesed kivid väljas. Veidi sadas uut lund peale, aga suusad
hävitab selline rada küll ära, ” kartis peatreener. Pühapäeval on kavas 12,5 km
pikkune tagaajamisvõistlus. 23. veebruaril sõidetakse 20 km, 26. veebruaril 15
km ühisstardist ning 27. veebruaril toimub teatevõistlus. Pariisis lõõtsutab ja
uriseb higist libedal matil 800 judomaadlejat Pariisi MK-etapil pjedestaalile
kerkinud judomaadlejad Indrek Pertelson ja Aleksei Budõlin pidasid järgnenud
treeningulaagrit Prantsusmaa pealinnas turniirist olulisemaks. Pariisis
harjutamine on judokadele sama tähtis nagu muhamedlastele koraani järgimine.
Mullu ladus pühal üritusel hooajaks vundamenti 600 atleeti, tänavu kerkis
töömesilaste arv 800ni. Pertelson nautis iga-aastast tõsist rassimist juba ette.
“ Vaatepilt meenutab hiigelkatelt, käib hirmus andmine, ” kirjeldas ta toimuvat
mõnuga. “ Saal täitub aurust, matt kattub nii paksu higikorraga, et sinna on
ohtlik astuda. Vennad lõõtsutavad, urisevad ja porisevad. Üks kallab vedelikku
sisse, teine teibib kätt või jalga. Kolmas on vigastada saanud ja jookseb verd,
kuid trügib jonnakalt taas maadlema. ” Tugevama õigus Varem askeldasid mehed ja
naised eraldi saalides - õrnema soo käsutuses oli 1000, tugevamal poolel 1500 m2
põrandapinda. Nüüd tuleb ruumipuudusel treenida vahetustega. “ Ja ikkagi pole
nööpnõelal kukkumiseks kohta. Valitseb põhimõte: kes ees, see mees, ” tutvustas
Pertelson hundiseadusi. “ Kui õigel ajal matile trügida ei suuda, mine eemale!
Praegu maadlen mina! ” Judo võidumarss on olnud mõjus - Pariisi MK-etapil
osalesid 61 riigi sportlased. Et võistluse korraldamine üle pea ei kasvaks,
karmistasid prantslased mängureegleid ja lubasid väljastpoolt Euroopat tulnud
riikidel kaasa lüüa vaid ühes kehakaalus. Traditsioonilisest treeningulaagrist
võib seevastu osa saada igaüks, kes 100 dollarit päevas lauale laob. Kuuba ja
Jaapani koondised tiirlevadki Euroopas kogu kevade. “ Enam ei maksa loota, et
mõne eksootilise maa esindaja korrapealt selili paned, ” rääkis Pertelson
judotandril toimuvast. “ Paljud siirduvad õpipoisiajaks tugevasse maadlusriiki
ning tõusevad paari aastaga tegijaks. ” Prantslaste rahvuslik uhkus, neljakordne
maailmameister ja Atlanta olümpiavõitja David Douillet vilksas Pariisi turniiri
rahvaste paablis vaid korraks. Seljavigastuse küüsis vaevelnud atleet teatas
hiljuti, et loobub Sydney olümpiamängudest. “ Ma pole löödud, tegelikult olen
spordis juba kõik saavutanud, ” selgitas Douillet nüüd. “ Mõistagi olnuks ilus
panna karjäärile Sydneys korralik punkt, kuid praeguses seisus võib kõik hoopis
vastupidi välja kukkuda. Vigastuse tõttu jääb ettevalmistus konarlikuks,
olümpiamängudele pole mõtet lolli mängima minna. ” Jaapanlane püsib varjus
Vahepeal astus Douillet spordirajalt kõrvale, üritas äriellu sukelduda. Ebaõnn
bisnises tõi ta judosse tagasi. Praegu maksab klubi Douillet'le 10 000 franki
kuus ega nõua vastutasuks võite - prantslane peab täitma maskoti rolli ja jagama
ajakirjandusele intervjuusid. “ Douillet' paremad päevad on möödas, ent kahju,
et ta Sydneys ei võistle - mul pole teda seni alistada õnnestunud, ” ohkas
Pertelson prantslase kõrvalejäämisest kuuldes. Pariisis maadlemisest loobus ka
Pertelsoni eeldatav põhikonkurent, mullune kahekordne maailmameister Shinichi
Shinohara. Jaapanlane ei ilmutanud matil toimuva vastu mingit huvi, tõusis vaid
paaril korral sportlaste tribüünile. “ Ma pole otsustanud, millal tatamile
astun, ” nentis 195 cm pikkune ja 140-kilone raskekaallane. “ Praegu on tähtis
treeningulaagrites täie jõuga kaasa teha ning Sydney-etteasteks korralik
vundament laduda. ” Reeglina eelistavad jaapanlased viimse hetkeni varjus püsida
ja alles tiitlivõistlusel kõmatada. Pariisi judoturniir on prantslastele
pidupäev, 400 franki maksnud pileti Bercy spordihalli ostis 10 000 inimest.
Maadlusvõistlusele tullakse perekonniti, nagu ühendriiklased pesapallimatshile.
Süüakse hot dog 'e, lonksatakse pepsit ja karjutakse hääled kähedaks.
Paralleelselt pühendub mitme tuhande pealine lastearmee autogrammide kogumisele.
Võitjate ülistamisel ei olnud asjatundlik publik kitsi, samas jälgis teraselt
kohtunike tegevust. Parasjagu lööb judos laineid altkäemaksuskandaal - Euroopa
klubide karikavõistluste finaali eel sai üks arbiteridest 2000 dollarit pistist.
1994. aastal turniiri võitnud Indrek Pertelsoni suhtusid pealtvaatajad ilmse
poolehoiuga, eriti siis, kui ta endast tunduvalt raskemaid vastaseid kangutas.
Pariisis 113 kg kaalunud Eesti vägilasele andsid massiga silmad ette mitmed
naisedki - Euroopa meister Svetlana Gundarenko on 140-kilone. Korpulentset Vene
karuema kompleksid ei vaeva: hiljutisel ametivenna pulmapeol lükanud ta laua
tühjaks ja kukkunud seal tantsu vihtuma. Naisraskekaallaste rekordit hoiab aga
160-kilone egiptlanna. Hambameeste sõnul on emanda puusad nii laiad, et sinna
saab viinapitsi perfektselt seisma panna. Lester Brown kinnitab: majanduse ja
keskkonna huvid on äärmiselt vastuolulised Worldwatch Institute'i asutaja ja
direktor Lester Brown viibis eile Tallinnas eesti keeles välja antud maailma
keskkonnaülevaate esitlusel. Peeter Sirge Worldwatchi instituudi direktor Lester
Brown manitseb Eestit keskkonna säästmiseks hoolega kaaluma poliitilisi
otsuseid, mis teevad siia tulevate Lääne investeeringute seast valiku. Miks sõna
“ peaks ” kuulub Worldwatchi instituudis mittesoovitavate sõnade hulka? “ Peaks
” ei kuulu soovitavate sõnade hulka, kuna see tundub lugejale jutlustamisena.
Meie idee on selline, et paneme faktid ritta ja laseme lugejatel teha oma
järeldused. Katastroofide mõõtmetest saavad inimesed ise ka aru, seda ei pea
neile näpuga näitama. Sellel nädalal Eesti raamatulettidele jõudnud
keskkonnaraporteid “ Maailm aastal. “ olete te teinud USAs 17 aastat järjest.
Kas lõpp paistab? Ei paista. Nende tõlkimine on lihtne, nad levivad laialt ja on
väga populaarsed. Meil ei ole mingit vajadust või plaane asuda seda olukorda
muutma. Eesti keskkonda mõjutab kõik see halb, mis jäi siia nõukogude
süsteemist. Nüüd haarame kiiruga tihti kõige halvemat Läänest. Kuidas see
lõppeb? Eestile on väljakutseks mõelda välja, kuidas Lääne kapitalismi kõige
paremini ära kasutada. Te võite langetada poliitilise otsuse, milliseid
investeeringuid te soovite. Samas pole aga poliitikute õigete otsuste tegemiseni
juhtimine kerge. Rääkisin peaminister Mart Laariga näiteks tuulejõu
võimalustest. Ta on tuulejõu arengust teadlik, aga ta ei hinda täielikult selle
potentsiaali. Mõnel riigil on investeeringute valik väga hästi õnnestunud.
Näiteks Hiina puhul on lausa imelik: sellel kommunistlikul riigil on õnnestunud
investeeringuid meelitada rohkem kui lääneriikidel. Kui keskkonnateadlik Eesti
peaminister teile paistis? On kaks eri asja, teadlikkus ja teadlikkuse muutmine
poliitilisteks otsusteks. Ameerika Ühendriikide asepresident Al Gore on selline
inimene, kes teab keskkonna kohta sama palju kui mis tahes spetsialist. Ta teab
probleeme, aga ta ei ole valmis tõusma püsti ja võitlema nende sõnade eest.
Võibolla on raske rakendada? Raske öelda. Peaminister Laar rääkis väikeste
riikide eelistest ja võrdles suuri riike suurte laevadega, mida on raske
pöörata, väites, et väikseid on lihtsam pöörata. Kas see nii on, seda näeme
tulevikus. Eestis peetakse biotehnoloogiat tuleviku üheks keskseks
arengumootoriks. Täna avaldas teie instituut uurimuse biotehnoloogiast. Millised
on lühidalt biotehnoloogia ohud? Selles see viga ongi. Me ei tea nendest
ohtudest veel midagi. Kas majanduse ja keskkonna huvid on põhimõtteliselt
vastuolulised? Väga vastuolulised. Me näeme konflikte üha tihedamini.
Majandusinimesed on väga selgelt domineerinud poliitiliste juhtide nõuandjate
hulgas, aga see areng muutub. Poliitilised juhid peavad üha selgemalt arvesse
võtma ka oma majandusotsuste mõju keskkonnale. Selles oli küsimus Seattle'i
meeleavaldustes möödunud detsembri alguses. Need meeleavaldused, kus oli kümneid
tuhandeid osalisi, tõstsid valitsused tagajalgadele. Nad ei oodanud nii selget
ja suurt meeleavaldust: kuid see oli nii selge, et nad ei võinud seda lihtsalt
vältida. Kui üldiseks sellised sündmused võivad tulevikus saada? See võib
toimuda erinevates vormides. Internet, kus leidub informatsiooni, aga mis samas
on ka kanaliks otsustajateni, mida aktivistid võivad aktiivselt kasutada. Mida
keskkonna- ja majandushuvide vastuolulisuse vähendamiseks teha saab? Selgelt
abistav faktor on haridus, inimesed vajavad tihti laiemat koolitust. Näiteks
paljud majandusteadlased arvavad kindlalt, et ühiskonna arengut ei saa mõõta
mingit muud moodi kui riikliku kogutoodangu kasvu järgi. Te reisite
keskkonnasõnumiga riigist riiki. Milline pilt jäi teile Eestist? Kui teadlik on
eestlane keskkonnaküsimustest? Ma rääkisin peamiselt inimestega, kes on
keskkofnnaasjadest teadlikud, aga nende nägemuste sügavus üllatas mind
positiivselt. Nii palju kui ma tean ajaloost ja keskkonna rollist Eesti
iseseisvumises, arvan, et see on mingil määral sensitiivne küsimus. Peamine
küsimus on ikkagi see, kuidas need teadmised vormuvad poliitilisteks otsusteks.
Te soovitate globaliseerunud majanduses riikidele ökoloogilist maksureformi.
Kuidas on võimalik ühes nurgas rasvasemat suppi keeta, kas investorid ei põgene
kõrgema keskkonnamaksudega riikidest? Ei peaks, sest tulumaksu vähenemine jätab
majanduses liikuva raha hulga samaks. See ei muuda maksude taset, aga muudab
maksude jagunemist. Saksamaal seda igatahes proovitakse, neil on käimas
nelja-aastane protsess maksusüsteemi muutmiseks, mille nad on ise vabatahtlikult
algatanud. Infotehnoloogia kasv on tänapäeval ülikiire, kas arvutid päästavad
maailma keskkonna? Vaevalt. Aga neil on selles oma roll. Näiteks
puhastusseadmete reguleerijatena on nad vältimatud. Eesti on väga väike riik.
Milline roll võib nii väiksel riigil maailmas olla? Väiksusel on nii hüvesid kui
ka halbu külgi. Väiksed riigid on tavaliselt poliitiliselt mobiilsemad, nad
võivad võtta vastu poliitilisi otsuseid lühema hoiatusajaga. Tihtilugu mõeldakse
nii, et enne kui meil on võimalik hakata keskkonda kaitsma, peame saavutama
mingi rikkustaseme. Kui kõrge kogutoodangu juures selline tase võiks olla?
Küsimus ei ole selles, kui vaesed või rikkad me oleme, vaid hoopis selles, kui
hea meil on selles riigis elada. KÜSITLUS: Kas peate õigeks tulumaksu
vähendamist keskkonnamaksude suurendamise arvel? Einar Tammur Einar Tammur
looduskaitseühingu Kotkas juhataja Igale mõtlemisvõimelisele inimesele on selge,
et järgmisel sajandil seisavad inimkonna ees tõsised keskkonnaprobleemid:
atmosfääri ja vete saastatus, ülerahvastumine, fossiilsete kütuste tarbimine.
Nii väike rahvas, nagu me oleme, ei saa palju kaasa rääkida maailma tasandil,
aga vähemalt Eestis peaksime suutma käituda niimoodi, et siin oleks 100 aasta
pärast sama elamisväärne nagu praegu. Soovitan kõigil poliitikutel lugeda Eesti
Looduse jaanuarinumbrist indiaanipealik Seattle'i kirja USA presidendile 1854.
aastal. Kirja sõnum - majandus ja raha ei saa olla ebajumalad - on väga
aktuaalne ka tänapäeval. Esimene küsimus kõigile, kes soovivad Eestisse
investeerida, peab olema: kuidas mõjutab investeering siinset keskkonda. Heiki
Kranich keskkonnaminister Ma arvan, et tulumaksu ja keskkonnakasutusest
laekuvate maksude sidumine on vägivaldne. Nende sidumine tooks endaga kaasa
keskkonnamaksude liigse politiseerumise. Mul oleks hea meel, kui keskkonnamaksud
oleksid seotud nende kuludega või keskkonna kasutusega, mida ettevõtted teevad.
Keskkonnaküsimuste puhul pole Riigikogus sisulisi konflikte olnud. Kui asjad
lähevad normaalselt edasi, siis ei teki sellel teemal ka poliitilisi konflikte.
Aadu Luukas Eesti suurettevõtjate assotsiatsiooni esimees Lester Brown otsib
tasakaalu majandus- ja keskkonnahuvide vahel. See on eluterve nähtus ja seda
tasakaalu tuleb otsida mõlemast suunast. Majandusringkondades tuntakse
keskkonnaproblemaatikat paremini, kui keskkonnainimesed tunnevad
majandusküsimusi. Arengut viiks edasi, kui nad õpiksid neid küsimusi paremini
tundma. Ma ei usu, et maksusüsteemi uuendamine on lahendatav nii lihtsalt, et
sama palju vähendatakse tulumaksu, kui tõstetakse keskkonnamaksusid. Worldwatchi
instituut * asutatud 1974. aastal * algusest peale direktoriks Lester Brown ja
asukohaks Washington * instituudi juhtiv väljaanne, iga-aastane keskkonnaraport
“ State of the World ” on maailma enim tsiteeritud väljaanne ja poolametlikuks
keskkonnaaruandeks kogu maailmas. * “ State of the Worldi ” antakse välja rohkem
kui 30 keeles * sellel nädalal ilmus esmakordselt eesti keeles selle tõlge “
Maailm aastal 1999 ”. Eile esitleti eesti keelde tõlgitud maailma loetuimat
keskkonnaülevaadet “ State of the World 1999 ” (“ Maailm aastal 1999 ”) -
maailma mõjukaima keskkonnainstituudi Worldwatch Institute väljaannet. vaatab
tagasi tervele 20. sajandile, kirjeldab ja analüüsib sajandi arengusuundi, mis
on mõjutanud keskkonda, majandust ja ühiskonda kogu maailmas, ning pakub
võimalikke lahendusi säästvama maailmamajanduse saavutamiseks 21. sajandil,
teatas siinne väljaandja, Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna keskus.
Raporti põhjal võib sajandi kokku võtta järgmiselt: inimene on lennanud Kuule,
hakanud kloonima geene ning leiutanud üha võimsamaid arvuteid, kuid me ei ole
suutnud tagada miljardile inimesele puhast joogivett, peatada looduslike liikide
hävimistempot ega rahuldada oma energiavajadusi nii, et see ei põhjustaks
kliimamuutusi. Viimaste kümnendite mureküsimuseks tõstab raport ületarbimise
ning kontrastide lisandumise tööstus- ja arenguriikide vahel. Levides üle kogu
maailma, õõnestab arenenud tööstusriikide majandusmudel aeglaselt iseennast.
Raport rõhutab vajadust uue majandusmudeli ja ühiskonnakorralduse järele, mis
oleks globaalselt vastutustundlik keskkonna ja ühiskonna suhtes. Kaheksa
miljardi inimese elatamine praeguse majandusmudeli abil pole lihtsalt võimalik.
Tänane fossiilkütustel põhinev autokeskne äraviskamismajandus peab muutuma
päikese- ja vesinikuenergial põhinevaks, jalgratta- ja raudteetranspordikeskseks
korduvkasutuse ja ümbertöötamise majanduseks, mis rahuldab inimese vajadused ja
hoiab alles Maa ökosüsteemid. (ETA) Hulkuma lastud loomad murdsid 120 lindu ühe
ööga Hulkuma lastud koerad murdsid Raplamaal ühe ööga maha Mahtra riikliku
jahiala jäägri Raivo Riisi faasanikarja, keda mees oli juba kaks aastat
kasvatanud, lootuses neist sel aastal ka tulu saama hakata. Oma ämma talukohta
Juuru valda rajatud faasanifarmi üleeile vaatama läinud Raivo Riisil ei olnud
sel hommikul enam kedagi toita, sest kõik põhikarja 120 lindu vedelesid surnuna
lumel. Ligi poole meetri kõrguse võrkaia seest ja ümbert leitud jäljed näitasid,
et tapjateks olid koerad. “ See on minu jaoks katastroof, kogu põhikari oli
lihtsalt maha murtud ja vedeles seal lääbakil maas, ” rääkis Riis Postimehele. “
Koerad olid hüpanud üle traataia farmi katva kapronvõrgu peale ja alustasidki
sealt läbi murdes oma tapatööd. ” Saab ainult trahvida Rapla politsei
pressiesindaja Margus Mikomägi rääkis, et samal päeval jõudis Riis koos kohaliku
konstaabli Meelis Kivinukiga koerte omaniku jälile, kes elab farmist umbes
kilomeetri kaugusel Härgla külas Kaermaa talus, mis on kohalike seas tuntud oma
alkoholilembese elanikkonna poolest. Lisaks lumel olnud jäljerajale juhatas neid
sinna seik, et vaid mõned nädalad tagasi tapsid samast talust pärit kolm
segaverelist koera kümme faasanit. Mõlemal korral ründasid koerad nii käratult,
et kohe farmi taga talumajas üksinda elav Riisi ämm ei kuulnud midagi.
Konstaabel Kivinukk rääkis, et kui eelmisel korral püüdis pensionärist
taluperenaine kõike eitada, siis nüüd ta lõpuks ikka tunnistas, et lasi kaks
koera ööseks lahti. “ Tema koerad on seal aastaid probleeme tekitanud, küll
saakloomi murdes ja küla peal jõlkudes, ” rääkis ta. “ Ja ausalt öeldes ma ei
usu tema juttu, nagu oleksid koerad end ise ketist lahti saanud, sest kogu küla
teab vastupidist. ” Kivinukk ütles, et ta ei saa omaniku karistamiseks muud
teha, kui teda koerte pidamise eeskirja rikkumise eest trahvida. Esimene kord
karistas ta 1170-kroonisest pensionist elavat naist 460 krooni ja nüüd 1860
krooni suuruse trahviga. “ Naine tegi veel taotluse, et maksab iga kuu 50
krooni, muidu ei jaksa, ” märkis Kivinukk. “ Need kaks koera lubas ta aga lasta
loomaarstil lähipäevil magama panna. ” Juuru vallavanem Tõnu Runno kuulis koerte
rüüsteretkedest alles eile ajakirjaniku käest, kuid ta märkis, et vald poleks
siin saanud rohkem teha kui politsei. “ Võime koos politseiga minna ja trahvida,
mitte maha lasta, Seegi on raske, sest võibolla tõesti oli koer öösel lahti,
kuid päeval on ketis ja mine sa siis tõesta. ” Peaaegu kogu farmist ilma jäänud
Raivo Riis hindab talle tekitatud kahju suuruseks ligi 200 000 krooni, kuigi
tapetud lindude väärtus on 20 000 krooni. “ Kahju on kümnekordne, sest mul jääb
kogu selleks aastaks planeeritud tulu saamata, ” selgitas ta. “ Mul oli plaan,
et tuleval aastal pean põhikarjana juba tuhandet lindu, ehitasin aiad valmis,
ostsin teise inkubaatori, aga nüüd on kogu kahe aasta vaev maha visatud. ”
Kahjutasu mõttetu nõuda Koeraomaniku käest kahjutasu nõudmist pidas Riis
mõttetuks, sest seal talus pidevalt pidutseval rahval ei ole tema sõnul seda
raha kunagi kuskilt võtta. “ Surm ei võta ka sealt, kust midagi võtta ei ole, ”
ütles ta. “ Ma olen kogu sellest asjast nii nördinud, sest ometigi politsei
hoiatas neid eelmine kord ja nüüd ütlevad nagu süütukesed, et oh sa jumal, vaata
kui kole lugu. ” Sellest hoolimata ei kavatse Riis faasanifarmi pidamisele lõppu
teha. “ Proovin ikka jalad alla saada, sest praegu oleks narr kahe aasta tööd
nurka visata, ” sõnas ta. KOERTE VÄGIVALD * Politsei kahtlustab, et koertekari
tappis jaanuari keskel Tartus öösel ringi jalutanud kaheksa-aastase koolipoisi.
* Paar nädalat hiljem leidsid kohalikud külamehed Valgamaal metsa alt seitsme
koera tulistamisjälgedega korjused ning hakkasid levima jutud tundmatutest
ajujahipidajatest. Kuulujutte süvendas fakt, et keegi lasi samal ajal
haavlipüssist maha omanikuga tõukoera ning samuti tulistati koera päise päeva
ajal Tõrva linnas. * Ööl vastu selle nädala kolmapäeva tungisid kaks koera
Raplamaal faasanifarmi ja murdsid maha 120 lindu. Omanik hindab kogu kahju 200
000 kroonile. Allikas: Postimees Eesti noored peavad õppimisvõimalusi tutvustava
messi “ Teeviit ” külastamist kohustuslikuks ning sinna tuleb nende hinnangul
info hankimiseks minna ka juhul, kui edasiõppimisplaan juba täpselt paika
pandud. Tuhanded noored ummistasid eile Tallinnas Eesti Näituste Messikeskuse,
kus algas kolm päeva kestev noortemess. Enim tunglesid noored lähestikku
paigutatud Tallinna Pedagoogikaülikooli (TPÜ), Tallinna Tehnikaülikooli (TTÜ) ja
Tartu Ülikooli (TÜ) bokside ees, et küsida sisseastumiseksamite ja konkursside
kohta ning hankida ülikoolide kohta teabematerjali. Pärnu-Jaagupi keskkooli
abituriendid Heli Künnapas (17) ja Liliana Vorobjova (17) rääkisid Postimehele,
et neil on valik, kuhu edasi õppima minna, tehtud, kuid pidasid “ Teeviida ”
külastamist sellest hoolimata enesestmõistetavaks. Tahame teavet juurde saada
just meid huvitavate koolide kohta, laususid neiud. Neljandat aastat järjest
messi külastav Heli märkis, et varasematel aastatel on ta iga kord hea portsu
pabereid kaasa võtnud ning nendega hiljem kodus põhjalikult tutvunud. Heli
loodab suvel endale välja võidelda tudengikoha TÜs või Õigusinstituudis ning
Liliana TPÜs või Õigusinstituudis. Keila gümnaasiumi viimase klassi õpilane
Kaspar Brandt (17) ütles, et soovib õppima tulla Tallinna, kas TPÜ või TTÜ
informaatika või infotehnoloogia erialale. “ Tulin messile lisainfot saama, äkki
leiab koole ja erialasid, mida ei tea, kuid mis on väga huvitavad, ” sõnas
noormees. “ Samuti tahan teavet saada sisseastumiseksamite kohta. ” Ligi
paarikümmet kõrgkooli tutvustavat voldikut käes hoidnud Tartu Miina Härma
Gümnaasiumis õppiv Birgit Punison (16) rääkis, et korjab tänavu rohkesti
erinevate koolide pabereid. “ Mul on neid ligi kakskümmend ja neid tuleb veel
juurde, eks ma kodus tutvun nendega, ” lausus eelviimases keskkooliklassis õppiv
neiu. Messil Tallinna Pedagoogikaülikooli tutvustanud haldusjuhtimise eriala
esmakursuslane Joel Veidebaum (18) lausus, et ülikooli boksis on pidevalt
uudistajaid, kes küsivad infot ja tühjendavad boksi infovoldikute varu. “ Enim
tuntakse huvi sisseastumiseksamite ja konkursside vastu, ” lausus tudeng. “
Uskumatult palju inimesi on. ” Eile külastas messi mitteametlikel andmeil ligi
4000 inimest. Messil külastajate küsimustele vastanud haridusminister Tõnis
Lukas rahustas noori üldise õppemaksu mittetulemisega ning pidas ebatõenäoliseks
ka kinnisvaratagatise rakendamist õppelaenu saamisel. Mullu külastas noortemessi
“ Teeviit 1999 ” kolme päeva jooksul 18 000 inimest. Keskkriminaalpolitsei tegi
ajalugu, paljastades üleeile Eestis esmakordselt labori, kus vaid ühe ööga
suudeti toota kolme miljoni krooni väärtuses metamfetamiini.
Keskkriminaalpolitsei narko-grupi komissari Märt Palo andmetel on Raplamaa
metsas ühes suvilana kasutusel olnud talumajas tegutsenud uimastilabor esimene
arvestatavat toodangut andnud narkootikumi- tööstus, mille Eesti politsei on
seni avastanud. Kuigi kuulujutud narkootikumide valmistamisest Eestis on
liikunud juba alates 1996. aastast, on seni suudetud leida peamiselt vaid
mitmeid punkreid, kus narkomaanid ise on moonipurust vedelikku seganud ja
sealsamas end süstinud. “ See labor, mille nüüd leidsime, on labor selle sõna
otseses tähenduses, ” ütles Palo eile õhtul Postimehele. “ Seal uimasteid
tootnud isikud eriti keemiaprofessoritena küll välja ei paistnud, kuid nad olid
metamfetamiini tootmisega kursis. ” Kolmapäeva varahommikul pärast mitmepäevast
varitsust äkkrünnakuga maha võetud labori suurusest räägib Palo sõnul kas või
see, et sama ööga jõuti seal valmistada seitse kilo metamfetamiini. Ainuüksi
juhul, kui valmistajad oleksid müünud need seitse kilo ilma lahjendamata 400
krooniga gramm maha tänavakaubanduses, teeninuks nad kuni kolm miljonit krooni.
“ Seda, kui kaua see narkolabor juba tegutsenud on, kui mitmeid kilosid
narkootikume on selle kaudu tarbijateni jõudnud, hakkame alles selgitama, ”
lausus Palo. Laboriks ehitatud suvemaja läbiotsimisel leidis
keskkriminaalpolitsei veel kolm liitrit metamfetamiini valmistamise lähteainet,
mis ootas pulbriks aurutamist, ja veel ligi sada liitrit erinevaid kemikaale.
Spetsialistide sõnul erineb leitud metamfetamiin tavalisest amfetamiiinist selle
poolest, et esimest neist saab toota täiesti kodustes tingimustes ja
vahenditest, mida võib hankida suvalisest keemiapoest. Samas on metamfetamiin
eelkäijast mürgisem. Kokku kaks ööpäeva kestnud operatsiooni tulemusel peeti
kuriteos kahtlustatavana kinni mitu Tallinna ja Harjumaa elanikku, kellest osa
on varem kohtulikult karistatud. Selleks et jõuda välja Rapla uimastilabori
paljastamiseni, nägi Palo sõnul sel nädalal vaeva kuni kakskümmend inimest
keskkriminaalpolitseist ning Tallinna politsei narkogrupist. Eeltööd labori
leidmiseks tegi narkogrupp pool aastat. Teisipäeva varahommikul leidis tee
Kookla küla Lille talu õuele vana emahunt, kes viis endaga pere väiksema koera
Suli. “ Hommikul poole kuue paiku koerad ragistasid õues, aga me ei läinud kohe
vaatama, ” rääkis Lille talu peremees Taivo Saksniit. “ Kui lõunaks koer tagasi
ei tulnud, hakkasin küüni ümber jälgi vaatama. Hunt oli koera talu lähedale
metsa lohistanud, vahepeal peatuse teinud ja teda rappinud. ” Koera jäänused
leidis peremees koos väimehega majast 400 meetri kaugusel. “ Alles olid pea ja
tagumised jalad sabaga, keskosa oli kui kalaluud puhtaks roogitud, ” kirjeldas
Saksniit. Jälgede järgi oli emahundil kaasas kaks väikest kutsikat, kellele vana
oli koera söödaks toonud. “ Kuulsime läheduses mingit viginat või niutsumist,
aga ei pööranud sellele kohe tähelepanu, ” jutustas Saksniit. “ Kutsusime
jahimehed, et võibolla neid hundijaht huvitab. Koerast olime nagunii ilma. ”
Kohaletulnud jahimehed tegid kindlaks, et võimas vana emahunt oli kahe kutsikaga
pärast einet sealsamas läheduses puhanud. Ilmselt peletasid jälgi mööda
söömiskohani jõudnud mehed loomad liikvele. Pärsti jahimehe Heino Mängli sõnul
olid väiksemad jäljed umbes kolmesentimeetrise läbimõõduga. 

Mehed on erinevad ja täidavad eri rolle. Lennart omakorda on alati olnud tugevam
poliitilise ämblikuvõrgu punumises. 1991. aasta putšipäevil sulges Savisaar
Rüütli sõna otseses mõttes Kadrioru lossi luku taha ja käskis tal seal paigal
püsida. Kaks meisterkonspiraatorit tegid ettevalmistusi pimedas ja teki all,
sest Arnold ei tohtinud midagi aimata. Samal ajal kui Toompeal presidendi
õnnistuseks hümni mängiti, istus solvatud Arnold üksi oma Kadrioru korteris.
Intriigimeistrina on Savisaar võitmatu, osavuselt jäävad talle alla nii
arengupartei Tiit Made kui parempoolne Indrek Kannik. Keskerakonnal on Eesti
parteidest kõige tugevam allüksuste võrk, et teha lobby valdade ja väikelinnade
esindajate seas. Saalisistuja ei aimagi, milline võimuvõitlus etendub Eesti
telekomiärimeeste ja sideministeeriumi kabinettides. Nende eesmärk oli saada
Eesti Kaabeltelevisooni Ettevõtete Liidu nimi ja selle sildi all avalikkust
Telia kasuks mõjutama hakata. Võitlus telefoniside pärast "Raha taga asi ei
seisa," omandab Paltsi jutt laia joone. Neid ei kutsutud isegi presentatsioonile
Tallinna raekojas. Läbirääkimised algasid rublaajal. Telekomi aktsiad börsile
Oli külm selge aprillipäev, kellad lõid parajasti kolmteist. Igal korrusel
vaatas lifti vastasseinalt vastu plakat selle tohutu näoga. All tänaval
keerutasid väikesed tuulepöörised tolmu ja paberitükke, ja kuigi päike paistis
ja taevas oli eresinine, oli kõik ümberringi hall ja ilmetu välja arvatud
plakatid, mida oli kõikjale üles kleebitud. Aeg-ajalt liikusid tagataustal ka
teised sarnased olendid. Alasti mees viskus ukse ees lumme. Ants ja Valdek
sõudsid püstjate tõmmetega läbi tumeda vee. Bronka liigub vaevaliselt. Ent juba
tatsas Liine lähemale. Galeb viskus tugitooli. Hobusega sõidutas ta lõpnud
põrsakest linna. Isa prantsatas koos jalgrattaga endise hüdroelektrijaama kõrval
kasvava kuldvihma põõsa alla kummuli maha. Ja Vigelid ja Milded sõidavad
arreteerituina rajoonilinna. Juht tõukas peni teelt kõrvale kraavi. Kausid
hautatud hapukapsaste ja auravate keedukartulitega liikusid käest kätte. Kell
kaks sõidutas ta mu koju. Knacke-Sommer ujus 1977 esimese naisena 100 meetrit
liblikstiilis alla minuti. Krundil tatsab ringi tohutu hulk musti sigu ja
põrsaid. Kui tüdruku ette prantsatas silmamoondaja otsastrebitud jäse. Laps
tatsas kohe akna poole lilli vaatama. Liigutan arvutit mööda lauda. Liikusime
vankri või reega. Loomaarst prantsatas pardipoegadele peale. Ma olin lõhest
välja roninud. Ma sõitsin millalgi hoopis koju. Mehed sõidutasid mu
lennuväljale. Metsavend liigutas mõne korra kätt. Miski liigutas lennuki saba
juures. Mu ema valab mulle koduses peolauas klaasikese. Nad sõitsid kreeka
kvartalist läbi. Nad viskusid kogu keharaskusega vastu ust. Need valati
kibekiiresti betooniga kinni. Noormees prantsatas maha nagu nott. Palja
ülakehaga mees tõukas ta sirmi taha. Perenaine tatsas toa juurde. Pisarad
tilkusid rõõmust. Pärast viimast duublit valati talle kuuma tee sisse sorts
valget viina. Aeglaselt liikus poisi käsi Anne'i poole. Siis liikus ta käsi väga
kiiresti. Ronid duši alla. Ronisin teiba abil edasi. Samal ajal sõudis Muraka
Peeter piki rooäärt oma mõrra poole. Sammusin end hingetuks. See isekas Katrina
tormab kohe oma asjade allesjäämist kontrollima. Sergeil tõusnuks selle koha
peal kulm. Siis tormanud nemad laomaja trepist üles tuld kustutama. Sisenesin
koridorist tuppa. Sõitsime ratastega äikse käes. Sõnatult valas ta pool
teeklaasitäit. Särgi ja seeliku vahele jääv peopesalaiune paljand tõusis
hingamise rütmis. Sõudsin lootsiku üle jõe. Tagatoas liigutab keegi. Ta liigutas
sõrmi mu peos. Tarvik lausa tõukas ta mu ette. Ta sõidutas mind rattaga muru
peal. Ta tatsas tuba mööda ringi. Tatsasin seda vahemaad hommikust õhtuni. Ta
valas endal klaasi täis. Ta väljus alevi taha jõe kõrgele kaldale. Tema järel
väljub valges ülikonnas korpulentne Emerson. Tilkuv Magnus prantsatas mu kõrvale
maakamarale. Toomas liigutas Marit akna poole õhku hingama. Tormasin üles
põndakule. Täpselt samal kellaajal nagu alati väljus Miili ka täna tühja kotiga
majast. Tõukasin jalaga selle põrandale maha. Tõukas pikali keset põrandat. Tuul
liigutas kardinaid hommikust õhtuni. Tuul liigutas vanikut. Ujusin kivi peale.
Uurijad sõitsid minema. Valasin kisselli kaussidesse jahtuma. Valge puusärk
liikus läbi puhasvalgesse pidulikku härmatisse riietatud Haapsalu. Vannitoas
tilkus kraan. Vesi liigutas tugevast löögist palli edasi. Vihma tilkus kraest
sisse. Viskusime kaaslasega võssa. Väljusime keset tormi. Poiss andis korvist
riidetüki koerale nuusutada. Peeter eemaldas ahju kõrvalt parkett-tahvlid.
Peeter heitis ratsmed hobuse seljast trepile sulase kätte. Mees hiilis rada
mööda sauna ja küüni vahet. Mees hüppas sillalt üle käsipuu vette uppujat
päästma. Läbi riide immitseb suitsu. Peeter jooksis kodu vahet. Koer kaapis
liiva augu. Koer kargas pimedast Peetri kallale. Peeter keeras lampi. Peeter
kerib õngeliini veest paati. Peeter kiirustas väljumisega. Peeter kuhjas mulla
aianurka peenrasse. Peeter käis teiste ees mööda rada paarsada meetrit. Ost käis
isa rahakoti peale. Laps käänas aseme segi. Mees küürutas nuga võtma. Lind
lendas põllule toitu tooma. Madalrõhkkond liigub Rootsist Soome. Matkamine
lähendab loodust inimesele. Peeter läks mööda metsateed laulmast koju puhkama.
Väljarändaja naasis Ameerikast kodumaale. Peeter paiskas kivi seina äärest
teele. Spartak platseerus kolmandaks. Arno pöördus küsija poole. Rändur ringles
peamošee ümber kitsaid tänavaid mööda. Peeter rüsis vaheruumi kohvri järele.
Mantlile sadas vihma. Rudolf sikutas saapa jalast. Oja suubub järve. Peeter
talutas haige kabinetist mööda koridori kööki sööma. Kraan tilgub vett. Peeter
torkis voodist sõrmega õhku. Kõneleja tuli tema juurde. Peeter tõstis liha
külalisele taldrikule jahtuma. Kokk valas kisselli lastele potist kaussi
jahtuma. Peeter viis käsikirja Tallinnasse juhendajale lugeda. Peeter viskas
mantli seljast. Peetri sõõrmed võbelesid. 

Feministid tõstavad pead ja mõned neist räägivad, et naistele pole mehi üldse
vaja. Piisab vibraatorist ja/või sõbrannast. On ka preilisid, kes kutsuvad üles
seksist üldse loobuma. Muidugi see feminism on aastatega kuidagi hapuks hakanud
minema nagu mingi tuline jäätis, mida keegi pole lähedalt nuusutanudki, aga
ometi on ta paljudel hammaste vahel. Minu teistehulgas. Kõiksugu vähemuste
kaitse on karm ideoloogia. Igas ameerika hamburgeriputkaski peab tööl pidama
ühejalgset homoseksuaalist neegrit (uups, mida ma nüüd küll ütlesin!), et lambad
oleks söönud, hundid terved ja kvoodid täidetud. Aga äärmused sünnitavad äärmusi
ja meesshovinistid tõstavad omakorda upsakalt päid ja muid kehaosi. Sealsamas
inimloomaaias nimega Ameerika jagatakse ka edukatele meestele koolitust, kuidas
naisi endale voodisse rääkida. Ja sedasama arutab ajakiri GQ. Ja teab justkui
vastuski. Mees peab olema sarmikas, atraktiivne ja huumorimeelne. See kõlab
natuke küll nii, et komm peab olema magus ja sool soolane. Jäin mõttesse, miks
mul pole kunagi päehegi tulnud juurelda selle üle, kuidas naisi ära rääkida. Ja
kujutate ette, välja mõtlesin. (Samamoodi nagu mu tuttav Piret mõtles välja,
miks Mona Lisa naeratab. Ta nägi täpselt sedasama naeratust oma mehe näol, kui
too oli autoeksami sooritanud. Seega - tõenoliselt sai Mona Lisa just läbi
autoeksamilt.) Samoodi kui Mona Lisa saladuse lahendanud Piret, tõstsin ma näpu
ja hüüdsin ohoo! Naiste ärarääkimine üleüldse pole mind huvitanud sellepärast,
et ma olen tahtnud ära rääkida seda või teist konkreetset inimest või naist, aga
mitte naisi üleüldse. Selle koha pealt võib mehed rahulikult kaheks jagada. Ühed
on valmis minema välja lantima ja "mõne naise ära rääkima". Teistel tuleb
ärarääkimine pähe siis, kui silmapiirile on kerkinud ligitõmbav naine. Need
teised on muidugi anomaalia meeste hulgas ja selges vähemuses ja ma pean
tunnistama, et kuulun nende hulka. Võimalik, et need on naiselikud mehed. Mehed,
kellele on enne voodissepugemist vaja naisega mingit psüühilist sidet. Mehed,
kes ei tea, mida tähendab - naisega on kergem magada, kui teda eesnime pidi
kutsuda. Muidugi, ühed pole paremad kui teised. Aga see teine sort naljalt
lõbumajja ei lähe või kui lähebki siis nutab prostituudi rindade vahe märjaks ja
midagi muud märjaks ei teegi. Võimalik, et naistegi hulgas on sellised kaks
sorti olemas, aga sortide omavahelised proportsioonid on vastupidised. Isasel on
ju vaja karata võimalikult palju emaseid ja emasel kinni hoida ühte lastetoitjat
isast. Et liik kestaks. Ja inimesel on vaja sellepärast veel ka häbeneda.
Spermapankur doktor Sõritsalt nõuavad eesti naised kõige rohkem
meeterüheksakümnese sinisilmse grusiini sugurakke. Sellele mõeldes peaksin ma
kurvalt saba jalge vahele tõmbama, aga vaat ei tõmba! Spermapangas on selline
grusiin küll kõige konverteeritavam mees, aga kas minu kodu kõrval õllesaalis
ka? Vean kihla, et ei ole. Vean kihla, et välimusest ja viisakusest on olulisem
karismaatilisus. Üks hetk, ma vaatan sõnastikust järele, mida see tähendab. Nii,
sõnaraamat ütleb: karisma - veetlus, sarm, lummus; geniaalsus; relig. jumala
and. Tjah, ja mis ma ise selle karismaga mõtlesin? Noh teate küll, selline säde
ja vunk tuleb meile kõigile teinekord sisse. Ja naistele tihti siis, kui nad
tajuvad, et nad kellelegi meeldivad (mis viib kurvalt selle ebaõigluseni, et
keda juba vaadatakse, seda hakatakse veel rohkem vaatama, sest ta särab rohkem -
nagu piiblis, et kus on sinna antakse ja kus pole, võetakse seegi ära.) Ja
meestele? Kas meestel läheb karismakott lahti siis, kui mõni naine meeldib? Ei,
inimesed on erinevad. Ja erinevad ka erinevatel eluperioodidel. Kui ma
lapsepõlve peale tagasi mõtlen, siis minu meelest küll mitte. Siis oli just
võibolla vesi suus ja jalad takus. Mingi vunk tuli siis täiesti ilmaasjata
sisse. Mingi tunne, et olen vaba mees. See oli ehk naiste ärarääkimise eeldus,
mille ma jätsin kasutamata. Sest ma ei omandanud seda kiskja haaret, et
voonakesed oleksid kohe kaela longu lasknud. Kahjuks või õnneks. Miks õnneks?
Võimalik, et ma räägin siin, et viinamarjad on hapud, aga eriti edukad
ärarääkidjad jäävad teinekord pärast kuuekümnendat keppi kuidagi üksikuks ja
kibestunuks. Mingil hetkel mulle tundus, sada aastat tagasi, et naiste pidev
väljavahetamine on kuidagi tüütu. Sest armastuseasjade mehhaanika on nii
psüühiliselt kui füüsiliselt kuradi ühesugune ja korduv. Nüüd ma olen aastaid
kontorirott ja mingist karismast pole muidugi haisugi. Ja minusuguseid on pool
linna täis ja mingeid naisi sellised rotid muidugi ära ei räägi. Ja mul ei ole
kahju, et ma selline olen, mitte saamata jäänud naiste pärast, aga sellepärast,
et vahel tuleb igatsus selle endise mina järele. Selle vabama mina järele.
Teisipidi, mäletan küll, et vabadust ja pidetust oli sama raske taluda kui
tänast vanglat. Oh, olen jälle lõputult issendast vahutanud. Mõtleks korraks,
missugused on need mu tuttavad, kes tänaseni edukalt naisi ära räägivad? On neil
midagi ühist? On jah. Eks nad taha ära rääkida. Aga välja nad seda ei näita. Nad
tõmbavad ainult näpuga ja naised tulevad alandlikult nagu tapaloomad. Nende
meeste suur ülbus ja hoolimatus naiste suhtes on nagu lombakal laadakaklejal
lord Byronil või eemaletõukava näoga räpasel joodikul Rasputinil. Kes haukasid
naisi vasakult ja paremalt nagu pull aasal lilleõisi. Nad on intensiivsed ja
tugevad isiksused. Ja neis on saladust. Mis pole teeseldud salapära. Kopiraiteri
ameti üle arutlemisega on nii, et kui see kellegagi jutuks tuleb, siis hakkab
kopirater kohe ennast õigustama - et miks ta sellist tööd teeb. Kas siis teine
teeb talle etteheiteid või ei tee või teinekord isegi siis, kui räägivad kaks
kopiraiterit omavahel. Miks see nii on? Eks ikka sellepärast, et Eestis
arvatakse, et reklaamid on ühed halvad asjad. Ma täpselt ei tea, aga ma arvan,
et ka reklaamibüroode tegevdirektorid ja projektijuhid peavad aeg-ajalt ennast
õigustama ja seletama, et reklaamid ei ole tingimata halvad asjad. Ma ei tea,
kas reklaamid on head või halvad asjad. Ma arvaksin praegu, et nad võivad olla
nii head kui halvad. Nagu ka kõik muud asjad ja olevused siin maailmas. Kunagi
jagas Rein Veidemann oma loengutes (pagan võtaks, mitte ei mäleta, mida ta
õigupoolest meile luges. Küllap ta luges iseennnast - ja see on parim mida hea
õppejõud tegelikult lugeda saab), nojah, Veidemann oma loengutes heietas
hüpoteesi, et Eesti kultuur on olnud kas eneseõigustus või eneseteostus. Et
selle järgi saab lahterdada. (Võimalik, et saab. Samamoodi saaks lahterdada, et
milline osa eesti kirjandusest on neegrite ja milline valgete tehtud.) Siis -
Veidemanni rehkenduse järgi on minu meelest rohkem eneseteostused need tööd,
millest ei jää midagi alles. Mismoodi? Noh, sest sa tead, et sa teed neid
niisama või raha pärast või tegemise enese pärast. Noh, skulptuurid ja romaanid
jäävad alles. Näiteks teater, häppening ja kopiraitimine ei jää alles. ja ma
arvan, et presidentiksolemine näiteks samamoodi. Või lastekasvatamine. neid võib
küll dokumenteerida (ja ma olen õnnelik, et olen näinud filmilindilt näiteks
Ants Jõgit), aga ega see pole ikkagi see. Kopiraitimine on ka nagu keskaegne
ikoonimaailmine, et autor jääb anonüümseks ja töö on tihti kollektiivne. See
pole tähtis, et - kikerikii - mina tegin. Tähtis on, et tulemus oleks
efektiivne. Efektiivne ikoon, mis jumalale meelepärane on. Reklaamide tegemisse
panen ma muidugi tunduvalt rohkem energiat kui ajaleheartikli kirjutamisse või
proosateksti kirjutamisse. Paraku. Teisiti justkui ei saa. Ja, muide, kui ma
võrdlen kulutatud ajaga, siis on ajakirjandusest ja reklaamist saadud raha
enam-vähem tasakaalus (no proosa kirjutamise jätame siit välja, selle eest tuleb
teinekord peale maksta - mis on ka aus diil. Lõbumajas ei saa ka lõbu tasuta,
kui sa just ise lits pole. Ja eks see litsi lõbu ole vist natuke lahja jobi.)
Ja, eks need Eesti rahad ole kõik nagu nad on. Mis on ka osaliselt põhjus, et
raske on teha Eestis kobedat klippi või võimsat fotot. Aga mis ei ole õigustus
halva proosa kirjutamisele. Ja kas olete märganud, eesti proosa ei olegi halb.
Võtke Kruusvall või Kõiv või Saat. Soome proosa on ka väga hea. Võibolla on se
mu patoloogiline kinnisidee, et Eesti ja Soome proosa on head. Aga noh, kellel
selle proosaga ikka enam asja, enam pole ju nõukogudeaeg. Muidugi olen ma
kopiraiter raha pärast. Kamoon, mul on neli last. Kunagi ma ütlesin, et ma olen
nõus tegema ükskõik mis tööd, mis ei nõua mind ennast. Et ma iseenda tahan
endale hoida. Ma ei tea, oli selline luul. Ja siis öeldi, et aga meie tahame
just sind ennast. Ja me maksame. Ja ma hakkasin ajaviiteks siis tegema. Hea hulk
aastaid tagasi. Esialgu olin nii usin, et mul tekkis mao ülihappesus. Nüüd ma
katsun asja maru rahulikult võtta. Sest mul on veel üks kinnisidee - mõnuga
tehtud asju on mõnus ka vastu võtta. Samamoodi maru rahulikult võtan ma ka
ajaleheteksti või proosa kirjutamist. Istun arvuti taha, tõstan näpud
klaviatuuri kohale ja ütlen: "Läks!" Ja klahvid hakkavad klõbisema ja tekst
tuleb. Need tööd, mida ma ei saa teha iseendana, jätan ma nüüd katki. Sest need
on vaev ja viletsus. Nii et mu suhtumine on teinud justkui mingi pöörde. Muide,
hiljuti olime mingil lavastajate ja dramaturgide seminaril Lõuna-Eestis (ma ei
tea, kellena mina olin, sest ma pole ei lavastaja ega dramaturg; võibolla olin
siis iseendana. Ülbe, eks ole.) Ja seal selgus, et paljud kohalolijatest on
kopiraiterid. Noh, Saarepera, Hussar, Kivirähk (tema jättis nüüd maha), mina. Ja
siis läks muidugi jälle see "miks kopiraiter?" ja kopiraiterite
eneseõigustamisjutt lahti. Sellisel puhul mõtlen ma alati, et mina enam nii ei
räägi, ei õigusta ennast. Aga siis räägin jälle. Nagu ka täna. Jah, kui mul
õnnestuks oma proosat sama hästi müüa nagu müüb endine kopiraiter Hanif Kureishi
("Äärelinnade buda" ja muu kirjutaja, eks ole.) , ega ma siis vist ei viitsiks
enam reklaamibüroos tooli soendamas käia. Aga seda vist ei juhtu. Lehitsesin
viimast "Eesti Ekspressi". Millegipärast ei olnud minu artiklit sisse pandud.
Mõtlesin, miks? Välja ei mõelnud midagi. Ja siis märkasin, et Ekspressis oli
kolm minu kirjutatud reklaami. Ja mõtlesin, et vaevalt küll keegi peale minu
seda teab või tajub. Pole keegi tulnud ütlema, et reklaam oli Sauteri stiilis
nagu proosa kohta räägitakse. Nii et kopiraiter on anonüümne nagu keskaegne
ikoonimaalija. See, et näiteks Andrei Rubljovi ikoonid olid äratuntavad ja
popid, oli vist juba midagi muud. Hea ikoonimaalija oli ikka anonüümne eikeegi.
Või ma eksin? Siiski - üks kord oli, et tuttav tundis kolmesõnalise slõugani
järele ära, et oli minu kirjutatud - ja mul oli jube hea tunne. (See oli see
Milla piima slõugan "Millast sa mõtled?" või oli ta hoopis "Millale sa mõtled?")
Kunagi ütles mulle Liverpoolis Bill Harpe: " Kui Shakespeare täna elaks,
kirjutaks ta seepe. Sest tema tükid olidki tehtud nii, et nad läheks inimestele
maksimaalselt peale. " Ma pean väga lugu, et Evald Hermaküla põhimõtteliselt ei
tee reklaame, aga teeb seepe. See on tema valik. Samas ma näen, kuidas Andrus
Vaarik (kellest ma ei pea raasugi vähem lugu) läheb kuizzshõusse, et promoda
küsimustele vastamise vahel oma uut tööd. Ja teeb seda hästi. Ja on
autdoorplakati peal, et promoda oma uut telesaadet. Ja teeb seda elegantselt ja
nii, et inimlikult jääb hea tunne. See on tõesti praegu Eestis justkui veelahe.
Et sa pead seisukoha võtma. Nagu oleks alanud sõda ja sa peaksid otsustama, kas
see on hea sõda ja sa lähed lased selle poole püssidest teise poole mehei või
teise poole püssidest selle poole mehi. Või lähed hoopis metsa. See, et kui
sulle tehakse reklaamitööpakkumine, et kas sa lähed kaasa või ütled. Või kui
soovitakse intervjuud. Mul oli ka aastaid ebamugav Kultuurkapitalilt raha võtta
(mitu korda öeldi - Peeter, miks sa avaldust ei kirjuta, raha ei taha või? Viina
sa ju jood ja raha Kulkale sisse tood.) Aga nüüd võtan. Samas näen mõnuga, et
Kõiv ja Kross ei kirjuta avaldust raha saamiseks ja Kulka annab neile ikkagi. Ma
võiksin oletada, et kui Artur Alliksaar täna veel elaks, oleks ta ilmselt
kopiraiterina tööle võetud. Isegi kui ta algul pisut tõrguks. Sest raske on
vaese inimesena ära öelda rahast, mida pakutakse selle eest, et sa oled sina ise
ja mängid oma mõtete ja sõnadega nagu sa nagunii mängid. Siin polnud nüüd
raasugi räägitud sellest, et päevast päeva sõnade ja mõtetega mängides aitan ma
teile (ja iseendale) maha müüa seepe ja shampoone. Jah. Raske kohe selle üle
lõpuni mõelda. Aga mida ma müün teile siis, kui ma kirjutan ajalehes või räägin
lavalt sõnu, sõnu, sõnu? Mitte midagi? Nokk jääb kinni. Kunagi ma teadsin. See
oli nii lihtne. Tähtis on aru saada, mis on elus tähtis. Tautoloogia. Aga
selline tunne oli. Et tuleks istuda maha nagu buda ja mitte enne tõusta, kui
kõik on selgeks mõeldud. Vist on hea, et ma seda ei teinud. Küllap oleks ära
pööranud. Ma ei tea, miks oli nii kindel tunne, et see on võimalik. Siis
hakkasin kirjutama kirjandust ja vahetasin selle tähtsa tunde peenrahaks,
paljudeks pudisevateks sõnadeks. Või ei ole nii. Või hoidsin ma kirjutades seda
tähtsa-tunnet hoopis meeles, muidu ei mäletaks enam üldse. Ja palju kordi teda
üle kirjutades hakkasin ma temast valetama ja kaotasin tõetunde või sideme oma
sisemise tõega ja ikkagi vahetasin peenrahaks. Ei tea. Siis ütlesin iseendale,
et mõtelmine ei vii kuhugi. See ongi inimese needus, et ta mõtlemine ei vii
kuhugi. Ja võibolla ka õnn. Sisyphos on õnnelik, ütles Camus. Aga ega iga
Sisyphos vist ole. Kui mõtlemine ei lahene, ei vii kuhugi, kui ta on suletud
süsteem, kui ta suudab küll küsida, aga mitte vastata, siis pole mõtet mõtelda.
Selge värk. Ostsin auto, võtsin naise, saime lapsi. Istun majatrepil, joon õlut,
kuulan merekohinat ja vaatan tähistaevast. Aga ei mõtle ei tähtedele ega
jumalale, ei lõpmatusele ega surmatusele. Mõtlen veel paremale autole. Mõtlen
maja ümberehitamisele. Ka need mõtted ei vii kuhugi, ei lahene nagu mõtted
lõpmatusest ja surematusest. Alati on veel paremaid autosid ja alati saab maja
veel paremaks ümber ehitada. Ega neil mõtetel olegi väga palju vahet. Mille
poolest erineb filosoof autokonstruktorist? Mitte millegi poolest. Ja ega nende
töö tulemusedki palju ei erine. Filooofiat saab lugeda ja mõnel paneb see vere
käima ja autoga saab sõita ja mõnel paneb see vere käima. Mis on elus tähtis?
Miks ma küsin, mis on elus tähtis? On see lapsik? Kas nii peab küsima või on see
mõttetu nämmutamine? Miks peaks miski olema elus tähtis? Mis me siin
tähtsustame. Miski pole tähtis. Mis tähtsust on meie pisikesel
tähtsuseomistamisel taevatähtedele, armastusele, lastekasvatamisele ja Ferrari
Maranello 550-le. Et vabaneda kannatustest, tuleb vabaneda soovidest? Ei ole
nii, tõlge on ehk kuskil valesti läinud. Ei oska uskuda. Istun, ei soovi midagi,
olen pahur ja kuri maailma peale, ei taha päikest, ei kuud, ei Saku tumedat ega
tütrega trips-traps-trulli mängida. Kole küll. No võib ju tore ka olla. Päike
paistab tuju hea, ei tahagi justkui midagi, ei taha üllatus-üllatus isegi Saku
tumedat ja justkui eriti ei taha ka tütrega trips-traps trulli mängida, kuigi
võib ju ka, kui tema väga tahab. Jah, võib olla nii kena kui kole, kui soove
pole. Asi on muus. Milles? Armastuses?, keemias?, rütmides? Ei ole asi mitte
milleski. Kõik on väga juhuslik. Me ei talu kaost ja mõtleme välja korra, et
kaost taluda ja kord hakkab ahistama ja me lõhume korra ära ja naudime kaost
kuni ta ahistama hakkab. Kui vahel soovid ja mured meelest ära lähevad,
purjuspäi tantsides või tembutades, ega siis kannatusi palju pole. Aga
kannatused tulevad järgmisel päeval pohmelliga või naisega. Raha on hea asi.
Justkui trepp eikuhugi, mis paneb ometi ronima. Vaat religioonil sellist treppi
pole. Religioonil on võibolla see kuhugi, aga pole treppi sinna ronimiseks.
Küllap olen ma valesti aru saanud. Kui raha ka enam ei armastaks, siis ei
suudaks vist küll eluga toime tulla. Rahaga on see hea, et teda ei saa kunagi
küll, teda tahaks ikka juurde. No palvetada saaks ka ikka rohkem ja rohkem, aga
see on vist veel jubedam. Kui kogu aeg raha juurde tahta. Nii kallist autot ei
ole mõtet ehitada, mida maailma rikkaim inimene osta ei jaksaks. Aga sellise
jumala võib küll välja mõelda, kellele mitte ükski inimene meeldida ei jaksa.
Auto on natuke parem ja inimsõbralikum kui jumal. Ma olen rahast ja autodest
justkui väsinud. Ma olen neist mõttetult palju heietanud ka. Võibolla isegi
mõtelnud. Võibolla tahaks jälle lugema õppida, kuigi ei ole kindel, kas ma ikka
viitsin või kas tasub vaeva. Sest need raamatud ju lubasid ka midagi - väga
kavalalt ja selgelt mitte välja öeldes, mida nad lubasid - aga ega nad ei
andnud. Kaarel ütles, et on kole, kui inimene ei taha elus targemaks saada. Ta
arvas, et on tähtis targemaks saada. Võibolla isegi jumalaks saada. Loodetavasti
läheb tal hästi. Aga kas pole siis tähtis tahta rikkaks saada? Kui inimene tahab
rikkaks saada (a miks muidu see Vargamäe Andres ja minu isa ja ema niipalju tööd
tegid - ikka raha pärast, mis siis, et üks või teine mokaotsast ka jumalast või
armastusest rääkis), siis ta teeb palju tööd ja loob väärtusi ja teistel on
temast hea meel. Et tähtis on tahta rikkaks saada? Ei tea. Hästi ei usu seda ka.
Tähtis on olla õnnelik? Ei, ei. See on nüüd küll ummik. Ega jõuga õnnelikus
ennast teha ei saa, see teeb ikka hoopis õnnetuks. Kuidas oleks, kui ei
üldistaks. Täna on tähtsad mustikad, homme Bertrand Russell ja ülehomme
Zaporozets. See kah nii vana ja kulunud mõte, ei miskit uut. Nojah, ma olen
jälle alguses tagasi. Mees läks metsa, ehitas maja, tõrvas katuse ära, vares
lendas katusele, nokk jäi kinni. Miks eesti mehed ei flirdi enam naistega nagu
varem? Vastata saan ainult oma vaatepunktist. Ja see vastus on lühike - ei taha.
Aga ajakirjandus (erinevalt kirjandusest) ei armasta liiga lühikesi või liiga
pikki vastuseid. Hea küll, miks siis ei taha, kui varem tahtsid? Tahtsid ikka
või? Nojah, kunagi tundus see olevat vaata, et kõige sisukam tegevus üldse. Aga
siis oli aeg, kui sisukat tegevust oligi vähe. 15 aastat tagasi. Nagu polnudki
mitte midagi teha. Aga nüüd ma ei mõtle enam, mis tegevus on sisukas ja mis
mitte (paraku ja kahjuks), sest laps tahab süüa ja naine riiet selga. Nii sahmin
päevast-päeva. Nojah, üks viga naiste tagaajamise juures oli see, et eks see oli
tore küll, aga läks rutiinseks ka. Sest asja mehhaanika (ma ei mõtlegi siin
seksi, aga kõike, mis sellele eelneb ja järgneb, võtku see siis aega pool tundi
või pool aastat) on ju väga sarnane, ükskõik millised kaks inimlooma asja
kallale asuvad. Kuni selleni, et võid pimedas ja teki all kogemata vale inimese
nime kasutada. Mängid täna üht mängu ja homme ka, tore-tore, ja mängid nii 10
aastat järjest. Siis tahaks justkui rahulikumat elu ja vabanemist sellest
meeslooma mängimise rollist. Tahaks teisi rolle ka proovida. Äkki tuleb mõni
veel välja? Ja, lõppude lõppuks. Kahte mängu korraga on raske mängida - näiteks
korvapalli ja jalgpalli korraga ühel väljakul. (Kuigi, eks proovijaid ikka on.)
Ei saa ju korraga abielus olla ja ringi tõmmata. Ja kui juba mängu alustasid,
siis on ju imelik poole mängu pealt minema kõndida ja meeskonnakaaslastele
öelda, et ah, mängige nüüd teie edasi, ma lähen joon vahepeal paar õlut. Nojah,
mõni võib ju öelda, et ega mehe tähelepanuavaldused naisterahvale ei pea olema
seksuaalset iseloomu. Aga ma ei usu seda. Ükskõik kui pisikesed
tähelepanuavaldused need ka on, kui neid ei valgusta seksuaalne sära, siis on
midagi vist nihu. Siis tahetakse lihtsalt käekotti pihta panna või raha laenata
või emase rinnal nutta ja muresid kurta. Võib ju küsida, et kas kaht inimest ei
või ühendada siis näiteks kultuurihuvi. Et vaatavad koos lihtsalt teatrit ja
vestlevad kultuurselt filosoofiast või kunstist (mille sees on enamasti ikka
nagunii see va seks, otse või varjatult.) Kui nii küsitaks, siis tahaks selges
eesti keeles ja kultuurselt vastata: fuck off. Või olen mina rikutud ja on ka
teistsuguseid inimesi? Öelge ise? Mulle meeldis raugastunud Charlie Chaplini
ülestunnistus, et kui ta elu jooksul mõne uue naisega tutvus, siis ta mõtles
tahes tahtmata alati - kas temaga tuleb midagi ja ei tea kuidas see oleks? Aga
ma ei tea, kas need asjad on niiväga üldised. Et eesti mehed enam ei viitsi
naisi taga ajada. Vaadake, taga ajada polegi ju vaja. Naised pole luku taga, aga
hulguvad vabalt karjamaadel ja linnatänavail. Kui ikka tõesti uut naist (seksi)
tahad, siis on justkui kindlad kohad kuhu minna. Kas litsimajja, kui see istub
või ööklubisse, kui see istub. Varem ei olnud need asjad nii kanaliseeritud.
(Mine tea, ehk olid ka, aga ma olin siis noorem ja ega ma kõiki keni kohti ei
teadnud.) Ja siis kõlbas ka suvalises kohvikus serva teha või flirtida
töökaaslastega. Aga seal olid need, kes tahtsid ja kes parajasti ei tahtnud
(sedasamust) puha segamini ja kulus palju aega ja pudeleid enne kui nende vahel
suutsid vahet teha. Nüüd oleks imelik töö juures armastuseasju ajada - töökoht
on justkui töö tegemiseks - asjaolu, mis 15 aastat tagasi poleks pähe
turgatanudki. Aga ega kõik normaalsed, keskmiselt rakendatud mehed ainult tööle
ja kodule ka ei ela (kuigi, mul on tunne, et enamus seda teevadki, sest ega muu
jaoks ei jätku naljalt aega. Nii ei loe minagi viimastel aastatel raamatuid ega
käi kinos ega teatris. Kui mul on vaba aega, siis kõige parem, mida ma ette
kujutan, on lesida diivanil, õllepudel pihus ja vahtida, kuidas mu lapsed
kraaklevad. Midagi paremat justkui ei oskagi ette kujutada.) Nojah, aga mul on
töine kamraad, kes lahendab naisküsimust küll ja just naistele ettepanekuid
eriti tegemata. Litsimajas käia talle ei meeldi (ma arvan meil paljudel oleks
see raske, eriti kainena, sest litsimajandus on osa kultuurist ja meil on see
kultuurikiht õhuke, nii ei oska me end litsimajas rõõmsalt ja hästi tunda - ei
pea seda normaalseks. Küllap peab kuluma aega ja avatama veel palju litsimaju ja
suletama ja voolama palju spermat sinnasamusesse enne kui eesti mees pilku maha
löömata nende väravate vahelt söandab sisse astuda.) Niisiis - litsimajas mu
kamraad ei käi ja ta tunneb, et ööklubide jaoks on ta ka justkui vana - ei tunne
ta end sealgi hästi. Siis ta käib niisama kõrtsus ja ütleb, et kui on
napsuvõtuhoos, siis ei jää kunagi ilma. Aga ta ei räägi naisi ära, ei (ehk on ta
tagasihoidlik inimene). Ta lihtsalt istub ja ootab. Ja 99% juhtudest ootab ta
ära. Naised leiavad ta ise üles - tunnevad ta ära. Ehk on tal tagataskus ka mõni
varutelefoninumber, juhuks kui tõesti ei näkka. 0 Aga see kamraad ei armasta
vanu tuttavaid sellistel puhkudel üles otsida, sest looduse ja kultuuri
ühistegevus tema organismis on loonud olukorra, kus uutel jahimaadel ta jahioda
palju krapsakamalt tegusid teeb. (See ongi minu meelest paljude moralistide
fiasko, et va loodus meis ei kannata, kui mees moraalil ennast stressida laseb
ja ainult ühe naise voodiveerel istub - ja väänab moralistile lõdva noku kaela.
Loodus on ju tore asi ja moraal ja kultuur ka - aga nad ei taha hästi kokku
sobida; hoopis mõrvavad teineteist kus vähegi saavad.) Tulin Kloogarannas
lõõtsutades ja higistades rongi peale ja avastasin, et mul on ainult viis
krooni. Kui ma kodust välja jooksin, siis naine küsis, kas mul rongiraha on?
Pilet Tallinna maksab 12 krooni. "Mul on nii kiire, et ma ei viitsi vaadata,"
ütlesin ma. Tegelikult ma olin kindel, et mul on taskus 12 krooni. Aga mul oli
ainult 5. Läksin rongi ja otsisin piletimüüjad üles: " Mul on ainult viis
krooni, aga ma pean Tallinna sõitma. Tööle minema. " "Sellisel kellaajal ei lähe
enam ükski õige inimene tööle." Oli keskpäevane aeg. "Aga ma polegi õige
inimene." Eks seda oli näha ka mu räpasest välimusest. Piletimüüjad, sellised
armsad vanaprouad, hakkasid muhelema: " Otsige siis taskust peenraha, kuue
krooni eest müüme me teile pensionäripileti. Viie krooni eest ei saa midagi,
sellist piletit ei olegi olemas. " Ma olen 39 aastane. Oleksin
pensionäripiletiga sõitnud küll, aga mul polnud peenraha. " Vaadake, ma panin
need püksid jalga, mille taskus pole peenraha. Peenraha jäi teiste pükste
taskusse. " "Miks te siis need püksid jalga panite, oi-oi-oi." "Naine andis."
"Aga raha naine ei andnud?" "Oleks andnud, kui ma oleks osanud küsida." " Hea
naise olete leidnud. Mis need mehed peavad tegema, kellele naine ka ei anna? "
"Jah, ega see õige naise leidmine pole lihtne töö," praalisin mina, "Mõni ei saa
seda terve elu jooksul selgeks, muudkui harjutab ja harjutab." Prouad muudkui
muhelesid, aga olid ka murelikud: " Keilast tulevad kontrollid kindlasti peale.
Nad sõitsid enne meiega koos Keilani. " "Mis nad siis teevad, need kontrollid?"
" Trahvi teevad. Teile. Ja meile ka. " " Ai-ai-ai. Kui suur see trahv on? " "
Viissada viiskümmend krooni. Ja kui teil dokumente kaasas pole. " " Mul on
dokumendid kaasas. Miks need trahvid nii suured peavad olema. Võiks ikka
inimlikud olla. " Rong pani uksed kinni. Ega piletimüüjaporuad mind välja polnud
tahtnud visatagi. Aga nüüd nad ohkasid. Olin justkui nende vastutusel. Sõitsin
siis Keilani, süda põksus valjusti nagu ikka ilma piletita sõites ja läksin
aralt Keilas maha. Kurat kontrolle ei paistnud küll kuskilt rongi ronimas.
Võtsin pangaautomaadist raha, ostsin õlut ja istusin perrooniserva järgmist
rongi ootama, õlu pihus. Tuli vene parm. Mõtelesin juba ette, kas annan talle
paar krooni. "Po russkii gavarish?" "Gavarju." "Dai tritsat sentov?" "Tritsat
sentov?" Selline summa ei mahtunud mulle kuidagi pähe. Kas kolmkümmend senti on
siis raha? Aga tuleb välja, et võib olla küll. " Da. Pohmelitsa nje hvatajet. "
Andsin kolmkümmend senti ja ta läks ja pööras ringi: "Dai boh tebje tshastje v
zhisni." Mul oli tunne, et ma olin temalt palju rohkem saanud kui tema minult.
Väga hea tunne. Kujuta ette, selline parm jalutab ringi ja jagab inimestele head
tunnet. Ma kohe tundsin, et soov tuli tal südamest. Võibola oli tal endal elus
õnne napilt olnud? Aga võibolla ka palju. ega siis parm ja prükkar ei pea
tingimata õnnetu olema. Ma isegi arvan, et nende hulgas võib olla õnnelikke
rohkem kui pankurite või - minugipärast copywriterite hulgas. Mina olen üks
selline copywriter, mõõdukalt õnnelik ja vahel pisut õnnetu. Ma olen elanud
vaeste varjupaigas - Liverpoolis - ja näinud, et hulguste hulgas on õnnelikke
selle küll. Me vajame rohkem kodutute varjupaiku ja supikööke ja võibolla isegi
kohti, kus soovijatele jagatakse tasuta viina ja narkootikume. See oleks
humaanne ja lõppkokkuvõttes meile kõigile turvalisem ja odavam. Shveitsis on
kohti, kus saab mitte ainult tasuta süstla, aga ka tasuta heroiini ja vaikse
koha, kus ennast süstida. Küllap nad on seal aru saanud, et nii on kõigile
odavam ja turvalisem. Ma ausalt öeldes ei usu, eriti, et seda tehakse suurest
inimsõbralikkusest narkarite vastu, pigem ikka selleks, et korralikul kodanikul
oleks turvalisem. Muide, mind hoiatati, et narkoturiste sinna ei lasta ligi,
vaid ainult oma jopesid, kelle augulised käsivarred juba tuttavad. Et Sauter, ei
õnnestu sul Shveitsi hiilida nina tasuta heroiini järele pikal. Hea küll -
tegelikult on mu huvi platoonilisemat laadi, ma pole kordagi heroiini pannud.
Mind pisut segab, et see on kuidagi illegaalne Eestis. Ma ei saa küll aru miks.
See on umbes nagu kristluse järgi on enesetapp kuritegu. Et olen omadega toss ja
tapan ennast ära ja siis pean tundma veel, et olen patune ja kurjategija. Issand
jumal, mina sellest küll aru ei saa. Sest ühiskonnas on palju inimesi, kes
eelistavad ühiskondlikku elu justkui kõrvalt vaadata - kunstnikud, kirjanikud,
prükkarid - kõrvalt vaadates paistab mõni asi justkui paremini. Alternatiiv
oleks need inimesed maha lasta. Seda me ei söanda. Siis me jälestame neid ja
tegelikult maksame nende elu ikkagi kinni. Äkki võiks neid armastada. Siis oleks
nendega ka lihtsam hakkama saada. Mulle tuleb millegipärast meelde, kuidas Ostap
Bender küsis kamraadilt, siis kui nad olid ennast maha müünud kui kunstnikud ja
pidid joonistama hiiglasliku plakati: "Ma küsin sult nagu kunstnik kunstnikult,
kas sa joonistada oskad?" Võibolla tuli see pähe sellepärast, et sõna
"kommunist" sisu on muutunud minu jaoks väga segaseks. Kust ta algselt pärit on,
Prantsusmaalt ja Pariisi Kommuunist või? Või inglise sõnast commune - ühine.
Samas tuleb mulle meelde, et inglise communion on see kui armulaual vitsutatakse
ühiselt kristuse ihu. (Ega kristlus ja kommunism teineteisest kaugel pole,
põhivahe on ehk selles, et kui sa kristlasena saad teiste vastu hea olles ja oma
laeivapalukest jagades, hiljem taevasse, siis kommunistina peaksid sa seda
tegema niisama heast peast. Seega kristlus arvestas kavalalt inimlikku
omakasuhuvi, aga kommunism on selle kogemata kahe silma vahel jätnud ja eks me
teame, mis mõlemast ajaloo käigus on saanud.) Üht tarka raamatut lahti lüües
saan ma kommunismile veel viis erinevat päritolu. See raamat seostab kommunismi
kõige enam inglaste valitud millenniumimõtleja Marxiga. Hea küll. Ega 17 aasta
kommunist Venemaalt ja hilisem kommunist Itaaliast või Kuubalt või Pariisi
kommunaar üksteisest eriti aru saada ei taha. Ei, nad võivad teienteisega ju
sõbralikult koos õlut juua, seni kuni saab koos kodanlust kiruda, aga kui jutt
läheb tulevikuvisioonidele, ideaalsele ühiskonnakorraldusele ja praktilistele
tegudele, siis hakkavad ilmselt mausrid paukuma. Kommunistid on kõige rohkem
kõrisid läbi lõiganud vist teistel kommunistidel. Seda muidugi humaansetel
eesmärkidel ja inimkonna hüvanguks. Kas mina olen olnud kommunist? Aga teie?
Mitte kunagi elus? Ma meenutan siinkohal hea töökaaslase Hendrik Toompere juttu,
et kui ta hommikul üles ärkab, siis ta on konservatiiv ja parempoolne või
rahulik liberaal, aga kui päev edeneb, võib ta kalduda üha enam vasemale ja kui
enne õhtut saab veel paar õlut ära joodud, on ta padukommunist valmis ja läheks
kohe rikaste vara (ma ei mäleta, kas iseenda oma ka) vaestele jagama. See
selleks. Eks meis kõigis ole igasuguseid hingesoppe, sopasemaid ja puhtamaid. Et
sutikegi mõista, kuidas kommunism seestpoolt vaadates võib paista otsisin üles
Koonderakonna sekretäri Jaak Alliku, kes on väga malbe ja inimsõbralik mees, aga
mul puuduvad andmed, kui siiras või mängurlik. Jaak Alliku, kes oli Eesti
Kommunistliku Partei Viljandi Rajoonikomitee sekretär ja kes täna ennast ilmselt
kommunistiks ei pea - ma ei tea, kas siis pidas). Ja kelle isa oli eluaegne
kommunist ja vana revolutsionäär Hendrik Allik, kes istus türmis erinevate
riikide reetmise eest. Kodanlikus Eestis 15 aastat ja Nõukogude Liidus 5 aastat
ja elas 88 aastaseks. Ja kes võttis naiseks kaasvõitleja (ja vangla kaasistuja)
Olga Lauristini, kui Olga mees Johannes Laurisitin, kellest tal sündis tütar
Marju, oli kas uppunud, või mis tõenäolisem, maha lastud. Keerulised lood.
Hendrik Allik, niipalju kui ma tema tekste olen lugenud, oli erakordselt
sümpaatne ja klaari jutuga mees - "aus mängur" võiks ta kohta öelda. Kes Kusi
autoriks sobiks kohe raudselt. Mis siis, et põletavalt punane. Koonderakonna
staap ei ole Smolnõi, aga siia pääsemiseks tuleb vajutada kellanuppu ja läbi
mikrofoni end esitleda. Ei tea, kas selleks on ka mingi põhjus, mõtisklen.
Istume koos Jaak Allikuga suure, nõupidamiste ümarlaua äärde ja räägime tema
isast, kes pandi istuma Nõukogude Eestis, kui Jaak Allik oli 9 aastane, 25+5
aastaks nagu to ajal kombeks (ja amnesteeriti viis aastat hiljem). Suure
teatrikogemusega Jaak Allik on väliselt väga rahulik, aga kui ta näpu vahel
tuleb ootamatult - prõksti - ta prillide klaas raamist välja, saan aru, et teema
puudutab teda vägagi. Jutuajamise jooksul heliseb paaril korral Jaak Alliku
telefon ja siis ta läheb alati teise tuppa rääkima. Konspiratiivsus on oluline.
Sauter: "Varasematest tekstidest tsiteerib Hendrik Allik (HA) kõige rohkem
piiblit ..." Jaak Allik: "Ega ta polnud usklik selle sõna tavatähenduses ..."
"No eks ta oli ikka ateist ..." " Ei, ta oli usklik, aga ei uskunud kristlust.
Aga tema ema oli Halliste kiriku koguduse vanem. Ja väga usklik kristlikus
mõttes. Ja kui aasta enne isa surma läks lahti Halliste kiriku taastamine, siis
saatis HA sinna ka oma annetuse. 47. aastal, kui vanaema suri, olid tal küll
ilmalikud matused, sest isa oli siis ENSV Ministrite Nõukogu esimehe asetäitja,
aga matustel viibis vaimulikus rüüs Halliste kirikuõpetja, kes pidas kõne. Need
olid ilmalikud matused kirikuõpetaja aktiivsel osavõtul. Viimastel aastatel
tellis HA raamatukogust välja koraani ja luges. " "Vene keeles siis?" " Küllap
jah. Kuigi ta oskas ka inglise, saksa ja prantsuse keelt. Eesti vanglas õppis
ära. Seal polnud suurt muud midagi teha. Aga vene vanglaski oli ta kõrvalkongis
Hiina viimane imperaator (nimi?) ja teisel pool Saksa kõrge luurejuht. " "Täna
räägitakse, et Lenin oli süfiliitik, terrorist ja mõrvar, aga mida Leninist
rääkis kodus HA, kes ütles, et Lenin polnud talle küll isiklik eeskuju, aga
Leninilt on tal alati õppida." " Ma ei mäleta, et me oleksime temaga kõnelenud
Leninist. Ma arvan ja usun, et ka HA arvas, et Lenin polnud süfiliitik,
terrorist ja mõrvar, aga oli poliitik. Loomulikult ta korraldustest ja vaadetest
lähtusid ka mõrvad. Maailmas on vähe riigijuhte, kellele sellist süüdistust ei
võiks esitada. " "Lenin oli lugupidamisväärne mees?" "Kahtlemata." "HA räägib,
et 17. aastal ei tahtnud eesti rahvas tegelikult kodanlikku Eestit, aga tahtis
sotsialismi ..." " See on terminite küsimus, need on hilisemad terminid. Mida
rahvas tegelikult tahtis, on huvitav teema. Ja mida tahtis see 16 aastane poiss,
kes astus siis Venemaa Sotsiaaldemokraatlikku Töölisparteisse? Võiks uurida. Aga
22. aasta valimistel said kommunistid ju 10% hääli ja 10 kohta Riigikogusse.
Partei, mis täna saaks 10% häältest oleks ju kõva tegija. " "Kui HA oleks täna
elus, mis parteimees ta oleks ja mis ta elust arvaks." " No, de jure oleks ta
muidugi Eesti Sotsiaaldemokratliku Töölispartei mees, kuhu täna kuulub ka minu
ema - sest nad ei ole harjunud parteisid vahetama. Aga ma arvan, et ta elaks
raskelt läbi seda, et lugupeetud Marju Lauristin on juba kaks korda Eesti
sotsiaaldemokraatia käkki keeranud. Praegu Eestis sotsiaaldemokraatia puudub,
sest Edgar ei julge. Ta kardab, et sõna "sotsialism" välja öelda on veel liiga
vara. Ja jumal temaga. " "Sotsiaaldemokraatia kõlab natuke nagu sotsialism ja on
nagu Zhiguli auto - eestlasele kohe väga vastukarva, kuigi Zhiguli, kui teda iga
päev remontida, kuhugi ikkagi sõidab." " Sellepärast meil sotsiaaldemokraatia
puudubki, et kõik liidrid Savisaarest kuni Marjuni arvavad, et selle sõnaga ei
saa sittagi ette võtta. Samal ajal kui Skandinaavias saab väga hästi - Soomest
Inglismaani on võimul sotsiaaldemokraadid. " " HA on justkui klaari jutuga aus
realist, aga ütleb ka et poliitika on kunst ja mäng. Räägib nagu vastuoluliselt.
" "Ma arvan poliitika kohta samamoodi kui tema ja arvatavasti sellepärast ma
polegi edukas poliitik." "Kas kodus Pätsust ka räägiti?" " Ma kuulsin kodus juba
ammu-ammu, et Konstantin Päts oli nõukogude luurega seotud. Mitte küll vene
spioon, kes Eesti maha müüs - kui 39. aastal oleks Pätsu asemel olnud keegi
teine, oleks kõik läinud täpselt samamoodi - HA pidas silmas seda, et Päts
informeeris nõukogude luuret sellest, mis toimus Euroopas. Kui Päts Euroopa
riigipeadega kohtus, informeeris ta ka Moskvat. See oli HA kindel teooria. Ja
Pätsil läks ju väga hästi. Pätsi EI arreteeritud EGA pandud vangilaagrisse (nagu
näiteks minu isa). Päts interneeriti ja ta oli üsna heal pidamisel. Ja aastal
53, see on fakt, saabus Eesti sotsiaalkindlustusminister Dimitri Kuzminile
Moskvast kiri: "Saadame teile Vene Föderatsiooni tähtsusega personaalpensionäri
Konstantin Pätsi pidamisele Eestis." Kuzmin oli rabatud ja uuris siis, mille
eest kodanik Konstantin Pätsile personaalpension oli määratud. Ja sai teada, et
personaalpension oli määratud 1905. aasta revolutsioonist aktiivse osavõtu eest
- mida ta tegelikult ka tegi. Päts saadeti Jämejala Psühhiaatriahaiglasse ja
Kuzmin hakkas kiiresti taotlema tema Venemaale tagasi viimist, sest nägi ette,
mis juhtuma hakkas. Inimesed hakkasid Jämejalas käima palverännakutel. Ja paari
kuu pärast viidi Päts sinna Kalininisse või Tveri tagasi ja seal ta suri. Ja
teine asi - Eesti kaitsepolitsei ja KGB vahel oli ju suurepärane koostöö - kõik
Eesti kommunistid, kes Venemaalt põranda alla Eestisse saadeti, arreteeriti
äärmiselt kiiresti ja teiselt poolt, väitis HA, et läänest tulnud luurajad, kes
saadeti läbi Eesti Venemaale, võeti seal ka ruttu kinni. " "Kuidas teie kodus
atmosfäär oli?" " Seda pulli meie kodus polnud - seda " double thinkingut " -
teiselt poolt ega ka mingeid poliittunde polnud. Aga isa vangist tulles käis
meil palju inimesi näpuga katsumas, et kas on ikka see mees. Ma mäletan Debora
Vaarandit, Jaan Krossi, Kaarel Irdi, Harald Habermanni - maja oli lahtine ja kui
vanad poliitikast rääkisid, ega lapsi ära ei aetud. Ja kakskümmend viimast
aastat kuulas ta igal õhtul venekeelsest BBC-st Goldbergi kommentaare, sealt
sain mina ka selle Goldbergi-haiguse külge. HA pensionipõlv nägi nii välja, et
ta kuulas muudkui Ameerika Häält, BBC-d ja ladus pasjanssi - need olid
põhitegevused. Ma ei usu, et pasjanss vanglast oli - seal mängiti küll leivast
viguritega malet, aga vaevalt, et neil kaardid olid. HA puhul pole põhiküssa 17.
aasta. Kui HA oli Mogri Märdi prototüübi Lopa Märdi karjapoiss kõrvaltalus, siis
see Märt oli öelnud: "Poiss, sina oma lõugade eest veel rauad saad." Ju tal
mingi klassiviha kurnajate vastu geneetiliselt sees oli. Probleem on ikka see,
miks ta 40. aastal reetis eesti rahva või läks venelastega koos ... Sellest
asjast sain mina aru 90-91, kui ma Riigikogu saalis istusin, kus tema oli
istunud nendesamade pinkide peal Riigikogu liikmena. Ja vaatan, mis toimub. Ees
istub Savisaar - peaminister. See oli aeg, kui me võitlesime aktiivselt
Savisaare vastu koos selliste meestega nagu Mart Laar, Kaido Kama, Hillar
Hallaste - see oli nn kelamlaste-enamlaste liit. Me nägime reaalselt
diktatuuriohtu. Sest ükskõik, mida Savisaar räägib või kus parteis ta on, talle
on tähtis isiklik võim. Isa oli 22 aastane poiss, kui ta valiti Riigikokku. Ja
ta võitles seal mingisuguse paksu Pätsiga. Minu kõrval, nüüd 90. aastal, olid
allakolmekümnesed Laar ja Kama. Asi läks väga teravaks. Kui me lossi tulime siis
rahvas rebis meid riietest ja karjus- me olime reeturid, julgesime võidelda
vabaduse lauliku Savisaarega. Ma mäletan, kuidas Andres Tarand Toompea fuajees
karjus: "Kuidas te julgete Savisaarega võidelda!" Teine samasugune oli Põldroos
- Rahvarinde mehed. Ja mõtlesin mina, et kui nüüd läheks nii, et Savisaar paneb
selle Laari ja Kama pokri ja nad istuvad 15 aastat nagu minu isa, kes läks kinni
24. aasta jaanuaris demokraatlikult valitud Riigikogu liikmena - ta mõisteti
eluks ajaks vangi - et mis siis saaks. Ma ei õigusta isa, ma räägin
psühholoogiliselt. Ma saan täiesti aru sellest vihast, et kui inimesed istuvad
15 elu parimat aastat vangis ja nad lõpuks välja lastakse, lähevad nad ükskõik
kelle kuradiga kokku, et Päts ja kompanii ära murda. Ja kui Savisaar oleks
sellesama Laari ja Kama 15 aastaks istuma pannud ja siis nad välja lasknud. Ja
ikka oleks olnud see Savisaare molu seal ees, oleks nad samuti läinud kelle
kuradiga - venelase, sakslase, ameeriklase, aafriklasega kokku, et talle ära
teha. Saad sa aru, mis ma räägin? Siis ma sain isast aru. Aga sa ei olegi
küsinud, mis ta usk siis ikkagi oli " "Mis ta usk siis ikkagi oli?" " Ma
mäletan, et Marju ka nurises ta kallal, et võitlesid, mis sa võitlesid, aga
vaata, mis sellest kõigest saanud on?! HA parreeris absoluutse
külmaverelisusega: " Vaata, mis toimud Prantsusmaal 60 aastat pärast 1789. aasta
revolutsiooni. Kaks korda taastati monarhia ja mis kuradi asjad kõik - ja mis
praegu on? " Ta uskus siiralt marksistlikku ajalookäsitlusse, et inimkond liigub
kollektivismi ja sotsialismi suunas, noh võrdsuse suunas ja rahvuserinevuste
kaotamise suunas. Kogu seda sitta ja sigadust, mis ümberringi toimus, selgitas
ta ajaloorataste kummalise käiguga ja tagasilöökidega. Et: " Ma olen võidelnud
õige asja eest, selle asja nimel on tehtud palju sigadusi, see ei tähenda
midagi, suund on õige. 300 aasta pärast oleme kohal. " Jaak Allik vaatab mulle
sügavalt silma: "Ja kes paneb praegu käe tulle, et tal õigus ei olnud?!" Jaak
Allik pugistab mõnuga naerda. Dramaatilise puändi mängis ta tõesti hästi välja.
Meil on Jaak Allikuga tekkinud tõeliselt druzhnõi atmosfäär. Istume nagu kaks
vana kommunisti punanurgas. " Vaata, mul seda usku küll päris ei ole, " võtab
Jaak Allik pisut tagasi, " Põhitõed on kommunismis õiged, hämmastavalt sarnased
varakristlusega. Asi, millel lahendust ei ole, on see, et inimene on nõus
töötama ainult isikliku kasumi nimel -ja nii kukub kogu see kommunismuse asi
kokku. Seal puudub asi, mis tegutsema paneb. HA oli suur realist ja pragmaatik,
aga kuskil teadvuses pidi tal ikka olema suur idealistlik või utoopiline auk. "
"On kiusatus öelda, et ta jäi oma noorpõlve ja vangipõlve kinni ..." " Eks ta
oli ikka tõsiusklik. Kogu elu ei võtnud ta mingeid hüvesid - ta oli ikkagi
minister ja peaminister, aga ega ei spekuleerinud kasukatega. Meie pere kasvas
tõelises kommunismi vaimus. Hea küll pühade ajal tõi valitsuse puhvetist
viinereid, mida poest siis ei saanud. Aga mitte rohkem. " Lõpuks võtan ma ette
ühe kirjakoha Ene Hioni raamatust HA üle: Vaino Väljas räägib oma kohtumisest
Hendrik Allikuga üsna enne HA surma: " Siis kadus huumorisäde vana Alliku
silmist. Ta esitas otse küsimuse oma poja Jaagu kohta: "Kas minu poisist tuleb
parteitöötaja?" Küsis seda, kuigi noor Allik on tuntud kui üks erksamaid ja
ettevõtlikumaid rajoonikomitee sekretäre! See näitab kui nõudlik oli Allik.
Nõudlik iseenda ja oma lihase poja vastu. " Jaak Allik: " Vaata, selle
jutuajamise kontekst on väga keeruline. Ja ma arvan, et mõiste "parteitöötaja"
võis olla Väljase ja HA jaoks mõnevõrra erineva tähendusega. Mina julgen väita -
nüüd ma solvan sellega väga Väljast - et "parteitöötaja" oli HA jaoks negatiivne
mõiste. Ja kui ta TÕESTI nii küsis - ma ei tahaks Väljase sõnu panna kahtluse
alla - siis, HA teadis, et partei oli lagunemas ja võis küsida seda Väljase
käest hirmuga. 1971, kui ma olin 25 ja lõpetasin ülikoooli, küsisin oma isa HA
käest: "Kuule, ma peaks nüüd midagi tegema - kas astuda parteisse või võtta
naine?" Ja isa ütles: "No kui sa kuidagi ei saa tegemata jätta, siis võta
naine." Jaak Allik naerab ja on selle meenutusega pagana rahul. Ma jään nüüd
kirjutades mõtlema, et mis ta siis tookord tegi. Kas kuulas oma isa, vana
kommunisti nõuannet? Ma jätan siin kõrvale selle, et olen abielus ja see seab ju
mingid inimlikud piirid, eks ole. Nii et arutlen esialgu puhtteoreetiliselt. Aga
samas, et sahvti lisada, räägin ka mõned tõestisündinud lood, mis kamraadidelt
minuni on jõudnud. Kui ajakirjandusest litsi- ja litsimajalugusid lugeda, aimub,
et enamasti käivad neis majades turistid. Eestlasi käib vähe. Kui just noored
poisid ajavad napsu võttes kuraasi üles ja teevad ühiskülastuse ja siis võib ka
juhtuda, et mõnel tekib suurest erutusest erektsioonihäire. Milles asi?
Pealiskaudselt järelemõtlemisel tundub, et asi võib olla laiskuses, ihnsuses või
arguses. Samas - igasugu eurosporti, mis tahab ka tihti raha, usinust ja
julgust, tehakse meil küll. Ja nüüd ma ütlen, et asi pole laiskuses, ihnsuses
või arguses vaid hoopis kultuuripuuduses jakompleksides. Litsimaju ei ole meie
kultuuris sees olnud. (Noh on kah, kui sajandialguse lehti lugeda, aga ikkagi
näpuotsaga.) Pole nii, et juba antiigist peale oleks vanim amet kogu aeg au sees
olnud. Meil on litsimaja ettenatult paha ja paheline ja kui sa sinna lähed oled
sa seda ise justkui ka ja sul tuleb sinnaminekuks ületada psühholoogiline tõrge.
(Narkotsipanekuga on näiteks asi millegipärast palju lihtsam - see on meie
talupojakultuurist nii kaugel, et me ei pea seda isegi paheks.) Ja veel üks asi.
Meil siin Eestis oli palju aastaid nii, et saksa aadlimees võis meie naisi
koinida ja me ei saanud sinna midagi teha. Eks sealt jäi miski okas südamesse.
Või noh, mis saksa, eks meid on teisedki keppimas käinud. Ja nüüd eesti mees ei
tea, kas tagasi teha või parem on seda sitta hingelist pärandust mitte rohkem
torkida - läheb teine haisema. Sest kui sa eesti litsi kepid, siis sa teed
sedasama mis saksa aadlimees või soome turist, (kelledest tahaks justkui üle
olla) ja kui sa vene litsi kepid, siis sa oled justkui samal pulgal, kus vene
vallutajast vägistaja. Eks Eesti litsimaja ole hoopis teine koht kui Jaapani või
Prantsuse litsimaja. Hea küll, saan seda öelda puhtteoreetiliselt. Räägin siis
ka midagi, mis ei ole ainult teoreetiline. Elasin Liverpoolis ligi kaks aastat
linnaosas, kus türukud ennast tänaval pakkusid. Ja ega Inglismaal polnud see asi
vabam või rohkem au sees kui Eestis (litsilöömine on seal ka seadusega
keelatud). Tüdrukud tänaval olid oma välimuse järgi selgesti ja kergesti
eristatavad. Nad olid vanemapoolsed ja koledad ja argliku ja tõrjutud olemisega.
Tihi maksis 20-25 naela ja äri läks neil vist päris hästi. Esialgu tegid nad
mulle ka kogu aeg pakkumisi ("Are you looking for business?") ja nad tegid seda
visalt üle aasta. Hiljem vahetasime lihtsalt tervitusi nagu ühekandi inimesed
ikka. Kamraad Juan aga, kes oli Tenerifelt ja ei saanud kepipakkumisest aru,
oleks neilt äärepealt peksa saanud. Juan õppis majandust ja vastas küsimusele:
"Are you looking for business?", aru saamata, millest jutt käib - "Yes, sure."
Hiljem oli tal raske selgeks teha, et ta ei taha litse mõnitada ja nende üle
nalja teha. Liverpooli litse võis tihti näha tänavanurgal politseinikega juttu
puhumas. Eks neil olid oma diilid. Politsei hoidis neid mingitpidi ohjas ja
võibolla sai litsidelt mingit infot näiteks narkodiilerite kohta. Seega ka
Inglismaal oli asi illegaalne ja mehed lähenesid litsidele erilise bravuuriga ja
litsid olid häbelikud. See on kuidagi nukker. Ei mingit vabadust ja elurõõmu,
mis kepiga võiks kaasas käia. Ma usun, et maailmas on kohti, kus litsimaja
töötajad ja külalsed tunnevad end rõõmsalt ja vabalt. Võibolla on õige koht
Ladina-Ameerika või mõned Lõunamere saared. Samas, ega litsimaja pole ju
etteantult niisugune või naasugune. On räpaseid ja ilusaid raamatuid ja kinosid
ja spordisaale ja küllap on ka litsimaju. Ma mäletan, Ingmar Bergaman räägib
mälestusteraamatus ühest oma helitehnikust, malbest ja soliidsest mehest, kes
käis palju aastaid kord nädalas litsimajas ühe ja sellesama litsi juures. Aga
läheme nüüd teoreetilise loba juurest eesti meeste praktilise käitumise juurde.
Mul on mõned lood, erinevad lood, aga neist tul.eb välja üks ja seesama
käitumismudel. Me oleme kiimalised kiibitsejad, kellel on normaalne himu, aga on
ka psüühiline tõrge. Järgnevad lood on konkreetsete meeste, Eesti
kultuuriinimeste poolt räägitud, aga ma pole edasirääkimiseks luba küsinud,
seega ei ütle ma inimeste nimesid, aga kasutan fiktiivseid nimetähti (et
rääkijad omavahel segi ei läheks). Niisiis teatri- ja kirjandusinimestega
üheskoos napsu võttes ja elust lugusid rääkides, tegin etteapaneku, et igaüks
räägiks oma isikliku loo litsimajakülastusest. Ma arvasin, et kellelgi pole
suurt midagi rääkida. Ja minu üllatuseks tuli välja, et igaühel oli oma lugu. AA
läks napsuvõtujalutuskäigul koos oma töökaaslasega (kes on mitteesti päritolu)
Lilysse. Et peab ikka ära proovima ja põnev ju, et kuidas asjad käivad. No see
mitteesti päritolu mees ei mõelnud pikalt. Napsas tüdruku ja läks asja ajama. AA
ei tahtnud. Ta jäi istuma ja kohvi jooma. Talle käidi pinda. Et mis sa, poiss
ikka põed - tegelikult sa ju tahad, oleme sinusuguseid siin näinud küll ja küll,
võta tüdruk ja käi ära. Aga AA tundis, et vaat, ükski tüdruk kohe ei meeldi ka.
Ja keerutas ja keerutas. Temaga tehti ikka ja uuesti juttu. Lõpuks ütles ta, et
armsad inimesed, mina olen hoopis selle inimese armuke, kes praegu teie
tüdrukuga koos sedasamust teeb, olen homoseksuaal ja praegu armukade ja jumalast
endast väljas. AA on on hea näitleja ja tal õnnestus litsimaja personal ära
veenda ja ta jäeti edasi rahus kohvi jooma. BB oli juba paar aastat tagasi koos
Sõpradega Saaremaal aega veetmas. Öösel otsustati kutsuda litsid. Taksojuhilt
sai teada õiged numbrid. Siis aga selgus, et üks tüdruk tahab saada 500 krooni
korra pealt. Poisid lugesid rahad üle ja arvutasid, kui palju kulub tüdrukute
peale ja kui palju on veel vaja jookide jaoks. Ja otsustasid - nu nahui - liiga
kallis lõbu - ja jätsid tüdrukud tellimata. CC libastus Tallinnas Vabaduse
platsil ja kukkus porilompi. Mantel kõik sopane. Kõige lähem koht oli Lily. Läks
siis ja haris Lily kempsus mantli puhtaks. Tüdruid pakuti, aga ta ei teinud
välja. DD töötas raadios. Neil oli ärgas ja eesrindlik raadiojaam ja otsustati
teha litsidega kohtumisest otsesaade. Türukud tulid stuudiosse ja võtsid peed
paljaks. Kommentaarid läksid otse eetrisse. Siis tuli aga stuudiosse järgmise
saate esineja - ühe spordiala liidu esimees. Vaatas klaasi tagant stuudios
toimuvat ja ei osanud ära imestada. DD ise seal stuudios tüdrukutega keppi ei
teinud (kuigi seda oleks saanud tasuta), aga hiljem mindi koos tüdrukutega edasi
aega veetma ja siis ta tegi küll. 

Uurimistöö ajendid ja uudsus Sissetulekute ebavõrdsus on problemaatika, mille
vastu teaduskirjanduses ilmnenud huvi on eri aegadel olnud erinev. Viimasel
paaril aastakümnel on aga tähelepanu ebavõrdsusega seotud küsimustele järjest
suurenenud. Sellest annab tunnistust ka jõudsalt kasvanud vastava ala
teadusartiklite hulk. Paljud artiklitest on siiski vaid peamiselt kirjeldava
iseloomuga, mis esialgu võis probleemi paremaks teadvustamiseks olla ka vajalik.
Samuti on palju arutletud sissetulekute ebavõrdsuse mõõtmise võimaluste üle ja
välja on töötatud hulk erinevaid näitajaid, millest enam tuntud on Gini
koefitsient. Loogiliselt järgmiseks sammuks on sissetulekute ebavõrdsuse ning
teiste majandusalaste ja sotsiaalsete nähtuste omavaheliste seoste uurimine.
Sõltuvalt põhjusliku seose suunast võib sellealased uurimistööd jaotada kaheks:
tööd, kus tähelepanu all on sissetulekute ebavõrdsuse erinevad mõjurid ja nende
mõju iseloom, ning tööd, kus uuritakse sissetulekute ebavõrdsuse ja selle
muutuste mõju teistele nähtustele. Käesolev töö keskendub sissetulekute
ebavõrdsuse mõjurite uurimisele. Kui uurida sissetulekute ebavõrdsuse võimalikke
mõjureid käsitlevat laiaulatuslikku kirjandust, siis selgub, et pole võimalik
leida ja autorile teadaolevalt pole ka loodud kompleksset kõiki mõjureid
hõlmavat teooriat sissetulekute ebavõrdsuse taseme kujunemise kohta. Sellise
teooria puudumisele on viidanud ka näiteks Ahluwalia (1974) ja Gagliani (1987).
Enamus uurimustest keskenduvad ühele või mõnele neist mõjuritest. On ka töid,
kus korraga on vaatluse alla võetud enam tegureid (küllaltki palju erinevaid
mõjureid on oma töödes kaasanud Nielsen, 1994; Gustafsson ja Johansson, 1997;
Nielsen ja Alderson, 1997; Xu ja Zou, 2000; Clarke, Xu ja Zou, 2003), kuid ei
saa öelda, et need tööd hõlmaksid kõiki tegureid, mis on oletatavate
sissetulekute ebavõrdsuse mõjuritena kirjanduses käsitlust leidnud. Selline
vähestele teguritele keskenduv käsitlusviis võimaldab küll põhjalikumalt
arutleda võimalike mõjumehhanismide üle, kuid on kahtlane, kas sel viisil saadud
empiirilise analüüsi tulemused ikka peegeldavad reaalsust parimal võimalikul
viisil. Nimelt sisaldab kahe nähtuse vaheline seos paratamatult lisaks
põhjuslikule seosele ka mittepõhjuslikku seost, mis võib tuleneda näiteks
kolmandatest teguritest, mis mõlemat vaatlusalust tegurit mõjutavad. Kui
empiiriline analüüs ainult neid kahte nähtust hõlmabki, siis on raske kindlaks
teha, milline osa ilmnenud seosest on põhjuslik ja milline mitte. Nii näiteks ei
saa joonisel kujutatud juhul teise teguri analüüsist välja jätmisel kindlaks
teha, millise osa esimese teguri ja sissetulekute ebavõrdsuse seosest moodustab
põhjuslik seos ning millise osa ühisest põhjusest ehk teisest tegurist tulenev
mittepõhjuslik seos. Sama loogika kehtib ka siis, kui analüüsi on hõlmatud enam
tegureid. Kui analüüsist on mõned tegurid välja jäänud, ei pruugi saadud
tulemused peegeldada tegelikkust juhul, kui need välja jäänud tegurid mõjutavad
nii sissetulekute ebavõrdsust kui ka analüüsi kaasatud tegureid. Seega tuleb
sissetulekute ebavõrdsuse mõjurite analüüsi kaasata nii palju oletatavaid
tegureid, kui andmete kättesaadavus vähegi võimaldab. Seda käesolevas töös
tehaksegi. Ka autori varasemates sissetulekute ebavõrdsuse mõjureid
analüüsivates töödes on püütud hõlmata võimalikult palju erinevaid tegureid
(Kaasa, 2002a, 2002b, 2003). Joonis. Kahte tegurit sisaldav fragment
sissetulekute ebavõrdsuse mõjurite süsteemist Sissetulekute ebavõrdsuse mõjurite
uurimiseks võib kasutada mitmeid meetodeid. Üks võimalus on ebavõrdsuse näitaja
dekomponeerimine ehk kogu sissetulekute jaotust kirjeldava näitaja jaotamine
osadeks mingi tunnuse alusel eristades selle tunnuse alusel moodustatud gruppide
sisest ja gruppide vahelist ebavõrdsust (vt. näiteks Drescher, 1999). Selle
meetodi puuduseks on see, et sellise lähenemise korral on keeruline võtta
korraga arvesse mitmeid mõjureid ning pole võimalik arvestada nende mõjurite
omavahelisi mõjusid (vt. näiteks Bishop, Formby ja Smith, 1997). Lisaks sellele
tugineb dekomponeerimine mikroandmetel (üksikisikute tasand) ja seetõttu tuleks
enne üldistuste tegemist eraldi analüüsida eri riikide andmeid. Sel viisil aga
pole võimalik uurida üldisemate tegurite, näiteks inflatsiooni, majanduse
struktuuri arengu, valitsussektori suuruse jms., mõju sissetulekute
ebavõrdsusele. Viimasel ajal on tulenevalt vajadusest töötada välja
majanduspoliitilisi meetmeid ebavõrdsuse vähendamiseks, ebavõrdsust ja selle
mõjureid käsitlevates uurimustes enam levinud makroökonoomiline (ühiskonna
tasand) käsitlusviis (Blejer ja Guerrero, 1990). Blejer ja Guerrero on isegi
väitnud, et kuna majanduspoliitiliste meetmete ja ebavõrdsuse seostamine
teoorias on seni olnud nõrk, siis üheks võimalikuks alternatiiviks on läheneda
probleemile empiiriliselt. Siiski peab ka sellisel juhul empiiriline analüüs
tuginema teoreetilistel oletustel ja varasemate uurimuste tulemustel. Enamus
seniavaldatud uurimusi on sissetulekute ebavõrdsuse mõjurite mõju välja
selgitamiseks kasutanud regressioonanalüüsi. Ka autor on oma varasemates
sissetulekute ebavõrdsuse mõjureid analüüsivates töödes kasutanud muuhulgas
regressioonanalüüsi (Kaasa, 2002a, 2002b, 2003). Regressioonanalüüs aga ei võta
arvesse asjaolu, et mõjurid võivad olla ka omavahel põhjuslikus seoses.
Sissetulekute ebavõrdsuse mõjurite puhul see aga just nii on. Sellise kompleksse
seoste süsteemi korral sobib empiirilise analüüsi teostamiseks
sotsiaalteadusalastes uurimistöödes juba laiemalt kasutuses olev struktuurne
modelleerimine. Käesolevas töös ongi sissetulekute ebavõrdsuse mõjurite
uurimisel uudse lähenemisena kasutatud struktuurset modelleerimist, mis
võimaldab iga mõjuri ja sissetulekute ebavõrdsuse vahelisest seosest eristada
põhjusliku seose, mis omakorda jaotub selle mõjuri otseseks ja kaudseks mõjuks
sissetulekute ebavõrdsusele. Käesolevas töös analüüsitakse sissetulekute
ebavõrdsuse mõjureid 87 riigi andmetel. Lisaks sellele on aga autor struktuurset
modelleerimist kasutanud ka analüüsimaks sissetulekute ebavõrdsuse mõjureid
Eestis regionaalsel tasandil (Kaasa, 2004). Töö uudsuse osas saab välja tuua
peamiselt kaks aspekti. Esimene tuleneb eespoolkirjeldatud probleemidest
sissetulekute ebavõrdsuse kujunemise käsitlemisel ning on seotud lähenemisega
sissetulekute ebavõrdsuse ja selle mõjurite keeruka omavaheliste mõjude süsteemi
kui majandusteoreetilise probleemi empiirilise uurimisega. Eespoolkirjeldatud
põhjustel on analüüsi kaasatud võimalikult palju mõjureid. Et võtta arvesse
kõigi nende mõjurite võimalikke omavahelisi mõjusid, ongi kasutatud struktuurset
modelleerimist. Uudsuse teine aspekt tuleneb sellest, et struktuurne
modelleerimine on küllaltki uudne metoodika ja kuigi metoodika põhimõtted on
välja kujunenud, ei ole paljudele analüüsi käigus tekkida võivatele
probleemidele siiski üheseid lahendusi leitud. Nii näiteks ei ole tähelepanu
pööratud mõjukoefitsientide arvutamise metoodikale mittelineaarseid mõjusid
sisaldavates mudelites. Seepärast on käesolevas töös välja pakutud lahendus
mittelineaarsete mõjude arvestamiseks otseste ja kaudsete mõjude leidmisel
keerukamates mudelites nii, et otsene mõju sisaldaks ka mittelineaarset
komponenti ja viimane oleks välja arvatud kaudsest mõjust. Samuti ei ole
struktuurse modelleerimise tulemuste analüüsi võimalused veel ammendunud.
Käesolevas töös on uudseks lähenemiseks analüüsitulemuste graafiline esitamine
nii, et vastavate arvutuste abil tuuakse eraldi välja iga teguri mõju
sissetulekute ebavõrdsusele ceteris paribus ehk põhjuslik seos ja võrreldakse
seda koguseost kirjeldava vaatluste pilvega. Viimane ongi varasemates uurimustes
nii mõnigi kord kippunud olema just põhjusliku seose kohta järelduste tegemise
allikaks, kuigi väljendab lisaks põhjuslikule ka mittepõhjuslikku seost. Vähe on
seni tähelepanu pööratud struktuurse modelleerimise taga olevale matemaatilisele
mudelile ja matemaatilistele võtetele, mis tegelikult ongi kogu metoodika
aluseks. Käeolevas töös tuuakse ära ka struktuurse modelleerimise aluseks olev
matemaatiline mudel ja osatuletiste kontseptsiooni kasutavad võtted, mida
autorile teadaolevalt ei ole seni tehtud. Lõpuks tasub lisaks neile kahele
peamisele uudsuse aspektile ära märkida ka analüüsis kasutatud uudseid tuletatud
näitajaid majanduse struktuuri arengu ja hariduse ebavõrdsuse kirjeldamiseks.
Hariduse ebavõrdsuse näitaja leidmiseks on kasutatud ligikaudset Gini
koefitsiendi arvutamise meetodit. Viimane tugineb autori varasemas töös (Parman,
1999; Kaasa, 1999) tervishoiukulutuste ebavõrdsuse hindamiseks välja pakutud ja
kasutatud meetodil, mida on käesolevas töös täiendatud. Muuhulgas on vajalikud
puuduvad algnäitajad leitud regressioonanalüüsi abil teades vaid elanike
keskmist kooliaastate arvu ja erineva haridustasemega elanike osakaalusid kogu
elanikkonnast. Töö eesmärk ja uurimisülesanded Töö eesmärk on näidata, et
sissetulekute ebavõrdsuse mõjurite uurimiseks on otstarbekas kasutada
struktuurset modelleerimist, ja selgitada sel viisil välja kirjanduses
käsitletud oletatavate mõjurite kogumõju sissetulekute ebavõrdsusele ceteris
paribus. Eesmärgi saavutamiseks on püstitatud järgmised uurimisülesanded: · Anda
ülevaade erinevates uurimustes sissetulekute ebavõrdsuse mõjuritena vaadeldud
teguritest, peamistest oletustest nende mõju osas sissetulekute ebavõrdsusele ja
senistest uurimistulemustest. · Anda kirjanduse põhjal ülevaade erinevate
sissetulekute ebavõrdsuse mõjurite omavahelistest mõjudest, mis moodustavad
nende mõjurite poolt sissetulekute ebavõrdsusele avaldatava kaudse mõju. ·
Pakkuda välja kirjeldatud mõjude süsteemi kõige paremini analüüsida võimaldavad
matemaatiline mudel ja matemaatilised võtted. · Anda ülevaade sellise mudeli
empiiriliseks hindamiseks sobiva struktuurse modelleerimise põhimõtetest,
tugevatest külgedest ja võimalikest probleemidest ning pakkuda nendele
probleemidele lahendusi. · Valida kasutada olevaid andmeid ja käesolevaid
tingimusi arvestades edasiseks analüüsiks sobivaimad näitajad ja vaatlused ning
luua vajadusel sissetulekute ebavõrdsuse mõjureid kirjeldavad tuletatud
näitajad. · Hinnata varasematel uurimustel tuginevatele oletustele vastav mudel
struktuurse modelleerimise võtete abil, lisades mudelisse järkjärgult muutujaid
vastavalt nende oletatavale olulisusele ja andmete usaldusväärsusele. ·
Selgitada välja kõigi mõjurite kogu-, otsene ja kaudne mõju sissetulekute
ebavõrdsusele ning analüüsida põhjusliku ja mittepõhjusliku seose vahekorda
mõjurite ja sissetulekute ebavõrdsuse vahel. · Tuua välja sarnasused ja
erinevused võrreldes varasemate tööde tulemustega ning analüüsida
majanduspoliitilisi võimalusi sissetulekute ebavõrdsuse soovitud suunas
mõjutamiseks erinevate mõjurite kujundamise abil. Töö struktuur Töö koosneb
kolmest osast. Esimene osa annab ülevaate senisest kirjandusest kõnealuses
valdkonnas. Lühidalt käsitletakse sissetulekute ebavõrdsuse olemust, selle
uurimise ajendeid ja aktiivsust erinevatel aegadel ning põhjusi, miks
sissetulekute ebavõrdsust püütakse vähendada. On ju vajadus ebavõrdsust
majanduspoliitiliste meetmetega mõjutada peamine ajend uurimaks sissetulekute
ebavõrdsuse mõjureid ja nende mõju iseloomu. Seejärel antakse pikem ülevaade
sissetulekute ebavõrdsuse ja selle mõjurite omavahelistest oletatavatest
mõjudest. Et sissetulekute ebavõrdsuse mõjureid käsitlevate uurimistööde hulk on
suur ja viimastel aastatel olulist täiendust leidnud, siis ei pretendeeri
kirjanduse ülevaade erinevate uurimuste kõikehõlmavale loetelule. Esmalt tuuakse
viide gruppi jaotatuna ära kõik eri töödes analüüsitud sissetulekute ebavõrdsuse
mõjurid. Sealjuures on käsitletud võimalikke mõju avaldumise mehhanisme ning
antud ka ülevaade varasemate uurimistööde tulemustest mõju iseloomu ja tugevuse
kohta. Samuti on võimaluse korral ära toodud nende tegurite kirjeldamiseks
varasemates uurimustes kasutatud erinevad näitajad. Erinevad mõjurid ja nende
oletatavad mõjud on koondatud ka vastavasse kokkuvõttesse. Seejärel on eraldi
vaadeldud sissetulekute ebavõrdsuse mõjurite võimalikke omavahelisi põhjuslikke
seoseid, tuues samuti ära peamised oletused mõjumehhanismide kohta ning
varasemates töödes saadud empiirilised tulemused. Lõpuks on ülevaatlikkuse
huvides graafiliselt esitatud ka teguritevaheliste mõjude süsteem tervikuna. Töö
teine osa annab ülevaate kasutatavast metoodikast ja andmetest. Et struktuurne
modelleerimine on majandusteadlaste hulgas nii Eestis kui ka isegi kogu maailmas
küllaltki uus, siis on käesolevas töös metoodika tutvustamisele pühendatud enam
ruumi, kui seda oleks vajanud juba tavapäraseks saanud regressioonanalüüs.
Esmalt on autoripoolse panusena käsitletud struktuurse modelleerimise
matemaatilisi aluseid, sealhulgas osatuletiste kontseptsioonile toetuvaid
analüüsivõtteid. Seejärel on kirjeldatud struktuurse modelleerimise olemust ja
põhimõtteid. Toodud on ka põhjused, miks peaks struktuurne modelleerimine olema
keerukama mõjude süsteemi puhul eelistatud regressioonanalüüsile. Andmaks
ülevaate metoodika põhiideest on tutvustatud muutujate vaheliste seoste
dekomponeerimise põhimõtteid ja selleks kasutada olevaid arvutuslikke võimalusi.
Seejärel on käsitletud võimalusi modelleerida otseselt mittemõõdetavaid nähtusi
ja mittelineaarseid mõjusid, seejuures on autori poolt välja pakutud võimalus
mittelineaarsete mõjude modelleerimiseks nii, et neid sisaldavate otseste ja
kaudsete mõjude hindamine oleks korrektne. Lõpuks on arvestades käesoleva
uurimistöö spetsiifikat antud ülevaade mudeli parameetrite ja mudeli sobivuse
hindamise meetoditest ja kriteeriumidest, samuti erinevate struktuurse
modelleerimise strateegiate positiivsetest ja negatiivsetest külgedest.
Tutvustatud on ka käesoleva töö problemaatika seisukohast huvipakkuvat
metoodikat analüüsitulemuste esitamiseks toomaks graafiliselt välja iga teguri
mõju huvipakkuvale nähtusele ceteris paribus. Järgnevalt on tutvustatud
käesolevas töös kasutatava andmekogumi kujunemist ja kaalutlusi andmete valikul.
Kirjeldatud on kasutada olevaid sissetulekute ebavõrdsust ja selle mõjureid
kirjeldavaid näitajaid ning valimi kujunemisel tehtud valikuid. Majanduse
struktuuri ja hariduse ebavõrdsuse jaoks on välja töötatud neid nähtusi
kirjeldavad tuletatud näitajad. Põhjalikumalt on tutvustatud hariduse
ebavõrdsuse näitaja leidmiseks kasutatud metoodikat. Lõpuks antakse ülevaade
kujunenud andmekogumi iseloomust, representatiivsusest, puudustest ja puuduste
vähendamiseks tehtud korrektiividest. Töö kolmas osa tutvustab teostatud
analüüsi ja selle tulemusi. Et kõigi kirjanduses käsitletud sissetulekute
ebavõrdsuse tegurite kohta ei õnnestunud saada andmeid, siis on esmalt
tutvustatud mõjude süsteemi, mida on käesolevas töös võimalik empiiriliselt
kontrollida. Seejärel on teostatud esmane analüüs selleks, et teha valik mõnede
nähtuste kirjeldamiseks kasutada olevate alternatiivsete kirjeldamisvõimaluste
vahel. Et rahaliselt mõõdetavate näitajate puhul ei olnud võimalik üht võimalust
eelistada teisele, siis on edaspidi võrdluseks kasutatud paralleelselt mõlemat
varianti, et teha alles seejärel järeldused selle kohta, kumma võimaluse
kasutamine on enam põhjendatud. Mudeli analüüsimisel on kasutatud kolmeetapilist
lähenemist lisades muutujaid mudelisse vastavalt nende oletatavale olulisusele
ja andmete usaldusväärsusele. Mudeli analüüsi käigus on muuhulgas tähelepanu
pööratud ka tegurite omavahelisi mõjusid kirjeldavatele tulemustele. Analüüsitud
on ka võimalikke muutusi tulemustes pärast mudelite taandamist statistiliselt
ebaoluliste mõjude kustutamise teel. Eraldi on käsitlemist leidnud erinevate
mõjurite ja sissetulekute ebavõrdsuse vaheliste seoste koostis: põhjusliku ja
mittepõhjusliku seose vahekord, põhjusliku seose jagunemine otseseks ja kaudseks
mõjuks, samuti mudelipõhise seose ja andmepõhise seose erinevused. Lõpuks on
välja toodud kõigi analüüsitud mõjurite kogumõju sissetulekute ebavõrdsusele
ceteris paribus ka graafiliselt ning võrreldud seda andmepõhist koguseost
kirjeldava vaatluste pilvega. Analüüsitud on saadud tulemuste sarnasusi ja
erinevusi võrreldes varasemate uurimuste tulemustega. Selleks on käesoleva
uurimuse tulemused esitatud kokkuvõtlikult võrdluses varasemate uurimuste
tulemustega. Erinevuste korral on välja pakutud võimalikud selgitused
varasematele tulemustele arvestades struktuurse modelleerimise abil selgunud
seose koostist. Samuti on vaadeldud võimalusi majanduspoliitiliste meetmetega
analüüsitud mõjurite abil sissetulekute ebavõrdsust mõjutada. Tänud Autor tänab
oma akadeemilist ema ja juhendajat, dotsent Helje Kaldaru, kes nõu ja toetusega
alati olemas oli. Tänu kuulub ka kõigile kolleegidele, kelle märkused tööd
paremaks muuta aitasid. Samuti tänab autor oma abikaasat, kelle kannatlikkus töö
koostamise ajal oli imetlusväärne. 1. 1. Sissetulekute ebavõrdsus
majandusteadusliku probleemina 1.1.1. Sissetulekute ebavõrdsuse olemus ja selle
käsitlemine teaduskirjanduses Riigi rikkuse ja riigi elanike keskmise tulutaseme
suurendamine on läbi aegade olnud üks olulisemaid majanduspoliitilisi eesmärke.
Siiski ei saa keskmine tulutase olla ainus ühiskonnaliikmete heaolu kirjeldav
näitaja. Elanikkonna keskmise tulutaseme kõrval ei ole sugugi vähemtähtis tulude
jaotumine ühiskonnaliikmete vahel. Majanduse kogutulu ei jaotu ühiskonnaliikmete
vahel võrdselt: sissetulekute jaotus on alati rohkem või vähem ebavõrdne. Mida
suuremad on erinevused ühiskonnaliikmete sissetulekutes, seda suurem on
sissetulekute ebavõrdsus. Kui riigis on küll suhteliselt kõrgem keskmine
tulutase, kuid tulujaotus on äärmiselt ebaühtlane, siis on vaesem osa
ühiskonnast isegi halvemas seisus kui suhteliselt väiksema keskmise tulutaseme,
kuid ühtlasema tulujaotusega riigis. Seepärast peakski tulutaseme tõstmise
kõrval samavõrd oluline eesmärk olema ka tulujaotuse ühtlustamine. Täiesti
võrdset sissetulekute jaotust ei esine kunagi. Teatav sissetulekute ebavõrdsus
on paratamatu, kuna eri inimeste soovid ja eelistused on erinevad. Samade
võimetega inimeste sissetulekud võivad erineda näiteks seetõttu, et nende
vajadused on erinevad ning nende vajaduste rahuldamiseks vajalik sissetulek on
samuti erinev. Samuti hindavad inimesed erinevalt vaba aega. Seepärast on
loomulik, et vaba aega kõrgemalt hindavate inimeste sissetulek on väiksem kui
rohkem töötada soovivatel ja suurema tööpanusega inimestel. Eelistustest
tulenevaid erinevusi sissetulekutes tuleks pidada isikuvabaduse ja ühiskonna
mitmepalgelisuse väljenduseks (Atkinson ja Borguignon, 2000, lk. 47). Sellised
erinevused on paratamatud ja põhjustavad ühe osa sissetulekute ebavõrdsusest,
mida võib nimetada sissetulekute loomulikuks ebavõrdsuseks analoogiliselt
loomuliku tööpuuduse mõistega. Kui sissetulekute erinevused tuleneksidki ainult
vaba aja ja tarbimise vaheliste eelistuste erinevustest, siis eksisteerikski
ainult loomulik ebavõrdsus. Tegelikkuses on lisaks eelistustele erinevad ka
inimeste võimed ning võimalused oma võimeid arendada ja sissetuleku teenimiseks
kasutada. Ebavõrdsust viimatimainitud põhjustel peetakse vähem soovitavaks ja
see ei kuulu sissetulekute loomuliku ebavõrdsuse alla. Sissetulekute loomuliku
ebavõrdsuse taseme määratlemine ei ole käesoleva töö eesmärgiks. Küll aga võib
arvata, et parasjagu eksisteeriv sissetulekute ebavõrdsus ühiskonnas on alati
suurem loomulikust sissetulekute ebavõrdsusest, ükskõik milline see ka poleks.
Lisaks loomulikule sissetulekute ebavõrdsusele saab rääkida ka ühiskonna poolt
aktsepteeritud ebavõrdsuse tasemest. See tase sõltub riigi ajaloolisest ja
kultuurilisest taustast, aga ka mediaanvalija tõekspidamistest ja sissetulekust.
Ka ühiskonna poolt aktsepteeritav ebavõrdsuse tase pole täpselt määratletav,
kuid enamasti peetakse parasjagu eksisteerivat sissetulekute ebavõrdsust ka
aktsepteeritud tasemest kõrgemaks. Huvi ja tähelepanu ebavõrdsuse kui
majanduspoliitilise probleemi vastu on olnud eri aegadel erinev. Kanburi (2000)
kohaselt võib vastava ala uurimistöö jaotada järgmistesse ajaperioodidesse.
Pärast Teist maailmasõda oli majandusteaduslikus uurimistöös rõhuasetus mitte
niivõrd ebavõrdsuse problemaatikal kuivõrd pigem kiire majanduskasvu ja tööstuse
arengu tagamisel, kuna seda peeti parimaks võimaluseks vaesuse vähendamisel.
Suurem tähelepanu ebavõrdsusega seotud küsimustele sai alguse Kuznetsi (1955)
sissetulekute ebavõrdsust ja majanduskasvu seostavast tööst. Huvi tulujaotuse
küsimuste vastu kulmineerus 1960-ndatest kuni 1970-ndate keskpaigani. Selgus, et
ainuüksi majanduskasvust ei piisa vaesuse vähendamiseks, kuna kasvav rikkus
jaotub ühiskonnaliikmete vahel ebaühtlaselt (Kanbur, 2000). Sissetulekute
ebavõrdsus ja ka vaesus võib seega majanduskasvu tagajärjel hoopis süveneda. Sel
ajal pooldati aktiivset majanduspoliitilist sekkumist ebavõrdsuse vähendamiseks.
Seejärel aga jäi ebavõrdsuse problemaatika tagaplaanile. Levis ka mõtteviis, et
sobivate majanduspoliitiliste meetmete korral ei pruugi ühtlasem tulujaotus ja
majanduskasv olla üksteist välistavad eesmärgid. Seejuures oli üheks argumendiks
ka Ida-Aasia riikide arengus toimunu: vastupidiselt ootustele saavutati neis
riikides suhteliselt võrdse sissetulekute jaotuse juures kiire majanduskasv ja
sellega ei kaasnenud sissetulekute ebavõrdsuse suurenemine (Kanbur, 2000).
Tähelepanu tulujaotusele ja selle ebavõrdsusele hakkas uuesti suurenema
1980-ndate keskpaigas, kuna paljud uurimused näitasid üldist sissetulekute
ebavõrdsuse suurenemist kogu maailmas. Sellele lisandus veel 1990-ndatel
ilmnenud kiire sissetulekute ebavõrdsuse suurenemine siirderiikides. Nimetatud
empiiriline kogemus sundis teadlasi uuesti kahtlema majanduskasvu ja samaaegse
ebavõrdsuse vähendamise võimalikkuses. Viimastel aastatel on ebavõrdsuse alane
kirjandus oluliselt täienenud. Käsitletud on nii sissetulekute ebavõrdsuse mõju
majanduse arengule kui ka sissetulekute ebavõrdsust mõjutavaid tegureid.
Järgnevalt ongi antud põgus ülevaade sissetulekute ebavõrdsuse mõjust majanduse
arengule selgitamaks huvi ebavõrdsuse mõjutamise vastu, et seejärel keskenduda
sissetulekute ebavõrdsust mõjutavatele teguritele. 1.1.2.. Sissetulekute
ebavõrdsuse mõju majandusele On hulk põhjusi, miks peetakse teatavast
kokkuleppelisest või loomulikust ebavõrdsusest suuremat sissetulekute
ebavõrdsust ühiskonna seisukohalt ebasoovitavaks. Kirjanduses on palju
käsitletud sissetulekute ebavõrdsuse mõju majanduskasvule ja majanduse arengule
ning enamasti rõhutatakse ebavõrdsuse majanduskasvu ja arengut aeglustavat mõju.
Võimalikke mõjumehhanisme on mitmeid. Üks neist on seotud sellega, et
sissetulekute jaotus ühiskonnas moodustab osa sotsiaalsest keskkonnast.
Sissetulekute ebavõrdsusega kaasneb väiksem sotsiaalne sidusus ja väiksem
sotsiaalne stabiilsus. Ebavõrdsus võib tekitada võõrandumist ja konflikte
ühiskonnaliikmete vahel, kuna inimeste subjektiivselt tunnetatav heaolu on
sageli enam seotud suhtelise heaoluga ümbritsevate isikutega võrreldes ja hoopis
vähem absoluutse heaolu tasemega. On leitud, et kui riigi keskmisest
sissetulekust kõrgem sissetulek tähendab ka elanike suuremat rahulolu, siis
üldise tulutaseme (kaasa arvatud ka konkreetse isiku tulutaseme) tõus elanike
rahulolu oluliselt ei suurenda (Land, 1983). Oletatakse, et osa elanike
ühiskonnast võõrandumise tagajärjel väheneb poliitiline legitiimsus ja järjest
suurem osa ühiskonnast ei osale poliitiliste otsuste tegemisel (Osberg, 2000).
Suurema sissetulekute ebavõrdsusega kaasnev väiksem sotsiaalne sidusus tähendab
madalamate sissetulekutega elanike suuremat tõrjutust ja psühhosotsiaalset
stressi. See kõik aga halvendab rahvastiku üldist tervislikku seisundit,
suurendab elanike haigestumust ja ka suremust. On leitud, et elanike tervisliku
seisundi kujunemisel on olulisteks teguriteks sotsiaalne kuuluvus, eneseaustus,
kindlustunne töökoha suhtes ja muud sellised tegurid (Wilkinson, Kawachi ja
Kennedy, 1998). Paljud uurimused on näidanud, et sissetulekute suurema
ebavõrdsusega kaasneb ka suurem suremus; samuti on leitud, et suurema
ebavõrdsuse korral on ka enesetappude määr suurem, kusjuures määravaks on just
pigem suhteline vaesus ja vähem absoluutne vaesus (ibid.). See näitab rahvastiku
vaimse tervise halvenemist suurema sissetulekute ebavõrdsuse tõttu. Suurem
haigestumus ja suremus mõjub ühiskonna ja majanduse arengut pidurdavalt kahel
viisil: esiteks koormab see enam tervishoiusüsteemi ja suurendab tervishoiule
tehtavaid kulutusi vähendades seega näiteks võimalusi investeerida tehnoloogia
arendamisse, teiseks aga kahandab rahva kehvem tervis riigis kasutada oleva
inimkapitali väärtust elanike väiksema töövõime ja töötahte näol. Sissetulekute
suurem ebavõrdsus ja paljude ühiskonnaliikmete poolt tunnetatav ebaõiglus
tekitab ühiskonnas ka enam konflikte, mis omakorda viib suurema poliitilise ja
sotsiaalse ebastabiilsuseni. Poliitiline ebastabiilsus kiirelt vahelduvate
majanduspoliitiliste põhimõtete või koguni valitsuste vahetumiste näol suurendab
investeeringuriski, mida on näidanud ka vastavasisulised uurimused (Alesina ja
Perotti, 1996). Ebakindlus sunnib investeerides ettevaatlikum olema. Seega ei
julge ettevõtted ette võtta riskantsemaid ja pikemas perspektiivis tehnoloogia
arengule kaasa aitavaid projekte. Et investeeringud ja tehnoloogia areng on
oluliseks majanduskasvu teguriks, siis aeglustab sissetulekute ebavõrdsus selle
mehhanismi kaudu majanduskasvu. On räägitud ka sellest, et ebavõrdsusega kaasnev
suurem poliitiline ebastabiilsus võib kaasa tuua kõrgema inflatsiooni, ja isegi,
et suurema ebavõrdsuse korral on keskmine valija vaesem ja seetõttu soovitakse
rikaste sissetulekute suhtelist suurust inflatsiooni abil vähendada (Al-Marhubi,
2000). Siiski on sissetulekute ebavõrdsuse mõju inflatsioonile veel vähe uuritud
ja seetõttu ei saa viimast eriti tõsise argumendina vaadelda. Suurema sotsiaalse
ebastabiilsusega kaasneb enam vägivalda ja suurem kuritegevus. Blau ja Blau
(1982) kohaselt on enamus uurimusi on näidanud, et sissetulekute suurema
ebavõrdsusega kaasneb ka suurem kuritegevus. Ka kuritegevus mõjub majanduse
arengut pidurdavalt. Suurema kuritegevuse korral suurenevad kulutused seoses
kuriteoohvritele meditsiinilise abi andmisega ja kuritegude tagajärgede
likvideerimise või leevendamisega. Samuti suurenevad kulutused kuritegevuse
ärahoidmisele ja potentsiaalsete ohvrite kaitsmisele. Lisaks jääb majanduses
kasutamata nii kurjategijate kui ka kuritegevuse ohvrite (ajutise töövõimetuse
või surma tõttu) tööpotentsiaal. Lõpuks suurendab väiksem kindlustunne
omandiõiguse suhtes ka investeeringuriski. Kõigi nende mõjude tõttu majanduse
tootlikkus tervikuna väheneb. Järgmine sissetulekute ebavõrdsuse ja
majanduskasvu vaheline mõjumehhanism on seotud sissetulekute võimaliku
ümberjaotusega. Nimelt on suurema sissetulekute ebavõrdsuse korral nõudlus
sissetulekute ümberjaotuse järele ilmselt suurem. See tuleneb sellest, et mida
suurem on sissetulekute ebavõrdsus, seda vaesem on mediaanvalija ehk
sissetulekute järgi järjestatud valijate hulgas keskmisel positsioonil olija.
Viimase eelistused aga saavad määravaks poliitiliste otsuste tegemisel. Vaesema
mediaanvalija poolt vajalikuks peetav üldine maksumäär on suurem ja seega ka
ümberjaotus suurem (Alesina ja Rodrik, 1994). Suurema üldise maksumäära ja
sageli ka progressiivse maksusüsteemiga kaasnevad suuremad moonutused
majanduslikes otsustes: vähenevad stiimulid investeeringute tegemiseks ja
muudeks majanduskasvu soodustavateks tegevusteks (Persson ja Tabellini, 1994).
Mida suurem osa täiendavast sissetulekust tuleb maksudena ära maksta, seda
väiksem on indiviidi soov seda täiendavat sissetulekut teenida. See võib
kahandada ettevõtete võimalusi meelitada ligi arenguks vajalikku tööjõudu. Seega
võib väheneda ka huvi uuenduste ja tehnoloogia arendamise vastu. Ümberjaotuse
kaudu avalduvat sissetulekute ebavõrdsuse majanduskasvu pidurdavat mõju võib
vähendada see, et suuremad majanduslikud ressursid annavad ka suurema
poliitilise võimu ja suurema sissetulekuga elanikel on lobitööga võimalik
ümberjaotust vähendada. Kuigi sellisel juhul on ümberjaotus väiksem ja seega
majanduskasvu aeglustav mõju seeläbi samuti väiksem, võib sellisel juhul
majanduse areng aeglustuda muudel põhjustel. Nimelt nõuab lobitöö täiendavaid
ressursse ja soodustab korruptsiooni, mis samuti võib omakorda pidurdada
majanduse arengut (Barro, 1999). Sissetulekute ebavõrdsuse majanduskasvu
pidurdavat mõju selgitatakse ka säästmisvõimalustega. Väidetakse, et kuna
säästmismäärad on kõrgemad just suuremate sissetulekutega elanikel, siis
vähendab ümberjaotus sääste ja seega ka investeeringuid (Knowles, 2001). Samas,
kui ümberjaotust mitte arvestada, siis on sissetulekute suurema ebavõrdsuse
korral ka säästud majanduses suuremad. Kui väiksema sissetulekuga elanike
sissetulekud oleksid veidi suuremad, kulutataks täiendav sissetulek tarbimisele,
suurema sissetulekuga elanike täiendav sissetulek aga suure tõenäosusega
säästetakse (Champernowne ja Cowell, 1998, lk. 15). Seega sissetulekute
ebavõrdsuse mõju majanduskasvule ühiskonna kui terviku säästmismäära ja seeläbi
investeerimisvõimaluste kaudu ei ole üheselt määratava iseloomuga. Sissetulekute
ebavõrdsuse majanduskasvu aeglustav mõju on seotud ka ebatäiuslike
kapitaliturgudega. Ebatäiuslike kapitaliturgude korral sõltub
investeerimisvõimaluste kasutamine otseselt elanike isiklikest varadest ja
sissetulekutest, kuna viimaste puudumisel ei ole laenu sageli võimalik saada
(Barro, 1999). Tänu ebatäiuslikele kapitaliturgudele on suurema ebavõrdsuse
korral investeeringud inimkapitali väiksemad, seda just vaesemate
ühiskonnaliikmete hulgas (Knowles, 2001). Vaesematel elanikel ei ole võimalik
saada laenu, et omandada kõrgema sissetuleku saamiseks vajalik haridus. Seega
esiteks, süveneb omakorda ebavõrdsus ning teiseks, ei ole investeeringud
inimkapitali sellisel juhul ühiskonna seisukohalt optimaalsel tasemel. Paljude
inimeste potentsiaal jääb kasutamata, kuna neil ei ole võimalik omandada
piisavat haridust (Ferreira, 1999b). Investeeringud inimkapitali on aga
majanduse arenguks äärmiselt vajalikud. Ka ei ole ebatäiuslike kapitaliturgude
korral võimalik investeerida ettevõtlusse ja uutesse ideedesse neil, kelle enda
sissetulekud ja varad ei luba seda teha. Paratamatult on tootmistegevusse
sisenemiseks vajalik teatav algkapital, mida aga vaesematel elanikel ei ole.
Ebatäiuslike kapitaliturgude korral ei ole neil seda sageli ka võimalik laenata.
Vaesemad elanikud ei saa alustada ka riskantsemaid, kuid uudse tehnoloogiaga ja
pikemas perspektiivis tootlikumaid ettevõtlusprojekte, kuna ebatäiusliku
kindlustusturu tõttu ei saa nad endale lubada kindlustust võimalike riskide
vastu (Ferreira, 1999b). Seega, mida suurem on sissetulekute ebavõrdsus, seda
vähem on võimalik ära kasutada vaesemate elanike tootmispotentsiaali ja seda
aeglasem on seetõttu kokkuvõttes majanduskasv. Toodud põhjustel püütakse sageli
sissetulekute ebavõrdsust majanduspoliitiliste meetmete abil vähendada. Sobivate
meetmete väljatöötamiseks on aga vajalik mõista, millised tegurid mängivad kaasa
ebavõrdsuse taseme kujunemisel. Siit tulenebki huvi ebavõrdsust mõjutavate
tegurite ja nende mõju iseloomu vastu. Lisaks sellele, et sissetulekuid on
võimalik maksude ja siirete abil ümber jaotada, mõjutavad sissetulekute
ebavõrdsust veel hulk muid tegureid. Kuigi kõik tegurid ei ole
majanduspoliitiliste võtetega mõjutatavad, tuleb siiski tegurite mõju
väljaselgitamiseks sissejuhatuses mainitud põhjustel hõlmata analüüsi kõik
oletatavad mõjurid. Käesoleva töö uurimisobjektiks ongi sissetulekute
ebavõrdsuse mõjurid ja nende mõju sissetulekute ebavõrdsusele. Sissetulekute
ebavõrdsuse poolt teistele nähtustele avaldatavad mõjud jäävad edaspidi vaatluse
alt välja. 1.2.. Sissetulekute ebavõrdsuse mõjurid Sissetulekute ebavõrdsuse
põhjusi on käsitletud paljudes varasemates uurimustes. Sealjuures pakutakse
erinevates töödes välja hulk erinevaid tegureid, mis sissetulekute ebavõrdsust
suuremal või vähemal määral võiksid mõjutada. Vaatamata sellele, et varasemad
uurimused on hõlmanud igaüks eraldi võetuna küllaltki vähe tegureid, erineb
uurimisalune tegurite hulk uurimuseti küllaltki palju ja seetõttu on nende
tegurite hulk, mida on vähemalt ühes uurimuses sissetulekute ebavõrdsuse
mõjurina käsitletud, küllaltki suur. Käesolevas töös on sisse toodud kõik
autorile teadaolevates uurimustes teoreetiliste mõjuritena käsitletud ja/või
empiirilisse kontrolli kaasatud sissetulekute ebavõrdsuse mõjurid. Nagu
sissejuhatuses mainitud, ei ole senises kirjanduses küllaldaselt tähelepanu
pööratud asjaolule, et erinevad tegurid mõjutavad ka üksteist ning seega võib
ühe teguri mõju sissetulekute ebavõrdsusele avalduda ka kaude ehk teiste
tegurite kaudu. Seega koosneb iga teguri kogumõju sissetulekute ebavõrdsusele
otsesest mõjust ja kaudsest mõjust. Viimane omakorda võib koosneda mitmest
erinevaid tegureid läbivast mõjuahelast. Käesolevas töös pööratakse tähelepanu
nii sissetulekute ebavõrdsuse erinevate mõjurite otsesele kui ka võimalikule
kaudsele mõjule teiste mõjurite kaudu. Pärast sissetulekute ebavõrdsuse
oletatavate mõjurite ülevaadet selles peatükis, on järgnevas peatükis eraldi
käsitlust leidnud ka sissetulekute ebavõrdsusele avaldatava kaudse mõju ahelaid
moodustavad mõjurite võimalikud omavahelised mõjud. Niisiis on selles peatükis
vaatluse all sissetulekute ebavõrdsuse erinevad mõjurid, teoreetilised oletused
nende mõju iseloomu osas ja varasemates uurimustes saadud tulemused. Samuti on
vajaduse ja võimaluse korral käsitletud kõnealuste nähtuste kirjeldamiseks varem
kasutatud näitajaid. Et vastavasisuliste artiklite kogum on suur, siis ei
pretendeeri käesolev ülevaade nende täielikule loetelule, vaid toob pigem
näiteid ühe või teise teguri uurimise kohta. Erinevad teoreetilistes ja
empiirilistes töödes välja pakutud sissetulekute ebavõrdsuse mõjurid on autori
arvates otstarbekas jaotada viide rühma järgnevalt. Esmalt tasub esile tuua
kirjanduses enim tähelepanu pälvinud majanduse arenguga seotud tegureid. Samuti
on kirjanduses küllaltki põhjalikku käsitlust leidnud demograafilised tegurid.
Eraldi saab välja tuua veel poliitilised tegurid ning peamiselt andmete vähesuse
tõttu vähem käsitlust leidnud kultuurilised ja looduslikud tegurid. Viimasel
paaril aastakümnel on sissetulekute ebavõrdsuse mõjuritena enam käsitlemist
leidnud ka makroökonoomilised tegurid. Järgnevalt käsitletaksegi nimetatud
teguriterühmi lähemalt. 1.2.1. Majanduse areng Esimesse tegurite gruppi võib
liigitada riigi rikkuse ehk SKP suuruse elaniku kohta, samuti selle kasvutempo
ehk majanduskasvu, tehnoloogilise arengu (sealhulgas tuuakse mõnikord eraldi
esile infotehnoloogia areng) ja muuhulgas ka tehnoloogilist arengut peegeldava
majanduse struktuuri (põllumajanduse, tööstuse ja teeninduse osa kogu
majanduses). Neist tegureist on kirjanduses enim käsitlemist leidnud riigi
rikkus. On hulk uurimusi, kus on keskendutud riigi rikkuse ja sissetulekute
ebavõrdsuse seosele, neist enamus tuginevad Kuznetsi pööratud U kujulise seose
hüpoteesile (Kuznets, 1955), mille kohaselt majanduskasvu ehk SKP suurenemise
korral ebavõrdsus esmalt suureneb ning seejärel uuesti väheneb. Sellise oletuse
taga olid andmed, mis näitasid ebavõrdsuse suurenemist, kui tööjõu liikumine
põllumajandussektorist tööstussektorisse algas, ning ebavõrdsuse vähenemist
hiljem, kui sektoritevaheline liikumine hakkas jõudma lõpule. Selliste muutuste
seletuseks on pakutud, et kui sissetulekute ebavõrdsus sektorite vahel (näiteks
madala tootlikkusega põllumajandussektori ja kõrgema tootlikkusega
tööstussektori vahel) on suurem kui sektorite sees, siis esmalt
sektoritevahelise liikumise alguses sissetulekute ebavõrdsus suureneb ning
väheneb hiljem, kui enamus tööjõust on juba uues sektoris või kui liikumine
sektorite vahel on võrdsustanud tulumäära mõlemas sektoris (Ferreira, 1999b).
Lisaks eelnenule võib sissetulekute ebavõrdsuse ja riigi rikkuse vahelisele
seosele olla ka teisi seletusi. Näiteks on pakutud, et rikkuse suurenedes on
rikastel enam võimalusi sellest kasu saada, kuna riigi rikkuse suurenemine
suurendab enam just ettevõtjate tulusid (Chang ja Ram, 2000). Kuznetsi hüpoteesi
kontrollimisele on pühendatud palju uurimusi, samuti on enamikus mitmeid
erinevaid tegureid hõlmavates analüüsides kaasatud muuhulgas ka SKP inimese
kohta. Mõned neist töödest on leidnud hüpoteesile kinnitust, mõned mitte.
Kuznetsi hüpoteesile ilmnes tugev toetus Higginsi ja Williamsoni (1999) töös
erinevate riikide paneelandmete põhjal aastatest 1960 kuni 1990. Et majanduse
arenedes sissetulekute ebavõrdsus esmalt suureneb ja siis väheneb, leidis
analoogiliste andmete põhjal ka Barro (1999). Nielsen ja Alderson (1997) leidsid
toetust Kuznetsi hüpoteesile uurides USA osariike aastatel 1970, 1980 ja 1990.
Weede ja Tiefenbach (1981) analüüsisid 1965. aasta ristandmeid ning tulemuseks
oli samuti kinnitus pööratud U kujulise seose hüpoteesile. Ka Clark, Xu ja Zou
(2003) leidsid oma analüüsis 1960.-1995. aastate paneelandmetel muuhulgas
pööratud U kujulise seose. Samas kasutas Ram (1997) arenenud riikide
paneelandmeid aastatest 1951-1992 ning leidis, et seos sissetulekute ebavõrdsuse
ja riigi rikkuse vahel on hoopis (mitte pööratud) U-kujuline: majanduse arenedes
sissetulekute ebavõrdsus vähenes 1950-ndatel ja 1960ndatel, alates 1970-ndatest
aga hakkas uuesti suurenema. Analüüsides USA osariikide andmeid analoogilisest
ajavahemikust sai Ram (1991) samuti tulemuseks U-kujulise seose. Seos
sissetulekute ebavõrdsuse ja riigi rikkuse vahel ei osutunud üldse oluliseks
Gustafssoni ja Johanssoni (1997) uurimuses, mis kasutas OECD riikide andmeid
aastatest 1966-1994. Põhjalikuma ülevaate riigi rikkuse mõju sissetulekute
ebavõrdsusele uurivatest töödest annab näiteks Glomm (1997). Kirjeldatud
vastuolulisus võib tuleneda sellest, et Kuznetsi hüpotees tekkis ajal, mil
tööjõud liikus põllumajandusest tööstusesse. Tänapäeval on toimunud või toimumas
juba suure osa tööjõu liikumine tööstussektorist teenindussektorisse. Seepärast
oleks õige oletada, et see muutus majanduse struktuuris on tekitanud omakorda
pööratud U kujulise seose sissetulekute ebavõrdsuse ja riigi rikkuse vahel.
Sellele võimalusele on viidanud oma töös ka List ja Gallet (1999), kasutades
sissetulekute ebavõrdsuse ja majanduse arengu vahelise seose uurimisel arenenud
maades aastatel 1961-1992 erinevalt tavapärasest U-kujulisele seosele vastavast
ruutfunktsioonist kuupfunktsiooni: majanduse arenedes sissetulekute ebavõrdsus
esmalt suurenes, siis vähenes ning hiljem suurenes jälle. Pikaajaline seos
sissetulekute ebavõrdsuse ja riigi rikkuse vahel võiks siis autori arvates
lihtsustatult olla kirjeldatav lainelise graafikuga, kus iga kumer laine vastab
ühele sektoritevahelisele üleminekule. Kui näiteks andmed katavad nii perioodi,
kus liikumine põllumajandusest tööstusesse jõudis lõpule, kui ka järgnevat
perioodi, kus algas liikumine teenindussektorisse, siis on U-kujuline seos
Kuznetsi hüpoteesi loogikaga igati kooskõlas. Siinjuures tuleb arvestada
sellega, et kui seost sissetulekute ebavõrdsuse ja riigi rikkuse vahel
põhjendatakse liikumisega majandussektorite vahel, siis tegelikult on tegu pigem
ühiste põhjustega: liikumine põllumajandussektorist tööstussektorisse ja edasi
teenindussektorisse ehk tehnoloogiline areng suurendab riigi rikkust ja samal
ajal mõjutab ka sissetulekute ebavõrdsust. Seega, kui üldse oletada riigi
rikkuse mõju sissetulekute ebavõrdsusele, siis peaks see toimima mingite muude
mehhanismide toimel. Mõnedes uurimustes on riigi majandusliku arengutaseme
näitajana kasutatud energia tarbimist elaniku kohta. Näiteks Muller (1988)
leidis Kuznetsi hüpoteesile vastava pööratud U kujulise seose energiatarbimise
ja sissetulekute ebavõrdsuse vahel 1965.-1975. aasta ristandmete põhjal. Nielsen
(1994) kasutas oma 1970. aasta ristandmeid kasutavas uurimuses majanduse
arengutaseme näitajatena kordamööda nii energiatarbimist kui tavapärast SKP-d
inimese kohta, seejuures osutuvad mõlemad sissetulekute ebavõrdsuse mõjuritena
ebaoluliseks. Nielsen ja Alderson (1995) leidsid toetust Kuznetsi hüpoteesile
paneelandmete põhjal 88 riigi kohta aastatest 1952-1988 kasutades majandusarengu
näitajana vaid energiatarbimist elaniku kohta. Siiski eelistatakse enamasti
riigi rikkuse näitajana SKP-d inimese kohta, seda arvatavasti andmete lihtsa
kättesaadavuse tõttu. Eeltoodust tulenevalt on oluline arvestada sissetulekute
ebavõrdsust mõjurina ka majanduse struktuuri ehk põllumajandus-, tööstus- ja
teenindussektori osakaalusid kogu majandusest. Näiteks Gustafsson ja Johansson
(1997) on analüüsi kaasanud lisaks riigi rikkusele ka tööstuses ja teeninduses
hõivatute osakaalu, mis võib selgitada ka seda, miks riigi rikkus osutus nende
uurimuses ebaoluliseks mõjuriks. Et SKP ja majandusstruktuuri näitajate mõju
võib mingis osas kattuda, lubavad oletada ka Doesseli ja Valadkhani (1998) ja
Clarki, Xu ja Zou (2003) tööd. Chevan ja Stokes (2000) on lisaks
tööstussektorile analüüsi kaasanud infrastruktuuri (ehitus, transport ja side)
ning kolm teenindussektori osa. Selline detailsus võimaldab küll selgitada,
millist mõju sissetulekute ebavõrdsusele omavad erinevate tegevusalade osakaalud
majanduses, samas aga on sellisel juhul tulemuste tõlgendamine võrdluses
teoreetiliste seisukohtadega komplitseeritud. Kirjeldamaks majanduse struktuuri
üldist arengutaset on sageli kasutatud ka selleks otstarbeks tuletatud
näitajaid. Abdel-Ghany (1996) kasutas oma töös ühe tegurina näiteks
tööstussektoris ja teenindussektoris hõivatute suhet. Mõnedes töödes (Nielsen,
1994; Nielsen ja Alderson, 1995; Nielsen ja Alderson, 1997) on kasutatud ka n.ö.
sektoraalse dualismi näitajat, mis kirjeldab sektoritevahelist sissetulekute
ebavõrdsust. Kui vaadelda ainult kahte sektorit, siis on näitaja lihtsalt leitav
ühe sektori osakaalu koguhõives ja osakaalu kogutoodangus vahelise erinevusena
(Nielsen ja Alderson, 1995). Kaasaja andmeid analüüsides tuleb aga arvesse võtta
juba kolme sektorit, mis teeb näitaja leidmise keerulisemaks. Nielsen ja
Alderson (1995, 1997) on oma analüüsi kaasanud nii sektoraalse dualismi näitaja
kirjeldamaks sektoritevahelist sissetulekute ebavõrdsust kui ka hõivatute
osakaalu põllumajanduses või tööstuses võtmaks arvesse asjaolu, et
põllumajandussektoris on sissetulekute ebavõrdsus reeglina väiksem kui
tööstussektoris. Sissetulekute ebavõrdsust mõjutava tegurina tuuakse sageli
eraldi välja ka tehnoloogiline areng ning selle ühe olulise osana
infotehnoloogia areng ja levik. Nii leidsid Cornia ja Kiiski (2001), et
tehnoloogilised muutused on üks olulisemaid sissetulekute ebavõrdsuse
suurenemise põhjuseid arenenud riikides; ülejäänud riikides on mõju nõrgem.
Sealjuures võib sissetulekute ebavõrdsust suurendavaid tehnoloogilisi muutusi
jaotada intensiivseteks ja ekstensiivseteks (Snower, 1999). Intensiivsete
muutuste korral suurenevad oskustööliste palgad, samal ajal kui
mitteoskustööliste palgad jäävad samaks ja seega keskmine palk suureneb.
Ekstensiivsete muutuste puhul võtavad oskustöölised üle osa mitteoskustööliste
töökohtadest. Nõudlus oskustööliste järele suureneb ja nende palgad tõusevad,
samal ajal mitteoskustööliste nõudlus väheneb ja palgad vähenevad, keskmine palk
võib aga jääda selliste muutuste korral samale tasemele (Snower, 1999). Mõlemal
juhul sissetulekute ebavõrdsus suureneb, kuid muutus on arvatavasti suurem
teisel juhul. Personaalarvutite leviku mõju sissetulekute ebavõrdsusele on
põhjalikumalt käsitlenud Bresnahan (1997). Tema teooria kohaselt asendub suur
osa väheseid ja keskmisi oskusi nõudvatest töökohtadest arvutitega, samas
suureneb nõudlus kõrgelt haritud tööliste järele pidades silmas eeskätt just
infotehnoloogia arendamisega seotud töökohti. Ka siin on tulemuseks haridusest
tulenevate erinevuste suurenemine sissetulekutes ja seega sissetulekute
ebavõrdsuse suurenemine. Kahjuks on tehnoloogia arengu ja eriti infotehnoloogia
leviku mõju sissetulekute ebavõrdsusele seni analüüsitud pigem teoreetilist
laadi uurimustes, ka pole välja kujunenud näitajaid, mida võiks näiteks
infotehnoloogia leviku kirjeldamiseks empiirilises analüüsis kasutada. Wolff
(2002) näiteks analüüsis sissetulekute ebavõrdsuse võimaliku mõjurina
investeeringuid seadmetesse ja kontori- ja arvutustehnikasse, mis mõlemad
osutusid oluliseks mõjuriks, ning tööjõu tootlikkust, mis ei osutunud oluliseks
sissetulekute ebavõrdsuse mõjutajaks. Samas võib alternatiivseid näitajaid
kasutades arvatavasti saavutada ka teistsuguseid tulemusi. Lisaks SKP-le inimese
kohta on uuritud ka majanduskasvu kirjeldava SKP kasvutempo seost sissetulekute
ebavõrdsusega. Ka siin on eri autorid saanud erinevaid tulemusi. Oletatakse, et
kiirema majanduskasvuga kaasneb suurem ettevõtlusaktiivsus ja nii koonduvad
sissetulekud enam rikkamate elanike kätte, kellel on võimalik teha
investeeringuid (Chang ja Ram, 2000). Ahluwalia (1974) leidis 1960-ndate
ristandmeid kasutades küll mõningast kinnitust, et sissetulekute ebavõrdsus
majanduse arenedes esmalt kasvab ja siis kahaneb, kuid kasvutempo ise osutus
ebaoluliseks mõjuriks. 1980-ndate aastate ristandmetel põhinevas Changi ja Rami
(2000) analüüsis osutusid aga oluliseks nii SKP inimese kohta (pööratud
U-kujuline seos) kui selle kasv. Seejuures ilmnes kiiremal majanduskasvul hoopis
ebavõrdsust vähendav roll. Edwards (1997) esitab oma 1970-ndate ja 1980-ndate
ristandmetel põhinevas töös regressioonvõrrandi, kus muude tegurite hulgas on
toodud nii riigi rikkuse kui ka majanduskasvu ebavõrdsust suurendav mõju. Xu ja
Zou (2000) Hiina andmetel tuginevas uurimuses on neist kahest analüüsi kaasatud
ainult SKP kasvutempo, mille ebavõrdsust suurendav mõju osutus enamasti
oluliseks. Kahjuks ei ole eriti vaevutud selgitama majanduskasvu sissetulekute
ebavõrdsusele avaldatava mõju mehhanisme. Võib oletada, et põhjuseks on asjaolu,
et tegelikult on tegu lihtsalt riigi rikkusest tuletatud näitajaga ja mõju
mehhanisme peetakse seotuks riigi rikkuse mõju mehhanismidega. 1.2.2..
Demograafilised tegurid Palju on uuritud erinevate demograafiliste tegurite mõju
sissetulekute ebavõrdsuse tasemele riigis. Tähelepanu on pälvinud rahvastiku
vanuseline struktuur, inimtihedus, linnastumine ja majapidamiste koosseis.
Samuti võib siia liigitada rahvastiku haridustaseme, selle varieeruvuse ja
hariduskulutused. Elanikkonna vanuselise struktuuri mõju iseloomu osas on
pakutud erinevaid selgitusi. Deatoni ja Paxsoni kohaselt, nagu juba mainitud,
kaasneb vanema elanikkonna, kellel on ebaühtlasem sissetulekute jaotus, suurema
osakaaluga rahvastikust ka suurem sissetulekute ebavõrdsus. Seda oletust
kinnitas ka nende uurimus nelja riigi andmetel, mille kohaselt kaasneb
rahvastiku vananemisega üldise ebavõrdsuse suurenemine. Samas Higginsi ja
Williamsoni (1999) erinevate riikide paneelandmete põhjal aastatest 1960 kuni
1990 tehtud uurimus näitas, et suurema küpses eas (vanus 40-59 aastat) olevate
elanike osakaaluga tööjõust (vanus 15-69 aastat) kaasnes väiksem ebavõrdsus.
Üheks seletuseks võib olla, et vanema, kogemustega elanikkonna suurem osakaal
vähendab nõudlust nende järele ja tänu kogemustele saadavat palgalisa, seega
vähendab ka sissetulekute ebavõrdsust (Higgins ja Williamson, 1999). Nii
Gustafssoni ja Johanssoni (1997) uurimus, mis kasutas OECD riikide andmeid
aastatest 19661994, kui ka Mulleri (1988) 1965-1975. aasta ristandmete põhjal
tehtud analüüs näitasid noorte (vanus 0-14 aastat) suurema osakaalu
sissetulekute ebavõrdsust suurendavat mõju. Põhjuseks võib olla, et sündimus on
suurem just madalama sissetulekuga elanikkonna hulgas ja seega kaasnevad suurema
laste osakaaluga veelgi madalamad sissetulekud selles grupis. Vanurite osakaalu
(üle 65 aastased) mõju sissetulekute ebavõrdsusele USA osariikides on muude
tegurite hulgas uurinud Nielsen ja Alderson (1997), kuid vanurite osakaalu mõju
iseloom oli eri kümnenditel erinev. Et enamasti mõõdetakse sissetulekute
ebavõrdsust majapidamise keskmise sissetuleku alusel, on majapidamiste
koosseisul oluline roll sissetulekute ebavõrdsuse taseme näitaja kujunemisel. On
arvatud, et mida suurem on majapidamiste erinevate tüüpide hulk, seda suurem on
ka sissetulekute ebavõrdsus, kuna erinevates tüüpides on keskmine sissetulek
erinev (Wilkie, 1996). Majapidamisse keskmiselt kuuluvate liikmete arvu
vähenemine näiteks laste kiirema vanematest eraldi elama asumise või abiellumise
vähenemise tõttu suurendab arvatavasti üldist ebavõrdsust, kuna suuremates
peredes toimus ka suurem sissetulekute ühtlustumine (Blank ja Card, 1993).
Peamiselt on uurimustes tähelepanu pälvinud see, kui suure osa perekondadest
moodustavad naissoost perekonnapeaga perekonnad. Oletatakse, et sellistes
perekondades on enamasti üks töölkäiv isik tavapärase peremudeli kahe isiku
asemel ja seega: mida suurem on selliste perekondade osakaal, seda suurem on
madalama sissetulekuga osa rahvastikust ja seda suurem on sissetulekute
ebavõrdsus (Partridge, Partridge ja Rickman, 1998). Seda kinnitab näiteks
Nielseni ja Aldersoni (1997) uurimus, mis näitas muuhulgas, et neis USA
osariikides, kus naissoost perekonnapeaga perekondade osakaal on suurem, on ka
sissetulekute ebavõrdsus suurem. Samas hõlmas mainitud Nielseni ja Aldersoni
(1997) analüüs ka naiste osalust tööjõus, mis osutus sissetulekute ebavõrdsust
vähendavaks teguriks: naiste suurem osalus tööjõus suurendab ilmselt keskklassi
kuuluvate kahe töötava liikmega perede osakaalu ja vähendab seega sissetulekute
ebavõrdsust. Neid tulemusi kinnitavad ka teised analoogilised uurimused USA
andmetel (Maxwell, 1990; Bishop, Formby ja Smith, 1997; Partridge, Partridge ja
Rickman, 1998; Chevan ja Stokes, 2000). Uuritud on ka linnastumise ja
inimtiheduse mõju sissetulekute ebavõrdsusele. Crenshaw (1993) näitas uurimuses
1970. aasta andmetel, et suurema inimtihedusega kaasneb väiksem ebavõrdsus, ja
põhjendas seda sellega, et suurema inimtiheduse korral on rohkem võimalusi
ebavõrdsust vähendava sotsiaalkindlustusvõrgu tekkimiseks. Nielsen ja Alderson
(1997) kasutasid samuti inimtiheduse näitajat ja leidsid, et see hoopis
suurendab ebavõrdsust. Sellist tulemust võib seletada sellega, et ebavõrdsus on
tavaliselt linnades suurem kui maapiirkondades (Litwin, 1998). Et kõrgem
linnastumise tase sissetulekute ebavõrdsust suurendab, näitas ka Litwini (ibid.)
arengumaid käsitlev uurimus. Samas Xu ja Zou (2000) Hiina andmetel tehtud ja Li,
Squire ja Zou (1998) erinevate riikide paneelandmetel läbi viidud analüüsis ei
osutunud linnastumise mõju oluliseks. Rahvastiku haridustase ja selle
varieeruvus on kahtlemata üks enam analüüsitud sissetulekute ebavõrdsust
mõjutavatest teguritest. Kuigi sageli väidetakse, et üldine hariduse levimine
vähendab sissetulekute ebavõrdsust (Nielsen ja Alderson, 1995; Chu, 2000;
Sylwester, 2002), tuleb tegelikult eristada keskmise haridustaseme muutusi ja
muutusi haridustaseme varieeruvuses elanikkonna hulgas. Rahvastiku haridustaseme
näitajana on sageli kasutatud keskmist kooliaastate arvu. Näiteks leidsid
Partridge, Partridge ja Rickman (1998) muu hulgas, et sissetulekute ebavõrdsus
oli väiksem neis USA osariikides, kus rahvastiku keskmine kooliaastate arv oli
suurem. Sylwesteri (2002) uurimus 50 riigi ristandmetel näitas aga, et suurema
keskmise kooliaastate arvuga riikides oli sissetulekute ebavõrdsus suurem.
Üldise haridustaseme kõrval on oluline, milline on erinevate haridustasemete:
alg-, kesk- ja kõrghariduse osakaal ehk haridustaseme jaotus elanike vahel
(Nielsen ja Alderson, 1997). Haridustaseme tõstmisega on inimestel võimalik oma
sissetulekuid suurendada, kuid kui näiteks kõigi haridustase tõuseb samal
määral, siis sissetulekute ebavõrdsuse tase ei muutu. Selge on see, et
teoreetiliselt peaks suurem ebavõrdsus hariduses tähendama ka suuremat
sissetulekute ebavõrdsust. Peaks ju vähemalt teoreetiliselt inimese sissetulek
sõltuma sellest, milline on tema haridus: kõrgem haridus peaks tagama ka kõrgema
palga. Kuigi sageli on oluline ka see, kui suur on parasjagu vastava
haridustasemega töötajate pakkumine ja kui suur nõudmine nende järele, tagab
kõrgem haridustase siiski ka kõrgema palga. Seega kui ebavõrdsus haridustasemes
on suurem, võib oodata ka suuremat ebavõrdsust sissetulekutes. Seda kinnitavad
näiteks Chiswicki (1971) ning Cornia ja Kiiski (2001) uurimused rahvusvahelistel
ristandmetel. Nielsen ja Alderson (1997) kasutasid oma analüüsis haridustaseme
heterogeensuse näitajat ja leidsid, et sellel on USA-s aastatel 1970-1990 olnud
järjest suurem sissetulekute ebavõrdsust suurendav mõju. Mingil määral võimaldab
haridustaseme jaotust elanike vahel kindlaks teha ka erinevate haridustasemete
osakaalude kasutamine. Chevani ja Stokesi (2000) kohaselt näitavad uurimused, et
nii alghariduse kui ka kõrghariduse suure osakaaluga täisealiste elanike
haridustaseme järgses jaotuses kaasneb suurem sissetulekute ebavõrdsus.
Keskharidusega elanike osakaalu suurenemine aga suurendab keskmiste oskustega
töötajate hulka, kes arvatavasti on ka keskmiste sissetulekutega (Partridge,
Partridge ja Rickman, 1998), ja sissetulekute ebavõrdsus seega väheneb. Chevani
ja Stokesi (2000) uurimus USA andmetel kinnitas alghariduse ja kõrghariduse
osakaalude sissetulekute ebavõrdsust suurendavat mõju aastatel 1970-1980,
aastatel 1980-1990 osutus oluliseks ainult alghariduse osakaalu mõju. Samas
kinnitas Barro (1999) uurimus hulga erinevate riikide paneelandmetel aastatest
1960-1990 küll suurema kõrghariduse osakaalu sissetulekute ebavõrdsust
suurendavat mõju, alghariduse suurem osakaal osutus aga hoopis sissetulekute
ebavõrdsust vähendavaks teguriks. Ka Xu ja Zou (2000) uurimuses Hiina andmetel
aastatest 1985-1995 osutus kõrghariduse osakaal ebaoluliseks. Samas võib
kõrghariduse osakaalu suurenemine tekitada konkurentsi oskustööliste hulgas ning
vähendada nende palku vähendades sellega ka sissetulekute ebavõrdsust. Sageli
kasutatakse ka haridushõive näitajaid alg-, kesk- või kõrghariduses. Nielseni ja
Aldersoni (1995, 1997, 1999) kohaselt on laialt levinud arvamus, mida mitmed
uurimused on ka kinnitanud, et keskharidushõive kui hariduse üldise levimise
näitaja suurenemisel sissetulekute ebavõrdsus väheneb. Arvamus tugineb oletusel,
et hariduse levimisel suureneb oskustööliste hulk, mis surub alla nende
palgataseme. Sellele viitab oma töös ka Crenshaw (1993). Sama kinnitas ka
Nielseni ja Aldersoni uurimus (1995) 88 riigi kohta aastatest 1952-1988 ning
hilisem 108 riiki ja aastaid 1947-1996 hõlmav uurimus (1999). Edwardsi (1997)
analüüs 42 riigi ristandmetel hõlmas samuti muuhulgas keskharidushõivet ja
näitas selle sissetulekute ebavõrdsust vähendavat mõju. Kuna aga haridushõive
võimaldab pigem prognoosida hilisemat haridustaset ja selle varieeruvust ja
selleski võib kahelda (kõik hariduses hõivatud ei pruugi haridust omandada),
siis ei saa haridushõive näitajaid sissetulekute ebavõrdsuse mõjurite uurimisel
siiski eriti sobivaks pidada. Ühe sissetulekute ebavõrdsuse mõjurina tulevad
kõne alla ka hariduskulutused. Valitsuse kulutused haridusele saavad
sissetulekute ebavõrdsust vähendada siis, kui vaesematel elanikel on ligipääs
avalikule haridusteenusele. Kui nende elanike sissetulekute nappus takistab
hariduse omandamist ka avaliku haridusteenuse puhul, siis võidavad viimasest
pigem suurema sissetulekuga elanikud ja ebavõrdsus suureneb veelgi (Sylwester,
2002). Sylwesteri (2002) uurimusse 50 riigi ristandmetel oli muuhulgas kaasatud
valitsuse kulutused haridusele osana SKP-st ning selgus, et suuremate kulutuste
korral on ka ebavõrdsus väiksem. Mõningaid kahtlusi tekitab siiski valitsuse
üldiste kulutuste ja hariduskulutuste tavapärane tugev seos: riikides, kus
rohkem kulutatakse haridusele, on ka valitsuse kulutused näiteks siiretele
suuremad, mis ümberjaotuse kaudu vähendab sissetulekute ebavõrdsust. Oletusele
annab kinnitust Doesseli ja Valadkhani (1998) uurimus Iraani andmetel aastatest
1967-1993, kus kulutused haridusele inimese kohta osutusid sissetulekute
ebavõrdsuse mõjurina ebaoluliseks arvatavasti just seetõttu, et analüüsi oli
kaasatud ka valitsuse kulutuste näitaja inimese kohta, mis osutus oluliseks
sissetulekute ebavõrdsust vähendavaks teguriks ja hõlmab muuhulgas ka enamuse
kulutustest haridusele. Niisiis väärib ka hariduskulutuste mõju sissetulekute
ebavõrdsusele edasist uurimist. Kuigi valitsuse kulutusi haridusele võib pidada
ka poliitiliseks teguriks, on käesolevas töös tulenevalt soovist käsitleda koos
kõiki haridusega seotud tegureid, hariduskulutused koos haridustaseme ja
hariduse ebavõrdsusega liigitatud demograafiliste tegurite alla. 1.2.3.
Poliitilised tegurid Poliitiliste tegurite hulka võib liigitada riigikorra tüübi
ehk demokratiseerituse, samuti valitsus- ja erasektori osakaalud SKP-s,
liberaliseerituse jms. Valitsussektori osakaalu, mida enamasti mõõdetakse
valitsussektori kulutuste osakaaluna SKP-s, võib pidada nii makroökonoomiliseks
kui ka poliitiliseks teguriks. Valitsuse kulutustel on oluline roll
makroökonoomilistes protsessides, samas on nende suurus majanduspoliitiline
otsus. Käesolevas töös on valitsussektori osakaalu majanduses vaadeldud pigem
poliitilise tegurina. Suure osa valitsuse kulutustest moodustavad siirded,
näiteks pensionid, toetused ja abirahad, millel on ühiskonnas ümberjaotav ja
võrdsust suurendav funktsioon. Seega võib arvata, et valitsuse kulutuste
suurenedes sissetulekute ebavõrdsus enamasti väheneb. Valitsussektori osa
majanduses võib ebavõrdsust negatiivselt mõjutada ka seetõttu, et avalikus
sektoris on palgad enamasti ühtlasemad kui erasektoris, seega suurem avaliku
sektori osakaal tähendab ka mingil määral ühtlasemat sissetulekute jaotust kogu
ühiskonnas (Gustafsson ja Johansson, 1997). Samas, kui suur osa valitsuse
kulutustest on suunatud pigem keskklassile ja jõukamatele elanikele, siis võivad
suuremad valitsuse kulutused ebavõrdsust ka suurendada (Xu ja Zou, 2000; Clarke,
Xu ja Zou, 2003). Valitsuse kulutuste osakaalu SKP-s on muude sissetulekute
ebavõrdsuse mõjurite hulgas analüüsinud näiteks Durham (1999) kasutades
paneelandmeid aastatest 1960-1992 ja leidnud avaliku sektori osakaalu olulise
negatiivse mõju sissetulekute ebavõrdsusele. Samale tulemusele jõudsid ka
avaliku sektori osakaalu ebavõrdsuse mõjurina analüüsinud Gustafsson ja
Johansson (1997) kasutades OECD riikide paneelandmeid. Et suuremad valitsuse
kulutused sissetulekute ebavõrdsust vähendavad, leidsid ka Clarke, Xu ja Zou
(2003) oma finantsarengut käsitlevas uurimuses 91 riigi 1960.-1995. aasta
paneelandmetel, samuti Stack (1978) oma uurimuses 32 riigi 1960-ndate
ristandmetel. Johnson ja Shipp (1999) analüüsisid oma uurimuses USA 1980.-1994.
aasta andmetel sissetulekute ebavõrdsuse mõjurina siirdeid elaniku kohta ja
leidsid oodatult, et nende suurenedes ebavõrdsus väheneb. Samas Doesseli ja
Valadkhani (1998) uurimuses Iraani andmetel aastatest 1967-1993 selgus, et
suuremad valitsuse kulutused inimese kohta küll vähendasid sissetulekute
ebavõrdsust, aga siirded eraldi võetuna hoopis suurendasid ebavõrdsust, kuna
siirete ja toetuste saajaks oli just jõukam elanikkond. Ka Xu ja Zou (2000)
Hiina andmeid aastatest 1985-1995 kasutanud töös ilmnes, et sissetulekute
ebavõrdsus suurenes avalike kulutuste suurenedes. Sama näitas ka Blejeri ja
Guerrero (1990) Filipiinide andmeid aastatest 19801986 kasutanud töö: suurem
sissetulekute ebavõrdsus oli seotud suuremate valitsuse kulutustega, mis olid
suunatud pigem suurtele tööstusprojektidele kui sotsiaalkindlustussüsteemi. Et
valitsuse kulutusi finantseeritakse suures osas maksudega, siis võib ebavõrdsuse
mõjurina analüüsida ka maksude osakaalu sissetulekutest ehk keskmist
maksukoormust, nagu seda on teinud Partridge, Partridge ja Rickman (1998) oma
USA osariike analüüsivas töös, kus küll nimetatud teguri mõju ebaoluliseks
osutus. Valitsuse kulutuste mõju sissetulekute ebavõrdsusele sõltub muuhulgas ka
sellest, kui suure osa valitsuse kulutustest siirded moodustavad. Kui näiteks
välisvõlg suureneb, siis suureneb ka intressimaksete osa valitsuse kulutustes ja
samade kogukulutuste juures on n.ö. ümberjaotav osa valitsuse kulutustest
väiksem (Cornia ja Kiiski, 2001). Et erasektori ja valitsussektori osakaalud
SKP-s on otseselt seotud ja ühe suurenedes teine tavaliselt väheneb, siis ei
lisa erasektori osakaal olulist informatsiooni, kui valitsussektori osakaal on
juba analüüsi hõlmatud. Seepärast ei sisalda sissetulekute ebavõrdsuse mõjurite
analüüs erasektori osakaalu kuigi sageli. Erastamine ja erasektori osakaal on
sissetulekute ebavõrdsuse mõjurina enam tähelepanu leidnud seoses
siirdeprotsessidega Kesk- ja Ida-Euroopa riikides. Erastamise mõju on oma
artiklis põhjalikumalt käsitlenud näiteks Ferreira (1999a), kelle kohaselt on
privatiseerimisel enamasti ebavõrdsust suurendav iseloom. Isegi seni riigi
omandisse kuulunud vara võrdse jaotuse korral on madalama sissetulekuga elanikel
vähem võimalusi saadud varade tulusaks paigutamiseks kui kõrgema sissetulekuga
elanikel. Seetõttu suurendabki erastamine vaid rikkamate sissetulekuid
suurendades seega üldist ebavõrdsust. Lisaks sellele on palgaerinevused
erasektoris suuremad ning erastatud ettevõtetes töötavate inimeste arvel
suureneb suhteliselt ebavõrdsema erasektori osakaal (ibid.). Poliitiliste
tegurite hulgas on üheks enam sissetulekute ebavõrdsuse mõjurina uuritud
teguriks kahtlemata ka demokratiseeritus. Demokratiseerituse mõõtmisel on
kasutusel hulk erinevaid näitajaid, mille kasutamise mõttekuse osas ei ole ühist
seisukohta. Näiteks on kasutatud valimisõiguse laienemist kirjeldavaid näitajaid
ja leitud, et enamasti valimisõiguse laienemisel sissetulekute ebavõrdsus
väheneb (Gradstein ja Milanovic, 2002). Näitaja puuduseks on väike varieeruvus
riigiti. Demokratiseeritust võib mõõta ka valimisaktiivsusega, kuid on selgunud,
et see näitaja pole kuigivõrd seotud teiste demokraatia aspektidega (ibid.).
Kasutatud on ka kodanikuvabadust ja poliitilisi õigusi iseloomustavaid
indekseid, eeldatavasti peaks suurem kodanikuvabadus vähendama rikkamate
võimalusi poliitikat mõjutada ning seega vähendama sissetulekute ebavõrdsust
(Li, Squire ja Zou, 1998). Demokraatia sissetulekute ebavõrdsusele avaldatava
mõju iseloomu osas on eri autorid erinevatel seisukohtadel, erinevatest
uurimustest annab põhjalikuma ülevaate näiteks Durham (1999). Ühest küljest on
demokraatlikumas ühiskonnas väiksemate sissetulekutega ühiskonnaliikmetel suurem
otsustusõigus ja seega võimalus saavutada suurem sissetulekute ümberjaotus
(Sirowy ja Inkeles, 1990; Gradstein ja Milanovic, 2002), mis tagab lõpuks
võrdsema sissetulekute jaotuse. Lundberg ja Squire (2003) kasutasid 38 riigi
paneelandmeid analüüsides kodanikuvabaduse indeksit ning leidsid, et suurema
kodanikuvabadusega kaasneb ka väiksem sissetulekute ebavõrdsus. 49 riigi ja
aastate 1947-1994 paneelandmeid kasutanud Li, Squire ja Zou (1998) tulemused
näitasid samuti suurema kodanikuvabaduse sissetulekute ebavõrdsust vähendavat
mõju. Teisest küljest arvatakse, et autokraatlikus ühiskonnas on lihtsam
teostada ümberjaotust ja saavutada väiksemat ebavõrdsust, kuna demokraatlikus
ühiskonnas ei pruugi vaesemad suuta oma huvisid kaitsta (Sirowy ja Inkeles,
1990). Samuti võimaldab suurem tsentraliseerituse aste ühtlustada sissetulekute
erinevusi eri piirkondade vahel (Durham, 1999). Kogemus näitab, et demokraatia
korral püütakse maksimeerida valimistel saadavat toetust ja nii võidab
ümberjaotusest enamasti enamuses olev ühiskonna osa (Durham, 1999). Seetõttu on
pakutud ka, et kuni otsustava hääletaja sissetulek on demokratiseerimise alguses
keskmisest kõrgem, võidavad majanduspoliitilistest otsustest kõrgema
sissetulekuga inimesed ja ebavõrdsus suureneb; hiljem, kui vaesema elanikkonna
mõju otsuste tegemisel suureneb, hakkab ebavõrdsus langema (Gradstein ja
Milanovic, 2002). Näiteks Crenshaw 1970. aasta ristandmete analüüs näitas
demokraatia positiivset mõju sissetulekute ebavõrdsusele. Et seos võiks olla
ruutseos, sellele analüüs kinnitust ei andnud. Nii Nielseni (1994) uurimus 1970.
aasta ristandmetel kui ka Nielseni ja Aldersoni (1995) uurimus 88 riigi
paneelandmetel aastatest 1952-1988 näitasid, et poliitilise demokraatia indeks
ei osutunud oluliseks sissetulekute ebavõrdsuse mõjuriks ei lineaarset ega
ruutseost eeldades. Nielseni ja Aldersoni uurimus näitas vaid, et sissetulekute
ebavõrdsus oli oluliselt väiksem kommunistlikes riikides. Enamasti on autorid
siiski jõudnud järeldusele, et demokraatia areng vähendab ebavõrdsust (Durham,
1999). Higginsi ja Williamsoni töös (1999) osutus aga kodanikuvabadust ja
poliitilisi õigusi kirjeldav vabaduse indeks ebaoluliseks ebavõrdsuse taseme
kujunemisel. Durham (1999) kasutas analüüsides 1960.-1992. aasta paneelandmeid
ebavõrdsuse mõjurina erinevaid demokraatia taset mõõtvaid näitajaid ja leidis
samuti, et need ei mõjutanud oluliselt ebavõrdsust. Paljude autorite arvates on
demokraatia olemasolust olulisemaks sissetulekute ebavõrdsuse mõjuriks
demokraatia stabiilsus ehk senine kestvus (Nielsen ja Alderson, 1995; Gradstein
ja Milanovic, 2002). Suhteliselt noore demokraatia korral on ebavõrdsus
arvatavasti suurem, kui vana, kauem kestnud demokraatia korral. Näiteks Muller
(1988) on seisukohal, et ebavõrdsust mõjutabki just demokraatia vanus. Tema
uurimus kasutas 55 riigi ristandmeid aastatest 1965-1975 ja näitas, et
demokraatia kestvus vähendab oluliselt sissetulekute ebavõrdsust ning vanema
demokraatiaga riikides on ebavõrdsus väiksem, demokraatia taseme mõju
ebavõrdsusele aga on nõrgem. Sissetulekute ebavõrdsuse mõjurina on pakutud ka
poliitika (näiteks väliskaubandus-, tööstus-, töö- või sotsiaalpoliitika)
liberaliseerumist ehk valitsuse harvemat sekkumist majandusse majandusliku
efektiivsuse stimuleerimise eesmärgil (Stewart ja Berry, 2000). Liberaalsema
poliitika tagajärjel suurenenud väliskaubandusaktiivsus suurendab enamasti
sissetulekute ebavõrdsust (vt. ka lk. 37), samuti suurendab sissetulekute
ebavõrdsust arvatavasti ka tööturu väiksem reguleeritus ja seega suurem töötus
(vt. ka lk. 36) ning väiksem ümberjaotus (vt. ka lk. 30). Ka mõjub sissetulekute
ebavõrdsust suurendavalt seni avalikus sektoris toimunud tootmise üleminek
erasektorisse (vt. ka lk. 31). Liberaliseerimise mõju empiirilisel uurimisel on
takistuseks selle mõõtmiseks sobivate näitajate puudus. Stewart ja Berry näiteks
(2000) jõuavad küll järeldusele, et liberaliseerumine on sissetulekute
ebavõrdsust suurendav tegur, kuid samas ei ole läbi viidud empiirilist analüüsi
kasutades mingit liberaliseerituse taset kirjeldavat näitajat. On ju
liberaliseerituse näol tegu hulga erinevate tegurite koondiga. Liberaliseerimise
mõju empiiriline analüüs saab tugineda liberaliseerimise erinevaid aspekte
sünteesivatel indeksitel, mis kahjuks ei ole kättesaadavad kõigi riikide kohta.
Cornia ja Kiiski (2001) on näiteks kasutanud maailmapanga poolt avaldatud
erinevate sektorite reformiindeksite aritmeetilise keskmisena leitud indeksit ja
leidnud, et 32 riigis aastatel 1985-1990 oli reformidel keskmiselt ebavõrdsust
suurendav mõju. Samas võib erinevates valdkondades toimunud reformidel olla
erinev mõju. Seetõttu ongi pigem mõttekas keskenduda nende üksikute tegurite
(väliskaubandus, töötus, valitsussektori osakaal) mõju uurimisele. 1.2.4.
Kultuurilised ja looduslikud tegurid Järgmisesse sissetulekute ebavõrdsuse
mõjurite gruppi võib koondada erinevad kultuurilised ja looduslikud tegurid,
näiteks ajalooliselt välja kujunenud maa kontsentratsiooni, kultuurilise
varieeruvuse, kultuurilised omapärad ning neist tuleneva varimajanduse osakaalu
majanduses ja korruptsiooni taseme, samuti loodusressurssidega varustatuse.
Riikides, kus ajalooliselt on kujunenud välja maa kõrgem kontsentratsioon, on
maaomand väiksema hulga inimeste käes, mis ebaühtlasemalt jaotunud
rendisissetulekute tõttu tekitab ka suurema ebavõrdsuse kogusissetulekutes. Seda
kinnitab näiteks Crenshaw (1993) uurimus 1970. aasta andmetel, mis näitas maa
kontsentratsiooni olulist sissetulekute ebavõrdsust suurendavat mõju. Lundbergi
ja Squire (2003) 38 riigi paneelandmetel tugineva uurimuse kohaselt on kõnealune
mõju enam oluline just vähem arenenud riikides. Samuti on maaomandi jaotuse mõju
aja jooksul kahanenud, nagu näitas Cornia ja Kiiski (2001) 1970.-1974. ja
1990.-1999. aastate andmeid võrdlev uurimus. Gupta, Davoodi ja Alonso-Terme
(2002) 1980.-1997. aastate andmeid kasutavas uurimuses osutuski maaomandi
jaotust mõõtev Gini koefitsient juba ebaoluliseks sissetulekute ebavõrdsuse
mõjuriks. Kultuuriliste traditsioonide mõju sissetulekute ebavõrdsusele on
uuritud kasutades erinevaid näitajaid. Oletatakse, et suurema etnilise
heterogeensuse korral on inimesed vähem huvitatud ümberjaotusest ja
sissetulekute ebavõrdsus on seega suurem (Clarke, Xu ja Zou, 2003). Clarke, Xu
ja Zou (ibid.) analüüsisid 91 riigi 1960.-1995. aasta paneelandmetel põhinevas
uurimuses muude tegurite hulgas etnilist heterogeensust, mis osutus
sissetulekute ebavõrdsust suurendavaks.